Head homset mesilaste päeva!

FOTO: Toomas Šalda

Mai on mesilaste ja mesinike tegemistes kõige töisem kuu. Tänu Sloveeniast tulnud initsiatiivile tähistatakse homme, 20. mail nüüd ka Eestis esimest korda üleilmset mesilaste päeva.

Sloveenlaste üleskutsega mesilaste päeva tähistada on ühinenud Ungari, Austria, Küprose, Poola, Kreeka, Prantsusmaa, Suurbritannia ja paljude teiste riikide, sealhulgas Eestis aktiivsemad mesinikud. Eesti Mesinike Liidu eestvedamisel lähevad neist mitmed homme mesilindude ja meega seonduvat tutvustama neisse lasteaedadesse ja lasteaiarühmadesse, mille nimi on kuidagi seotud mesilastega. Maa Eluga suhelnud Erki Naumanis jagab oma teadmisi Tallinna Vikerkaare lasteaia Mesimummi rühma lastega ja just Mesimumm on nimeks ka Pärnumaa Paikuse lasteaial, kuhu läheb Andres Lilleste. Kui esimene mesilaste päeva tähistamine õnnestub, tahetakse tulevikus seda märksa mastaapsemalt teha. „Lihtsaks mesilaste päeva üleskutseks Maa Elu lugejale olgu, et kasvatage hästi palju õitsvaid lilli, nii on mesilaste toidulaud mitmekesisem,” ütleb Erki Naumanis. Erki Naumanis teenib leiba IT-spetsialistina, aga mesindus ja sellega seotud ühiskondlik tegevus võtab üha suurema osa tema ajast: peale Eesti Mesinike Liitu kuulumise juhib ta Tallinna Mesinike Seltsi, kus püüab koos mõttekaaslastega populariseerida kõike mesindusega seonduvat ning harida lapsi ja noori. „Tahame neile tutvustada mesilaste ja nende toodetu kasulikkust. Minu kogemus ütleb, et paljud lapsed usuvadki, et kogu toidukraam tuleb poest. Võtame homme kaasa ka vaatlustarud, mesiniku töövahendid ja teeme piltlikult selgeks, kuidas mesi loodusest purki jõuab. Halba ei teeks seegi, kui mõnele lapsele juba praegu mesiniku amet meeldima hakkaks.”

Mesilaste pidamise varustuse on homseks valmis pannud ka Pärnumaal Jõõpre vallas asuva Teispere talu noorperemees, Pärnumaa Mesinduse Seltsi juhatuse esimees ja Eesti Mesinike Liidu liige Andres Lilleste. „Mesilane ei ole paha nõelav putukas, vaid asendamatu tolmeldaja, kelle tegevusest kasvab saagikus ning saame tarbida suurepärast toodet – mett. Kindlasti tahame jõuda selleni, et laps oskaks kodus küsida just Eesti mett ning et saadaks aru: kui talunikult ostetud mee kilo on mõne euro võrra impordist kallim, siis see on põhjendatud. Meie mesinikud praegu erinevalt lähiriikidest toetust ei saa. Kallim hind tuleneb nii meie geograafilisest asukohast (lühike korjeaeg) kui ka tootmismahu väiksusest. Samas aga on meie mesi reeglina kontrollitava päritoluga ja tõepoolest mesi, mitte suhkrul põhinev ollus. Mesilaste hulk väheneb, sel talvel hukkus maailmas väidetavalt 44 protsenti mesilasperedest. Eesti ametlikke numbreid ma ei tea, aga kadu olid suur, oli mingi mürgistus või haigus. Mesilaste päevaga tahamegi juhtida tähelepanu sellele, et teatud mürkide kasutamine põldudel tapab paljud mesilased ära.”

