Kui kasvataks hoopis kõrvitsat

Foto: Erakogu

Reisides Sloveenias, Austrias ja paljudes Kesk-Euroopa riikides, näeb kõrvitsapõlde päris sageli. Eestis kasvatavad inimesed kõrvitsat rohkem endale ega võta sellega suurt midagi ette. Aga võiks võtta!

Kõrvits on meloni ja kurgi sugulane ning pärit Lõuna-Ameerikast, kus indiaanlased kasvatasid seda ammu enne eurooplaste saabumist. Juba 8500 aastat enne Kristust kasutati kõrvitsat toiduks, dekoratiivsetel eesmärkidel ning isegi kuivatatult muusikariistana!

Kõrvits jõudis kasvatuskultuurina Euroopasse 16. sajandil, kuid tänapäeval on see endiselt eriti populaarne Ameerika Ühendriikides: kõrvits on halloween’i ajal ju lausa kultustaim. Kõrvitsakasvandus on televisioonistki tuntud kääbuskasvuga Roloffide perekonna kaudu, kes on seda äri üha edasi arendanud ning valmistavad nüüd isegi kõrvitsamoose, tšatnisid jpm. Imetlusväärne, et nii lühikesed inimesed kasvatavad suuri ja raskeid kõrvitsaid.

Suured kõrvitsakasvatajad on Venemaa, Türgi, Balkanimaad, Hiina ja Mehhiko. Viimase kahekümne aastaga on kõrvitsakasvatus saanud populaarsemaks ka Euroopas. Austrias on pea igal peenramaal ka kõrvitsaid ja sügisel on neid tihti talupõldude äärde välja pandud sümboolse tasu eest või lausa tasuta igaühele võtta.

Peale halloween’i kõrvitsatraditsiooni saab seda kasutada lõigatuna mistahes kujul peolauda dekoreerides.

Süüa saab kõrvitsat üllatavalt paljudel viisidel. Eestis pole harjutud kõrvitsa kõiki omadusi kasutama, kuid aina rohkem on neid, kes siiski katsetavad ning leiavad eri sorte ja võimalusi. Üha rohkem (või jälle üle aastakümnete) tehakse kõrvitsasuppi, kõrvitsaleiba või magustoiduks kõrvitsakooki.

Eestis võiks toota kõrvitsaõli

Kõrvits on tegelikult äärmiselt mitmekülgsete omadustega ja samas kasulik köögivili.

Eestis ei tunta eriti kõrvitsaõli, mis aga Austrias käib peaaegu iga toidu juurde. Kui ma ise ei arvanud varem kõrvitsast midagi, siis Austriast ostan alati kaasa kõrvitsaõli, mis on vist tervise pant, sest pärast selle tarbimist hakkasin end tundma palju tervema ja tugevamana. Väliselt pole kõrvitsaõli küll atraktiivne, pigem peletav, tumeroheline või koledat pruunikat värvi, aga kui seda toidus tarvitama hakata, siis ilma enam ei saa.

Miks küll Eestis ei seda ei tehta, mõtlen ikka jälle kõrvitsaõli kasutades.

Kõrvitsat võib süüa toorelt, hautatult, keedetud, küpsetatud, marineeritud, praetult, vokitult või grillitult. Kõrvits on ideaalne koostisosa suppides, pirukates, hautatult, pitsas, salatites või omletis. Võite segada riivitud kõrvitsat mistahes toidu hulka või kasutada garneeringuks.

Visuaalselt on kõrvitus üks ilus uhke taim, mis annab peenral või aias tooni.

Mida arvavad Eesti kõrvitsakasvatajad?

Kõrvitsa kasvatamisega ei pea hirmsasti vaeva nägema, aga küsimus on, kuhu seda müüa või mida sellega ette võtta, et kasvatus ära tasuks. Kõrvits tundub paljudele eestlastele siiski igav ja odav toit.

Viljandimaa kõrvitsakasvataja FIE Anneli Aasna on üle kümne aasta teinud koostööd aktsiaseltsiga Põltsamaa Felix. „Minu ettevõttes toodetud aiavili lähebki sinna. Kui teha kõik tööd nagu vaja ja õigel ajal, siis pole kõrvitsakasvatuses keerulist midagi,” märgib Anneli Aasna.

Ka tema on veendunud, et Eestis on aiandussaaduste isevarustatus üsna nigel enamiku kultuuride osas. „Seega kõrvitsat võiks kasvatada rohkem küll. Keeruline on see, et paljudel ettevõtjatel pole hoidlaid, et toodangut saaks müüa pikema aja jooksul. Minul pole tänu koostöölepingule tööstusega toodangu müümisel muret olnud,” rõhutab ta. 

Jaan Veski, Põlvamaa Kanarik-Jakobi talu peremees:

Meie kõrvitsakasvatus algas üsna loogiliselt, kuna kasvatasime juba paar-kolm aastat Salvestile kurke suures koguses. Siis saigi kõrvitsaleping ka juurde kaubeldud. Kuna kurk ja kõrvits on suhteliselt sarnase viljelusega köögiviljad, mis armastavad sooja ja viljakat huumusrikast mulda, ja kuna oli koht, kuhu saak lõpuks maha müüa, siis saigi umbes 800 taime 2010. aastal mulda pandud. Nii oleme igal aastal Salvestile umbes kümme tonni kõrvitsat müünud. Tegelikult suudaks rohkemgi kasvatada, aga kogus on stabiilne püsinud ja suuremale kogusele pole lihtsalt turgu.

Kõrvits tahab sooja, aga viimased suved on olnud suhteliselt jahedad ja viljumine oli hiline, samuti on teinud taimedele liiga rahe. Et neid äärmuslikke ilmaolusid pisutki leevendada, oleme kõrvitsapõllu katnud kattelooriga. Kõrvitsapõllul suvel väga palju vaeva ei ole – mõned korrad saab vaheltharijaga vaod läbi käidud, hiljem kasvavad lehed kokku ja siis taimed enam torkimist ei talu, ja vajadusel tuleb väetada. Saagikoristusel on alati vaja traktori abi, sest meie viljeletav sort „Atlantic Gigant” kasvab tõeliselt pirakaks minu põllul – kuni 50 kilo!

Tegelikult sellisel toodangul polegi muud väljundit kui konservitööstus, kes muidu nii suurt kogust ikka ostab. Kõige tähtsam on leida toodangule ostja, siis võib ükskõik mida kasvatada. See vast ongi kõige keerulisem kõrvitsakasvatuse juures. Paljudel koolitustel on räägitud mitmekesistamisest, seda me olemegi teinud. Praegugi vaatame ringi, kas saaksime midagi veel kasvatada, mis minule kui tootjale oleks proovikivi ja samas oleksin töötleva tööstuse koostööpartner.