Otsetoetused keskenduvad tegevpõllumeestele

Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Põllumajanduse otsetoetused suunatakse 2016. aastal senisest rohkem tegevpõllumeestele. Pindalapõhiste otsetoetuste taotlemine algas PRIA vahendusel 2. mail.

2016. aasta toob pindalapõhiste põllumajanduslike otsetoetuste maksmisel muudatusi, mille kandev idee on suunata toetused selgemalt tegevpõllumeestele. Muudatustest kõige põhimõttelisem on see, et esmakordselt eristatakse põllumajandusmaa hooldamine aktiivsest tootmistegevusest (põllumajanduskultuuride kasvatamine ja põllumajandusloomade pidamine).

Põllumajandusliku tootmise nõuded on endised ehk väga üldistatult öeldes tuleb järgida põllumajanduskultuuri külvamise, mahapaneku või istutamise tähtaega, seejuures ka tavapärast põllumajanduspraktikat ning vältida umbrohtumist ja võsastumist, et saaks seda maad kasutada järgmisel kasvuperioodil põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta. Küll aga kujunes otsetoetusi reguleeriva maaeluministri määruse muutmise eelnõu ettevalmistamisel tuliseks aruteluteemaks põllumajanduslikust tootmisest ajutiselt kõrvale jäetud hooldatava põllumajandusmaa toetusõiguslikkuse nõuete määratlemine.

Põllumajandusmaa hooldamise toetamine kui ajutine lahendus

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames makstavate otsetoetuste eesmärk on läbi aastate olnud põllumajandusega tegelejate sissetuleku toetamine ning viimastel aastatel on toetustega soodustatud ka põllumeeste keskkonnateadlikke valikuid. Põllumajandusmaa hooldamise eest hakati Euroopa Liidus maksma toetust alates 2002. aastast, kui otsetoetused seoti lahti tootmiskohustusest (konkreetse põllumajanduskultuuri või looma kasvatamisest), et põllumees teeks oma otsused lähtuvalt turukonjunktuurist. Maa võis ajutiselt tootmisest kõrvale jääda ja hooldamise eest maksti toetust, et turuolude paranemisel saaks tootmist jätkata.

Põllumajandusmaa hooldamisest sai ettevõtlus

Kui põllumajandusmaa hooldamise eest toetuse maksmise esialgne eesmärk oli aidata põllumehel ebasoodsa turukonjunktuuriga toime tulla ja mitte suunata teda vaid toetuse nimel tootma, siis üsna pea hakkas põllumajandusmaa hooldamine kui selline kiiresti muutuma omamoodi iseseisvaks ettevõtluseks. Kui näiteks 2004. aastal oli tootmisest kõrvale jäetud, st hooldatud põllumajandusmaad ühtse pindalatoetuse taotlejatel 24 000 hektari ulatuses, siis 2008. aastaks juba 30 000 hektarit, 2011. aastaks 40 000 hektarit ja 2012. aastaks 60 000 hektarit. Kui kadus ka 2003. aasta referents (toetuse taotlemise võimalus laienes kogu Eesti põllumajandusmaale), siis jõudis see juba 90 000 hektarini. Statistikaameti andmetel oli 2014. aastal lihtsalt hooldatavat maad juba 120 000 hektarit. See on üle 12 protsendi toetusõiguslikust põllumajandusmaast Eestis.

Tegu ei ole enam ainult turukonjunktuuri mõjul tootmisest ajutiselt kõrvale jäänud maaga ja niitmine või karjatamine on valdavalt asendunud toetuse saamiseks rohu purustamisega. Seega sellest on saanud eraldi äri, millega sageli tegelevad ka põllumajandusmaad kokku ostnud mittepõllumajandusliku eesmärgiga ettevõtted.

Hooldamine mõjutab toetusmäärasid

Turuhinna languse, ületootmise ja kaubanduspiirangute tõttu on Eesti (nagu ka teiste Euroopa Liidu riikide) põllumehe olukord raske. Otsetoetuste maksmisel saab seetõttu olla ainus valik aktiivse põllumajandustootja toetamine, et kodumaine piimakari läbiks kriisi võimalikult väikeste kadudega. See on selge eelistus põllumajandusega mittetegelevate ettevõtete ees, kes on põllumajandusmaad kokku ostnud ja seda toetuse saamise eesmärgil sadade hektarite kaupa vaid maha hekseldanud. See on mõjutanud toetuse ühikumäärade kujunemist, mis omakorda tähendab, et aktiivse põllumajandusega tegelevatele põllumajandustootjatele võiksid toetusmäärad olla pisut suuremad.

