Saeveski sõidab õuele

Foto: Viio Aitsam

Eestis liigub ringi paarkümmend mobiilset saeraami, millega saab mis tahes paigas palgid saematerjaliks saagida.

Raplamaal elav Ardi Soovik käib saagimas lintsaeraamiga, mida saab ühest kohast teise vedada järelhaagisena väikese veoauto taga. Saeraami kahemeetrine pikendus, mis võimaldab töösse võtta kuni kaheksameetrist palki, on lahtimonteeritav ja pannakse sõidu ajaks auto kasti.

Nii käib Soovik, vajalik hulk saelinte kaasas, saagimas suuremaid või väiksemaid palgikoguseid.

Palk paigal, saelint liigub

Kohtume Vändra vallas, kus käib materjali saagimine osaühingu kuivati ehitamiseks. Saetakse kaheksameetrilist kuusepalki, mis on tavalise statsionaarse saeveski jaoks liiga jäme. Tellija on kohale toonud auto koos tõstukiga, nii et saeraami enda hüdraulilist tõstemehhanismi ei ole vaja kasutada.

Töö käib lühidalt öeldes nii, et palk on raamil paigas ja operaator liigub koos raami lõikeseadmega piki palki edasi-tagasi. Vahepeal keerab raami haaratsitega palgil külge. Lõikab pindlauad, servamata lauad ning edasi saeb kas prussi või lauda, vastavalt tellija soovile. Vändra valla osaühing oli tellinud 75 x 250 mm lauad.

Abilised, kes raamilt lauad ära viivad, on tellija poolt. Nende teha on ka servamata laudade koorimine. Põhjus lendab õhus ja ronib materjalil ning saepurus: suur hulk üraskeid, kärsakaid ja sikke, kes värske puidulõhna peale kokku on tulnud.

„Statsionaarse saeveskiga võrreldes on minu saekaatril see vahe, et seal on operaator paigal ning liiguvad palgid, siin on vastupidi,” räägib Ardi Soovik. „Päevas käin koos lõikepeaga maha kilomeetreid.”

Lintsaag ja ketassaag

Mees seletab, et mobiilseid saeraame ehk saekaatreid on kaht tüüpi. „Selliseid ketassaekaatreid oli siinmail juba kohe pärast taasiseseisvumist, aga rändavad lintsaekaatrid on hilisema aja masinad.” Ardi Soovik ise ostis oma lintsaeraami maaelu arengukava toetusega seitse aastat tagasi. Siis oli see Eesti kolmas. Praegu tegutseb tema sõnul meil mobiilse saeteenuse aktiivse pakkujana kokku kümmekond lint- ja kümmekond ketassaeraami. Saeraame iseenesest on rohkem.

„On küll nii, et lindimehed kiidavad linti ja ketassaemehed ketast,” on Ardi Soovik nõus, kuid ütleb kohe, et ketta eelis on suurem jõudlus ja sellega saagides ei teki nn lõikelainetust, mis on lintsae suurim puudus. Aga lindiga lõigates on saetee väiksem (2 mm), saepuru tekib üle kahe korra vähem ja saab saagida jämedamat palki. Ketassaag saeb jämedust kuni 40 cm, lintsaeraam üldiselt kuni 80 cm, kuid sellega saab töödelda ka jämedamat ‒ kuni meetrini.

Lintsaekaatriga on lihtsam liikuda. „Mobiilseid ketaskaatreid veetakse ja käitatakse traktorite abil. Nendega on tülikas sõita üle Eesti kolme või viit tihumeetrit saagima. Minul oma lindiga seda probleemi pole.”

Lintsaekaatrid traktorist ei sõltu, kuid sõltuvad tööstusvoolust või vajavad elektrigeneraatorit, kui tegu elektril töötava masinaga. Teised variandid on bensiini- või diiselmootoriga. 

Ardi Soovik teeb teenust tunnihinnaga, pluss kohalesõit. Kui tellija on nõus sõidu eest maksma, läheb ja saeb ta ka väikest kogust. Kui kogus on suur, organiseerivad tellijad tavaliselt kohapeal öömaja. Vändra valla töögi on mitme päeva pikkune. Ardi Soovik ütleb, et on käinud näiteks kaheteistpäevastel turneedel kliendi juurest kliendi juurde.

Olgu mis tahes laud!

Mobiilne saekaater suudab saagida mis tahes materjali. Probleem võib tekkida lehisega, mis on liiga vaigurikas. „Peab selleks puhuks linti ekstra määrima, aga ikka kipub vaik lindi külge kleepuma.”

Teine probleem on puidus olla võiv metall ‒ okastraat, naelad, kruvid, mürsukillud. Lintsaag on metalli suhtes õrnem kui ketassaag, eriti võivad tugevast metallist kruvid saelindi rivist välja viia. Suures statsionaarses saeveskis kontrollib metalli olemasolu detektor, rändavas saekaatris tuleb sellised ootamatused kundel kinni maksta.

