Vesi ja väetis panevad suvelilled naeratama

Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Puud polnud nädal tagasi veel leheski, aga õues oli suur suvi ning kaevamine-istutamine käis täie hooga. Juba hommikul vara lõid igas eas naised oma autodele hääled sisse ning sõitsid kas turule, ehituspoodi või aiandisse istutusmaterjali hankima.

Tartumaal asuva Puhja aiandi suvelillede kasvuhoone oli läinud neljapäeval hommikul kella kümne paiku asjalikke ja atsakaid perenaisi täis, valimine-kauplemine oli varasest ajast hoolimata täies hoos. „Ma olen siin juba vana kunde, igal kevadel platsis nagu viis kopikat,” rääkis Tartumaal Rõngust pärit Elve Sule. „Aiandist saad alati kõik vajaliku ja head nõu kah pealekauba.”

Kohe kasutas ta ka võimalust ning küsis Puhja aiandi peremehe Üllar Kaasiku käest maanaise moodi otse: „No kuidas neid petuunia äraõitsenud õisi siis ära noppima peab – üks ütleb, et võta ainult kuivanud õis, teine ütleb, et liiguta end rohkem, lõika kääridega õis ja selle taga olev osa varreni ära. Mis too õige on?”

„Parem oleks ikka õie kroonlehed ja ka nende taga olev vilja alge varreni ära lõigata või näpistada, siis saab taim ka seemnetest lahti,” vastas Üllar Kaasik lahkelt. „Nii on taimel rohkem jõudu uute õite kasvatamiseks.”

Nii hoolsale kui ka mugavale

Suvelillede valijate lihtsamatele ja keerulisematele küsimustele vastamine on üks osa aiandi töötajate tööst, tõdes Üllar Kaasik. „Anname ikka nõu, kui vähegi oskame,” kinnitas ta. Sama teeb lahkelt ka tema kolleeg, Tartu külje all Haagel asuva aiandi perenaine Anne Lauringson. „Selles pole midagi imelikku, et inimesed küsivad suvelillede kohta pealtnäha lihtsaid asju,” ütles Anne Lauringson. „Ühelt poolt tuleb ju pidevalt juurde uusi põnevaid taimi ja teisalt pole meil ühtki korralikku käsiraamatut nende ega ka üsna tavaliste suvelillede hooldamise kohta.”

Mis muud, kui kasutasime juhust ja uurisime asjatundjatelt, millega kodu ja koduseid rõõmustada ning kuidas suvelillede eest hoolitseda nii, et need külmani silmarõõmu pakuksid. Alustuseks märkisid Üllar Kaasik ja Anne Lauringson, et järjepidevad ja kodusemad inimesed võivad julgelt valida nõudlikumad taimed, sageli kodust ära olijad ning mugavamad lillesõbrad peaksid eelistama leplikumaid õitsejaid.

Näiteks aastaid kõige menukamad amplitaimed ripp-petuuniad ja -fuksiad sobivad järjepidevamatele-hoolsamatele, sest need taimed tahavad tihti kastmist. „Kuuma ilmaga tuleb petuunia- ja fuksiaampleid kasta lausa kaks korda päevas, hommikul ja õhtul,” soovitas Üllar Kaasik.

Tundub, et vähemalt Tartus ja Tartumaal on suvelilledest lugu pidavate inimeste hulgas ülekaalus just järjepidevamad-hoolsamad:  Puhja aiandi kogemus näitab, et suurem osa nende kundedest eelistavad just petuunia- ja fuksiaampleid.

Haage aiandi leivanumber on aga nn seguamplid, kus koos kasvavad-õitsevad näiteks punane ripp-petuunia, kärtspunane raudürt ja väikeste roosade õitega ripp-petuunia. Või siis assortii roosa-valgetriibuliste õitega ripp-petuuniast, raudürdist, mida raamib väikeste valgete õitega kirju kivikilbik.

„Nende seguamplite tegemine on suur käsitöö,” tõdes Anne Lauringson. „Tuleb ju palju mõelda ja kombineerida – taimed peavad omavahel nii värvilt kui kasvuomadustelt sobima, need ei tohi üksteist lämmatama hakata ning takkapihta peavad kõik ühel ajal õitsema. Aga see vaev tasub end ära, sest inimestele need kirevad amplid meeldivad.”

Nii Anne Lauringson kui ka Üllar Kaasik soovitavad suvelilli kasta pidevalt väetiseveega. „Väetisepudelil on küll kirjas, et taimi peaks väetama kahe-kolme nädala tagant, aga seda on vähe,” selgitas Anne Lauringson. „Amplis on õitemass väga suur, samas on seal taimele mulda vähe, seepärast pole amplitaimel väetist kunagi palju. Pealegi – meie suvi on ju lühike ja kui ampel juba koju soetada, siis olgu see ka uhke.”

Mugavama inimese amplisse sobivad leekivpunased rippbegooniad ning ripp-pelargoonid, mis taluvad kuiva paremini. „Aga millegipärast pelargooni enam väga ei taheta,” märkis Üllar Kaasik. „Ometi oli see ilus ja mitut tooni õitega väga kena lill mõni aasta tagasi väga populaarne.”

Anne Lauringson soovitas näiteks suvekodudesse, kus inimesed soojal ajal pidevalt olla ei saa, soetada väga vastupidava raudürtidega ampli. Suvilates võib ampli või istutuskasti mulda segada spetsiaalset geeli, mis hoiab mulla niiske, siis ei pea neid lilli nii tihti kastma. Sama nippi on nutikas kasutada ka surnuaial.

Tuulekindlamad taimed

Lisaks tuleb amplit valides kindlasti arvestada sellele mõeldud kohaga. „Petuuniad ja fuksiad tahavad päikest ning tuulevarju, tuul räsib need kiiresti inetuks,” ütles Anne Lauringson. Tuulisesse kohta soovitas ta silmarõõmuks võtta näiteks amplisse sobivad sinakaslillade või valgete õitega tiiviklilled, väikeste päikesekollaste õitega sanvitaaliad või suuremate kollaste õitega rused. Tuult kannatab hästi ka varjulist kasvukohta eelistav värske lume värvi õitega südajas suutera. Tuulises kohas elav petuuniasõber võiks koju valida näiteks väikeste topeltõitega ripp-petuunia.

Mida aeg edasi, seda rohkem soetavad inimesed aianditest ka suvelilli terrassile. Neis õdusates kohtades on väga efektsed ning tänuväärsed hortensiad, kannad, inglitrompetid ja daaliad, mis on Haage aiandi kundede hulgas tänavu jälle väga menukad.

Väga moes on ka mustasilmsed susannad ehk thunbergiad. „Need on toredad ja tegusad lilled, superronijad,” rääkis Anne Lauringson. „Kui mustasilmsetel susannadel on piisavalt päikest, ronivad need katuse ääreni ja kaugemalegi. Üks meie kunde rääkis, et tema mustasilmsed susannad oli eelmisel suvel roninud üle katuseharja, sügiseks olnud juba naabri kuuris.”

Tublisid ronijaid on teisigi, nagu ka korralikult maadligi püsivaid uusi põnevaid taimi, mida iga kevad aianditesse juurde toob. Suur ilus suvi on ees, kes soovib, teeb käed mullaseks ning tunneb oma tööst, uhkelt õitsvast aiast või rõdukastist või terrassist ning kogu elust rõõmu.