Kevadised hullutajad

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Mõnikord juba veebruaris, aga sagedamini märtsist võib taevarannal üha sagedamini näha rünkpilvi. Need on ühed esimesed kevadekuulutajad ja ühtlasi ka suve tunnus.

Rünkpilved on tüüpilised suvise taeva pilved, mis on välimuselt topikujulised ja rünklikud ning enamasti sileda alusega. Päikese vastas olevad tipud on valged ja alused tumedad, ent kui rünkpilv on otse pea kohal või sealpool, kus parajasti asub päike, siis paistavad need pilved tervenisti suhteliselt tumedad. Rünkpilved näivad sageli tahkete kehadena, sest nende piirjooned, eriti aktiivse kasvu perioodis, on väga selged. Kuskil ei ole märgata kiulist ehitust – see viitaks juba mõnele teisele pilveliigile. Samuti on rünkpilved tavaliselt eraldiseisvad, mitte kuidagi kokkuvalgunud või liitunud, sest seegi viitaks mingite teiste, näiteks kihtrünkpilvede tekkele. Siiski, kui õhumass on küllalt labiilne, nii et rünkpilved saavad võimsaks areneda, siis võivad need liituda, moodustades mäestikke meenutavaid ahelikke.

Rünkpilved tekivad konvektsiooni teel. Konvektsioon on ainehulkade liikumisega kaasnev soojuse levimine vedelikus või gaasis (erandina ka pooltahketes ja isegi tahketes ainetes – nn soolatektoonika). Konvektsioon tekib raskusjõu toimel, sest enamasti on tiheduse erinevuste põhjuseks just temperatuurierinevused. Atmosfääris mõistetakse konvektsiooni all õhu vertikaal- ehk püstsuunalist liikumist. Konvektsiooni tõttu tekivad kõik rünk- ja rünksajupilved ning areneb äike.

Tüüpiline rünkpilvede tekkemuster algab hommikuga, kui päike hakkab maapinda ebaühtlaselt soojendama – heledad alad soojenevad vähem, tumedad rohkem. Tavaliselt hiljemalt keskpäevaks on tekkinud termikud ehk sooja õhu taskud, millel on piisavalt energiat, et moodustada rünkpilvi – selleks peavad nad kerkima 500–1000 m kõrgusele. Kui õhumass on üsna stabiilne, siis on konvektsioonivoolud nõrgad ja tekivad lamedad, ilusa ilma rünkpilved (Cumulus humilis). Enamasti tähendab see rahulikku (kõrgrõhkkonna) ilma ja sel juhul on tavaliselt välja kujunenud päevane käik: hommikul rünkpilvi pole, kuid soojenemise tõttu tekivad need lõunaks ja õhtul jälle kaovad, sest soojenemine väheneb ja viimaks lakkab ning sellega koos kaovad ka tõusvad õhuvoolud.  Labiilses õhumassis võivad areneda rünksajupilvedeks. Nendest mõnel teisel korral.

Rünkpilved harilikult sademeid ei põhjusta, kuid mõnikord, sagedamini enne rünksajupilvede teket, võib neist tulla nõrka hoogvihma, lumekruupe või hooglund. Sellele järgneb sageli kiire üleminek rünksajupilvedeks, kuid üsna tüüpiline on siiski ka sademeid andnud rünkpilve lagunemine. Sajujooned võivad vahel rünkpilvede puhul olla, kuid seda tihti just nende hajumise-lagunemise staadiumis või väga külmas õhumassis (tõenäolisemalt aprillis või mais), sest rünkpilved hakkavad jäätuma.

Rünkpilved meenutavad sageli mingeid äratuntavaid kujusid, olgu need taimed, loomad, seened, inimesed tegevuses või muud kujundid. Neid loob fantaasia, nad pole realistlikud, aga sellised kujutlusmängud on huvitavad ja loomingulised. Mulle meeldib eriti perspektiivi mõju õhtustele lamenevatele rünkpilvedele: mõnikord võivad pilved näida perspektiivi tõttu imelikud. Üks tavalisemaid selliseid moonutusi on taevatrepp: pilved nagu madalduksid astmetena horisondi suunas.

Nagu võluväel asendusid lõunatsüklonid püsiva antitsükloniga ja talvised noodid kadusid. Vaatamata sellele osutus nädala alguspoolel lõunatsükloni mõju nii tugevaks, et kohati sadas hoovihma ja oli äikest, eriti Läti piiril. Siiski tugevneb antitsükloni üha rohkem ja päike kuumutab maapinda järjest enam – õhumass soojeneb ja termomeetri näidud ronivad suvistesse kõrgustesse (kohati üle 20 °C). Kuiv ja päikeseline ilm tähendab ka metsade tuleohu kiiret suurenemist.

Populaarne

Tagasi üles