Normaalsetes tingimustes saeb lint kaheksameetrist palki poolteist tihumeetrit tunnis. „Konkurendid kasutavad enamasti tihumeetrihinda,” märgib Ardi Soovik, kes on tunnihinna tuline pooldaja. Enamasti tulebki tunnihind soodsam, aga samas on ette tulnud, kus ta peene ja lühikese materjaliga tellija suunab konkurendi juurde, kuna tema taksi järgi kujuneks saagimishind liiga kalliks.

„Iga klient on erinev ja ka abilisi, kes mulle kohapealt on leitud, on mitmesuguseid,” ütleb Soovik ja meenutab üht saagimist, kus tellijaks oli kaks naisterahvast. „Lasu palke oli. Küsisin, mis mõõtu siis saagida. Nemad ütlesid, et olgu mis tahes, peaasi, et nad jõuaksid neid tassida.”

Hooajaline töö

Saagimisteenus on hooajaline töö. „Üldjuhul läheb „kuumaks” aprillis, mõnikord juba märtsi lõpust. Kõik on talvel metsa teinud, puud välja vedanud ja saagimisega on tuline kiire. Tule kohe, sest mänd läheb siniseks, kask punaseks, lepp pruuniks, kuusele tuleb ürask peale ...! Järjekord on poolteist või isegi kaks kuud. Pärast jaanipäeva või juulis kahaneb järjekord ära, augustiga on tööd tehtud ja sügisel-talvel pole suurt midagi teha.”

Kuigi teoreetiliselt võiks saagida aasta ringi ‒ hooajavälisel ajal ümarmaterjali ostes ja saematerjali müües, ei ole Ardi Soovik seda sihiks seadnud. „Vahepeal tahaks teha ka midagi kergemat. Näiteks jõulukuuski müüa või oma metsas tegutseda. Ajaviiteks astusin Kaitseliitu. Talvel lasin Raplamaal teise tulemuse ‒ silma jaoks samasugune sihtimine nagu siin, saeraami taga.”

Eelmine talv oli ainus erand, mil Sooviku lintsaeraam oli töös talv läbi. „Ühel puidutööstusel juhtus õnnetus, tootmisliini esimene saekaater läks katki. Tavaliselt kutsuvad saeveskid mind appi, kui on liiga jämedat materjali, mida nad ise saagida ei saa. Seekord tegin erandlikult novembrist veebruari lõpuni nii-öelda tavalist saagimist.”

Mõte töötab

Ardi Soovikul on 50 hektarit metsamaad. Oma metsa palgi müüb ta saematerjalina, mille ise valmis teeb. Oma metsa küttepuidu müüb halgudena. Kahesillaveoline Gazell-kallur, mis kevadel ja suvel saeraami veab, on talvel halgude vedamiseks.

„Rabelema peab, sest toita on seitse last,” räägib mees, kes muide on Raplamaa 2015. aasta missi isa. Kõige vanem poeg on juba samuti lintsaeraamil iseseisvat tööd proovinud. Ükskord tulevikus loodab Soovik oma osaühingu Rändsaekaater poegadele üle anda.

Selle lisandiks on saelindi teritamise ja räsamise tööpingid. Eriti rõhutab mees täisautomaatset räsamist, mis väänab õigeks ka üksikud väljapoole ulatuvad saelindihambad ‒ tavaline pink seda ei võimalda. Nende tööpinkidega pakub ta ka lintide teritamise teenust. „On tavaline, et seda teenust teevad just need, kellel endal saekaatrid on.” Üks saelint peab vastu kaks tundi ja vajab siis teritust. Vändra vallaski on töötava saekaatri kõrval pakk teritatud saelinte ja kulunud lintide hunnik.

Kas Eestisse mahuks mobiilseid saekaatreid juurde? „No kes siis konkurente juurde tahaks!” on Sooviku kiire vastus. Arutamise peale, et sellised võiksid ehk olla ühist metsade majandamist korraldavate metsaühistute juures, arvab ta, et mobiilset saeraami samal kombel nagu mõnd lihtsamat masinat ühistule osta ei saaks, kuna see masin nõuab kindlat peremeest, vilunud silma ja saekava koostamise kogemust. Halumasinaid, mis teenuse tellijate seas aina populaarsemad, on seevastu ühistutelegi ostetud.

Päris uusi puidu väärindamise ideid teistele metsaomanikele mees ajalehe kaudu pakkuma ei hakka. Ta ise mõtleb aga näiteks saepurule, mida tavaliselt pole kusagile panna. Ühe saagimispaiga kogus on nii väike, et ükski graanulitootja sellele järele ei tule. Kui koguda aga puru saepuruimuriga kokku veoauto kasti, mis mahutab kokku kuus kantmeetrit, võiks selle ise graanulitootjale viia. Tarbetu kõrvalprodukt saaks väärtuse.

Teine mõte on tulevikus soetada veel nelikant-höövel, et saaks klientidele pakkuda järelteenusena põranda- ja voodrilaua valmistamist tellija juures. Ardi Soovik täpsustab, et see oleks ajalise nihkega teenus, sest hööveldamise toorik peab olema kuiv.