Hekseldamine koormab keskkonda

Tähtis on seegi, et pikka aega kestnud hekseldatud rohu mahajätmine võib viia maa põllumajanduslikust kasutusest välja. Hooldamine peab tagama põllumajandusmaa sellise seisundi, et seda saaks järgmisel aastal põllumajandustootmiseks kasutusele võtta ilma lisakuludeta. Samas ei tohi hooldamine kahjustada keskkonda ega elurikkust.

Põllumajandusmaa hooldamine hekseldamise teel pikaajaliselt neid eesmärke ei täida, sest pidev orgaanika kogunemine heina mahapurustamisel ja selle lagunemisel tekkiv nitraat uhutakse pinna- ja põhjavette. Sellega võib kaasneda veekogude saastumine. Samuti ei pruugi olla võimalik maad kasutada ilma lisakulusid tegemata loomasööda või haljasmassi saamiseks.

Euroheinateole piir peale

2013.–2014. aastal toimunud arutelu tulemusel sooviti kindlalt peatada hooldatava põllumajandusmaa osakaalu järsk suurenemine. 2015. aastal kehtestati ühtse pindalatoetuse määrusega hekseldatud rohu mahajätmisel pindalapiirangud – rohu võis jätta maha kuni kümnel hektaril ja kümnel protsendil seda ületaval põllumajandusmaal. Juba toona pöörati tähelepanu asjaolule, et tegu on üleminekuperioodiga ja järgnevatel aastatel vähendatakse hekseldatud rohu mahajätmise võimalust veelgi.

2015. aastal kehtinud nõuded aga ei olnud vastuvõetavad Euroopa Komisjonile, kes juhtis tähelepanu kõigi tootjate võrdse käsitlemise vajadusele, et maksta toetusi ühetaoliste, tegevusest või maakasutuse suurusest sõltumatute nõuete alusel. Seda arutati põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogus, kus hekseldatud rohu mahajätmise täielikku keelamist pooldasid Lihaveisekasvatajate Selts ja Keskkonnaühenduste Koda. Eestimaa Põllumeeste Keskliit ja Eestimaa Talupidajate Keskliit tegid liikmete hulgas küsitluse, kus valdavalt pooldati hekseldatud rohu mahajätmisvõimaluse täielikku keelustamist või äärmisel juhul ühetaolise erisusega piirangut.

Tänavu 15 protsenti lubatud

2016. aasta otsetoetuste juures muudeti toetusõiguslikkuse nõudeid nii, et põllumajandusmaa hooldamisel võib rohumaal jätta hekseldatud rohu kokku kogumata alal, mille pindala moodustab kuni 15 protsenti toetusõigusliku põllumajandusmaa pindalast, millele toetust taotletakse. Selle 15 protsendi arvestamisel võetakse aluseks kogu taotluses kirja pandud ja nõuetekohaselt majandatud või hooldatud põllumajandusmaa. Seega arvesse läheb põllukultuuride kasvatamiseks kasutatav põllumaa, karjatamiseks kasutatav rohumaa, püsikultuuride alune jms vastavate nõuete alusel kasutuses olev põllumajandusmaa, millele toetust taotletakse.

Karjatatavaid rohumaid hindab kohapeal kontroll, kas karjatamine on toimunud piisava koormusega, et oleks tagatud visuaalselt tuvastatavalt heas korras hoitud põllumajandusmaa. Kui rohumaad on karjatatud põllumajandusliku tegevuse nõuete kohaselt piisava loomkoormusega (andes niitmisega sarnase tulemuse) ning karjatamisjäljed on seejuures visuaalselt tuvastatavad, siis on ka lubatud maha jätta pärast karjatamist (ehk tootmistegevust) järelhooldusena hekseldatud rohi. Kui põllumajandusmaal on põllumajandustegevuse nõuete kohaselt rohtu sileeritud või rohusööta toodetud ja seda on võimalik visuaalselt tuvastada, siis on lubatud maha jätta ka pärast tootmist järelhooldusena hekseldatud rohi.

Silmas tuleb pidada, et kõik tööd rohumaal (sõltumata selle vanusest või kasutusviisist) peavad olema visuaalselt tuvastatavad hiljemalt 10. augusti (või vastavalt sätestatud erisusele hiljemalt 20. augusti või 15. septembri) seisuga.

Muidugi pole põllumajandusmaa omanikul keelatud maad hooldada ja kogu maal hekseldatud rohtu maha jätta, kuid sel juhul ei saa põllumajanduslikke otsetoetuseid. Põllumajanduslikke pindalapõhiseid otsetoetusi saab PRIA vahendusel taotleda 2.–23. maini.