Üks, mis mõlemale mehele rõõmu teeb, on asjaolu, et mesindusse on tasapisi hakanud juurde tulema nooremaid mehi. „Üldiselt mesinike arv langeb. Peapõhjus on loomulik iive – tänane keskmine Eesti mesinik on vanuses 64+, aga uusi meiesuguseid tuleb ikka ka. Potentsiaalseid alustajaid hirmutab sageli mesilaste massiline hukkumine,” usub Lilleste. Naumanis täiendab lootusrikkalt: „Kui saame lasteaedadesse nii-öelda käpa sisse, tuleb vast noori juurde. Kui lapsed hakkavad kodus rääkima, et nii vahva, siis ehk nakatuvad mesilaste pidamise pisikusse ka vanemad.” Ala tasuvuse kohta ütleb Naumanis, et kui see end ära ei tasuks, siis suurtootjaid poleks. „Meil on mesinikke, kes end mesilastega kenasti ära elatavad, omajagu. Hobina tegeledes maksad ikkagi peale. Ise võtan hoogu, et äratasuvuse nimel tööd hakata tegema, praegu naudin mesilaste pidamist rohkem vaimselt.”

Mesinduse juurde jõudis Naumanis suure kaarega: „Olin 2009. aastal masu ajal Uus-Meremaal, kus ringi liikudes puutusin mesilaste pidamisega kokku esimest korda. Eestisse naastes oli kinnisidee, et alustan ka ise. Tegin algust ühe taruga, praegu on mul neid kaksteist, aga sellises mahus on see ikkagi hobi. Mul on tarud nii Tallinnas garaa˛i katusel kui ka linnast väljas. Tallinna Mesinike Seltsiga püüame aga vaadata ka nii-öelda tarust väljapoole ja tegeleda nendegi asjadega, mis pole seni mesindusorganisatsioonides tähelepanu pälvinud: apiteraapia, mesilasemade kasvatus, loodusfotograafia. Tallinnas tahaksime tuua mesilasi rohkem linnapilti. Tallinn taotleb ju 2018. aastaks rohelise pealinna tiitlit ja meie leiame, et mesipuud oleksid linnapildis igati omal kohal: nõnda saaks linnarahvale näidata, kuidas mesinikud toimetavad. Selleks sobivad rahulikud mesilastõud on täiesti olemas. Tigedikke võiks muidugi samuti demonstreerida, aga seda siis inimestest kaugemal. Oleme ka linnavalitsusele kirja saatnud, seni pole vastust saanud. Kui asja mõistlikult teha, oleks mesilaste pidamisel isegi linnades rohelisematel aladel perspektiivi. Viljapuudele ja -põõsastele oleks kaasnevast tolmeldamisest palju kasu, saagikus kasvaks märgatavalt. Mesinduse populariseerimise mõttes oleks suurepärane, et mesipuud ei oleks mitte ainult maapiirkonnas kõigi silma alt kaugel.”

Andres Lilleste rajas oma väikese kuue taruga mesila Teispere talu juurde selleks, et talu arvukad külastajad saaksid kõige muu kõrval näha, kuidas mesilasi peetakse. Talus on palju loomi ja linde, keda näiteks lasteaiarühmad meelsasti vaatamas käivad.

Peale põhitöö ja mesilaste pidamise on mõlemad mehed ühiskondlikult aktiivsed.

Naumanis ütlebki, et tahaks aidata mesindussektori joone peale, siis saaks ka ise praegusest enam otseselt mesilaste pidamisele keskenduda. Peale mesilasi hävitavate taimekaitsevahendite ning talvekadude teeb mõlemale mehele muret mesinike liigne killustatus. Tegutsevad Eesti Mesinike Liit, Eesti Kutseliste Mesinike Ühing, Eesti Meetootjate Ühendus, Eesti Tõuaretajate Selts, lisaks on pea igas maakonnas olemas piirkondlikud seltsid. Erki Naumanis veab peale kõige muu töögruppi, mis peaks oktoobriks välja töötama „Eesti mesinduse arengukava 2017–2021”. „Mesinike omavaheline suhtlemine võiks parem ja eesmärgistatum olla. Uue arengukava väljatöötamisega üritame koostööd parandada, selleks oleme oma töösse kaasanud võimalikult palju mesindusorganisatsioone,” selgitab Naumanis.

