Aiaprahi põletamine on kahjulik jäänuk aleviljelusest

Seda prahilõket peeti ekslikult põlenguks ja appi kutsuti päästjad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühel ilusal kevadpäeval otsustasin minna aeda kõõbitsema. Sain kümmekond minutit rahulikult tegutseda, kui minuni hakkas hoovama hingemattev toss. Asja uurides selgus, et kusagil kaugemal oli keegi üle-üleaedsetest asunud aiaprahti põletama ja tuul oli loomulikult minu suunas. Ei jäänudki muud üle, kui tuppa põgeneda.

Järgmisel päeval põletas prahti teine üleaedne ning aias töötamine oli taas raskendatud. Aga kuna mul oli kange tahtmine enne jaanipäeva seemned ikkagi mulda saada, tegutsesin tossu trotsides vapralt edasi. Pärast paaritunnist rassimist olin saanud kibeda kurgu, vettjooksvad silmad ja suitsusingilõhnased riided. Otsustasin, et nii see asi edasi kesta ei saa. Seda enam, et sama probleem oli nüri järjekindlusega kordunud igal aastal kevadest sügiseni.

Mul oli valida kahe variandi vahel – kas hankida endale gaasimask või asuda Eestimaa elanikkonnale teavitustööd tegema. Kuna ma ei teadnud, kust gaasimaski osta saab, ja pealegi – sellest oleks kasu olnud ainult minule, mitte keskkonnale, siis otsustasin eeskujuliku kodanikuna ikkagi teavitustöö kasuks.

Uurimist alustades sai õige pea selgeks, et üpris süütuna näiva aiandusprahi põletamisega mürgitame tegelikult ennast ja teisi. Palju kasulikku teavet andis bioloog Tõnu Kurissoo, kes on kompostimise ja mullabioloogia alal saanud täiendõpet Kanada ülikooli juures. Kurissoo sõnul toimub aiaprahi põlemine madalal temperatuuril, eriti koldeservades.  Seetõttu tekivad äärmiselt ohtlikud keemilised ühendid. Kõik taimejäänused sisaldavad alati klooriioone. See kloor reageerib muude orgaaniliste ainetega raskesti lagunevateks kloororgaanilisteks ühenditeks, mis on ülimalt mürgised ja kantserogeensed (vähkitekitavad). Eriti halb olevat Kurissoo sõnul prahi põletamine raudvaadis, mida tänapäeval paljud harrastavad.

Halvimad tekkivad ühendid igasuguse aiandusprahi põletamisel on dioksiinid, mis on värvita, lõhnata ja maitseta. Me ei näe ega haista neid, kuid me hingame neid sisse. Need langevad ka aiasaaduste peale ning me ei teagi, et sööme endale niimoodi mürke sisse. Dioksiinid on looduses äärmiselt püsivad ning ühed kõige mürgisemad ained üldse, nende poolestusaeg on kakskümmend aastat. Näiteks Saksamaal tehtud uuringute kohaselt on 12 protsenti kõigist vähkkasvajaist põhjustanud just dioksiin. Teada on ka juhtum ühest Itaalia linnast, mille keemiatehases oli leke ning dioksiini sattus suurele pindalale. Kahekümne aasta jooksul oli selles piirkonnas ülisuur vähki haigestumise protsent ning sündisid arenguhäiretega lapsed.

Dioksiin on isegi väikestes annustes ohtlik mürk, kuid see ei mõju kohe, vaid hakkab inimese immuunsüsteemi lagundama pikkamööda. Seetõttu ei osata hilisemat haigestumist enam seostada dioksiini sissehingamise või -söömisega.

