Ööbik tõi öösooja

FOTO: Chris Roeiks / WikiPedia

Eelmise nädala soojalaine harjal jõudis kohale mitmeid õrnemaid kevadlaulikuid, nende hulgas ka ööbik. Vanarahva tarkus „pääsuke toob päevasooja, ööbik öösooja” on aasta-aastalt õigeks osutunud.

Muidugi on asjad vastupidi: suhteliselt külmaõrnad linnud viivitavad saabumisega, kuni ööpäeva keskmine temperatuur on jõudnud kaheksa kraadini. Mõnd hilisemat hallaööd ei näi nad pelgavat.

Ööbikud on öörändurid, nii et õhtul veel vaikne põõsastik rõkkab hommikul ööbikulaulust. Teda peetakse linnuriigi parimaks laulikuks ning tema ja läänepoolse levilaga lõunaööbiku laulu on nii ilu- kui ka teaduskirjanduses kirjeldatud lausa köidete kaupa. Ööbikulaulu üks tunnuselement on „laksutamine”: flöötivate ja vilistavate toonide vahele on lükitud tjuk-tjuk-tjuk või tšuk-tšuk-tšuk. Väikese, varblasest pisut suurema linnu kohta on laul väga vali ja kostub varahommikuti isegi üle kilomeetri kaugusele. Kauni laulu tõttu oli ööbik hinnatud puurilind ja millalgi veeti neid näiteks Kurski kandist Moskvasse sadade kaupa.

Ööbiku levila küünib Kesk-Euroopast Elbe jõest Siberisse Jenisseini ja laiuti Kesk-Soomest Doonau deltani. Meie linnud rändavad talvitama üle Vahemere idaosa ja veedavad talve Ida-Aafrika troopikas. Kevadränne kulgeb pisut lääne poolt, aga sealgi varitsevad linnupüüdjad, kelle praepannile muude miljonite hulgas satub ööbikuidki. Seda mitme tuhande aasta vanust tava ei suuda lõpetada isegi eurodirektiivid ... 2100 aastat tagasi elanud Rooma diplomaat ja gurmaan Lucullus on ajalukku läinud ka kui ööbikukeeltest valmistatud roa pakkuja.

Isasööbikud laulavad liigikaaslastele oma territooriumi teavitamiseks ja kaasa peibutamiseks. Emaslind valib ikka intensiivsemalt laulva isase, sest rohke laul aitab tugevamat geneetilist materjali toota – seemnerakkude loomine nõuab jahedust ja seda kehaõõnes paiknevate testiste (munandite) lähedusse ulatuvate õhukottide sagedasem läbituulutamine ju tagab. Ööbiku pesa paikneb alati maapinnal, puujuurte ja mulluste lehtede varjule tehtud sügavas lohukeses, on tehtud kõrtest ja lehetükkidest ning väheste karvadega vooderdatud. Tavaliselt viit kuni kuut ühtlaselt kollakaspruuni muna haub emane üksi, isalind toob talle vahetevahel toitu ja muudkui laulab õhtust hommikuni. Poegade toitmisel osaleb isane võrdväärselt ja siis, umbes 10. juunist peale tal pole enam mahti laulda.

Teist pesakonda ööbikupaar ei soeta, vaid liigub koos noortega ringi. Noored on erinevalt vanalindudest pisut heledatähnilise kukla ja seljaga, vanalindude ülapool on ühtlaselt tumepruun, saba aga punapruun, veidi punakam kui Lääne-Euroopat asustaval lõunaööbikul. Viimase liigi repertuaari peavad linnulaulu tundjad mõneti vaesemaks kui meie ööbiku oma. Augusti lõpupoole asuvad laulikud salkadena oma öistele järklendudele lõuna suunas.

Sobival maastikul võib ööbikute asustus olla õige tihe – nii on Matsalu looduskaitseala jõgede kaldavallidel neid laulikuid loendatud isegi 50 meetri vahemaaga ja võsastunud luhal 40–130 paari ruutkilomeetri kohta. Tema arvukus on Eestis viimase paarisaja aasta kestel pidevalt suurenenud ja viis aastat tagasi arvati meil pesitsevat 130 000 kuni 200 000 paari ööbikuid.

Populaarne

Tagasi üles