Päevakorras rünksajupilved ja äike

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Nädala lõpus (12. –15. mail) suureneb lõunatsüklonite mõju, mis toob Läänemere idakaldale mõõdukalt kuuma ja niiske õhumassi. Sellistes oludes suureneb äikesevõimalus, mistõttu kohane on rääkida rünksajupilvedest, millega on äike seotud.

See on ühtlasi järg eelmisele ilmaloole (rünkpilved). Äikesega seonduvat, sh ohte, tutvustan tasapisi kevade ja suve jooksul.

Eelmisest jutust tasub meenutada lauset: konvektsiooni tõttu tekivad kõik rünk- ja rünksajupilved ning areneb äike. Tõepoolest, kui õhumass on sobivate omadustega (näiteks on piisavalt soe ja niiske), siis võivad rünkpilved muutuda üha suuremaks, kuni viimaks võivad välja areneda rünksajupilvedeks. Selle põhjuseks on tugevad konvektsioonivoolud (õhk tõuseb ülespoole kiirusega 6–15 m/s, vahel isegi üle 30 m/s – viimasest annab tunnistust hiidrahe, viimati näiteks 12.08.2015 Ida-Eestis). Sellised tingimused valitsevad kas mõne frondi läheduses, kus soe ja niiske õhk on sunnitud tormiliselt tõusma (frontaalne äike) või ühes ja samas labiilse (liikumisi soodustava) kihistusega õhumassis (õhumassisisene äike), kus alumine osa õhumassist või aluspind ise on soe ja niiske, mistõttu väiksema tihedusega õhk kipub üles tõusma, kusjuures esmalt kerkib termikutena (justkui suurte mullidena) just kõige väiksema tihedusega (tugevamini soojenenud) osa.

Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised ja teinekord üldse olla vaataja eest varjatud näiteks kihtpilvedega või peitunud teistesse pilvedesse, tihti kõrgkiht- ja kihtsajupilvedesse (maskeeritud rünksajupilved). Sageli on rünksajupilved kõrgele ulatuvate tippudega (tavaliselt 7–10 km, Eestis maksimaalne võimalik umbes 17 km aluspinnast) ning turbulentse ja kobrutava välimusega. Seetõttu on need vähemalt tekkimise ja kiire arengu faasis väga rünklikud. Kõige tähtsam rünksajupilve tunnus on aga pilvetipu jäätumine, sest troposfääri ülaosas ehk 8–10 km kõrgusel aluspinnast on temperatuur pidevalt -45°...-65°C.

Jäätumise ja tugevate tuulte tagajärjel venivad pilve ülaosast sageli välja kiudpilved. Vahel jääb tipp küll ümaraks, kuid piirjooned on pehmemad ja laialivalgunumad kui jäätumata tipul, samuti „lameneb“ kobrutav pind kohas, kus pilv jäätub. Üleminek suurest rünkpilvest rünksajupilveks võib olla vaid minutite küsimus. Rünksajupilved annavad tavaliselt tugevaid hoogsademeid, mis tekivad rünksajupilves selle kahefaasiliseks (sisaldavad nii vedelat kui tahket vett) muutumise tõttu. Peale hoogvihma ja hooglume võib sadada rahet (kevadel, suvel), jääkruupe või lumekruupe (talvisel ajal) .

Rünksajupilvedega võib kaasneda äike, nii et vaatleja näeb tavaliselt välku ja kuuleb müristamist, millega kaasnevad iseloomulik tuultesüsteem ja tugev sadu. Alati äikest aga pole, sest pikse (välku ja müristamist) toovad Eestis kaasa enamasti kõige kõrgemale arenenud rünksajupilved, mille kõrval võrdlemisi madalad rünksajupilvekesed (Cumulonimbus humilis) on samuti üsna tüüpilised. Niisiis ei saa rünksaju- ja äikesepilve vahele võrdusmärki panna.

Ehkki nädala alguses pakkus soe antitsüklon päikeselist ja suvenäolist ilma (sooja kuni 25°C), muutus 11. mail olukord, kui üle Soome Loode-Venemaale kiirustas tsüklon. See viis sooja, aga sademeid veel ei pakkunud.

13. maiks peaks olukord muutuma: Vahemerelt jõuab Läänemereni lõunatsüklon, mis toob kaasa sooja ja niiske õhumassi. Nii võivad 13. ja 14. mai olla selle soojas sektoris suviselt soojad, ent äikeselised. Lõunatsüklon viib hiljemalt 16. maiks suvise sooja endaga kaasa ja siis jätkub ilm kevadiselt.