Ka Keskkonnaministeeriumi välisõhu osakonna peaspetsialist Reet Pruul rääkis, et aiaprahi põletamisel tekkivad ained saastavad pikaks ajaks pinnase, nii et saastunud alal ei saa viljeleda mahepõllundust. Kõige silmatorkavam indikaator, et põlemine ei ole täielik ning kahjustab ümbruskonda, on see, kui lõkkest eraldub suitsu, mitte ainult veeauru. Mida tumedam suits, seda ohtlikum. Peamised õhusaaste tagajärjel tekkivad terviseprobleemid on Pruuli sõnul hingamisteede ja südame-veresoonkonnahaigused, samuti kopsuvähk.

Kui olen inimestega aiaprahi põletamise kahjulikkusest juttu teinud, siis tavaline reaktsioon on umbusk. Nad lihtsalt ei usu, et pealtnäha nii süütu tegevus võiks tervisele mingit ohtu kujutada. „Seda on alati tehtud,” ütlevad nad, ning mürgitavad südamerahus ennast ja teisi edasi. Teine võimalik reaktsioon on ükskõiksus: nagunii ükskord sureme, mis vahet seal on … Neile sooviksin öelda – tehke iseendaga, mida tahate, aga ärge mürgitage lapsi, kes teie või naabriaias mängivad! Te ei taha ju tunda end süüdi, kui tulevikus mõni nendest lastest dioksiinide sissehingamise tõttu raskelt haigestub!

Mitteuskujatele soovitan enne järgmise prahihunniku süütamist veidi internetis surfata ning uurida, mida kujutavad endast näiteks dioksiinid. Loodan siiralt, et pärast seda hakkate aiandusprahist lahtisaamiseks otsima keskkonna- ja inimsõbralikumaid võimalusi.

Keegi meist ei taha ju meelega kedagi kahjustada, probleem on selles, et meil lihtsalt pole piisavalt informatsiooni. Küsitlemise käigus hämmastas mind, kui vähe on Eestis keskkonnateadlikke inimesi. Isegi vastavate ametkondade mõned töötajad, kes peaksid teemaga väga hästi kursis olema, ei ole seda mitte. Kuidas siis saame loota, et tavainimene iseennast ja naabrit teadmatuse tõttu ei mürgitaks?!

Asjad hakkaksid kindlasti muutuma, kui kohalikud omavalitsused aiaprahi põletamise ohtlikkusse rohkem süüviksid. Praegu on mitmetes linnades-maakondades aiajäätmete põletamine küll teoreetiliselt keelatud (rõhutan – ainult teoreetiliselt!), kuid oksi tohib endiselt lõkkesse visata. See tähendab – ei olda absoluutselt teadlikud, et okste põlemisel tekivad täpselt samasugused mürgised ained kui muu aiaprahi puhul, eriti kui oksad on toored. Loomulikult tekib kuiva ja puhta puidu põlemisel mürke pisut vähem, ent kust tõmmata see lubatavuse piir?!

Kui olete otsustanud, et teie enam keskkonna ega inimeste mürgitamises ei osale, siis jõuate üsna ruttu aiajäätmete kompostimise juurde. Nii nagu minagi jõudsin. Avastasin, et kompostimine võib olla ülipõnev tegevus, seda võib võtta lausa hobina. Kompostida saab absoluutselt kõike, mis kõduneb, alates umbrohust kuni puude-põõsaste oksteni. Eesti keeles on ilmunud kompostimise kohta mitu head raamatut, internetist leiab samuti piisavalt materjali. Varsti hakkab teile tunduma lausa halenaljakas, et inimesed põletavad või viskavad üliväärtusliku kompostikraami ära ja pärast ostavad poest kallist mulda. Nagu kilplased!

Kummaline – arvame, et oleme intelligentsed arvutiajastu inimesed, aga mõningad harjumused on jäänud sajanditetagusesse perioodi. Bioloog Tõnu Kurissoo väitel on aiaprahi põletamine meie teadvuses kui jäänuk aleviljelusest. Alepõllundus oli kunagi viljaka maa rajamise põhiline moodus, sest inimesed ei teadnud selle kahjulikust mõjust. Nüüd aga teame ning ammu oleks aeg sellest keskkonda ja inimest mürgitavast tegevusest loobuda.