Lilleste lisab, et uue arengukava üks eesmärk on, et ka temasugused väike- ja hobimesinikud, kellel tarusid esialgu vähe, registreeriksid end PRIAs. See tagaks usaldusväärse statistika, millest omakorda sõltub, kui palju Eesti saab Elist mesindusele toetusraha taotleda. „Kui ei suhtle PRIA, veterinaarameti ja maksuametiga, siis ongi kutseliste mesinike pahameel õigustatud. Nõuetest tuleb kõigil kinni pidada. Ühised reeglid peaksid kehtima,” kommenteerib Lilleste.

Konjuktuuriinstituudi viimase mesindusalase uuringu kohaselt on meetoodang Eestis pärast 2008. aastat ühtlaselt kasvanud (2008 – 501 tonni, 2014 – 1155 tonni), impordi ja ekspordi bilanss oli 2014. aastall 683 000 euroga miinuses, 2013. aastal oli mesilasperedega majapidamisi Eestis 5469 ja 2012. aastal söödi 0,98 kg mett elaniku kohta.

Riigikogu mesilaste toetusrühmast

Jaanuaris moodustati Riigikogus mesilaste toetusrühm, mis on mures mesilaste arvukuse langemise pärast Euroopas, eriti just Eestis ja Põhja-Euroopas. Toetusrühma esimees Peeter Ernits selgitab, et mesilaste elu on Eestis üha halvenemas: „On väga murettekitav, et veerand Eesti mesilindudest ei ela talve üle, samas kui Lätis on suremus palju väiksem. Eurodirektiivid nõuavad taastuvenergia osakaalu kasvu ja rapsipõldude pindala aina kasvab. Samal ajal mesilased surevad põldudel taimekaitsevahendite kasutamise tulemusel ja tolmeldajaid ei jätku, see puudutab ka näiteks kimalasi.”

Maa Elu küsis mesilaste toetusrühma vanimalt liikmelt Rein Rataselt, miks mesilaste toetusrühma tarvis on.

Riigikogu liikmed saavad koostöös teiste ametkondadega anda oma panuse, et Eesti ei läheneks hääletule kevadele ja ikaldunud sügisele. Üle 80 protsendi meie taimedest sõltuvad paljuski just putuktolmeldajatest. Kui võtame inimese toiduained, siis samuti umbes kolmveerand nendest on tolmeldajatega seotud. Töörühma loomise ajend oli mesinike pöördumine meie poole, sest nad on tõsises hädas taimekaitsevahendite mõjuga mesilastele. Rühma liikmed on esitanud arupärimisi maaeluministrile ja teemat päevakorras hoidnud. Just taimekaitsevahendite mõju on väga tõsine mure. Nende mõju taimsetele toiduainetele ja põhjaveele oli põhjalikult arutluse all ka keskkonnakomisjonis. Põhjavees on väga palju pestitsiidide jääke. Nende küsimuste juurde tuleme kindlasti sügisel tagasi.

Üks asi, mis ilmselt teoks saab, on taimekaitsevahendite kasutamist reguleeriva seaduse ehk taimekaitseseadusse täpsustavate muudatuste sisseviimine. Küsimust tuleb vaadata pikemas perspektiivis ja mesinduse toetusrühm on üks sild tõsiste töötegijate ehk mesinike, keda muuseas võiks meil olla vähemalt kaks korda rohkem, ja seaduste vastuvõtjate vahel. Hirmu- ja õudusjutud mesilaste massilisest väljasuremisest hoiavad mesindusest eemal paljusid, kes tegelikult tahaksid mesilasi pidada. Need jutud on sageli üle paisutatud, aga kasutatavad pestitsiidid, sealhulgas insektitsiidid ja defoliandid on kindlasti paksu pahandust teinud. Nende pestitsiidide mõju on sageli pikaajaline. Nii et toetusrühma eesmärk on kitsamalt mesinike aitamine, aga laiemalt ka kogu looduse terviklikuna hoidmine.

Kuidas te ise mesilastega seotud olete?

Minu kadunud metsavahist isa oli tubli mesilaste pidaja. Noorena aitasin teda palju. Praegu on peres lähim mesilaste pidaja minu õemees. Ise ei ole veel jõudnud, aga loodan, et see aeg tuleb peagi. Pean seda vajalikuks iseendale, oma perele, loodusele.

Populaarne

Tagasi üles