Meie teenekaima kanaliste uurija Ene Vihti andmetel leidus meil 1970. aastal 39 000 mängivat tedrekukke, kümme aastat hiljem aga vaid 11 000, viimaste hinnangute järgi pole Eestis enam viit tuhandetki kudrutajat. Tetrede (ja paljude teiste maas pesitsevate lindude) hulga vähenemine on selges pöördvõrdelises sõltuvuses kährikkoera ja metssea, samuti rebase ja metsnugise asurkondade suurenemisega.
Teder on sisuliselt paigalind, elutsedes aasta ringi mõne kilomeetri raadiuses loodusmaastiku aladel: soodel ja rabaservadel, võsastikes ja raiesmikel. Oma mänguplatsiks mingi niidulagendiku või uudismaa valinud tedrekuked lendavad ümbruskonnast sinna kokku alates märtsi lõpust. Hommikuti ja õhtutundidel etenduva tedremängu kulminatsioon on aprilli lõpul või mai alguses, mil mängupaika ilmuvad ka tedrekanad. Kuked on omavahel tapeldes, oma uhket sinkjasmusta sulerüüd ja lumivalget sabaalust demonstreerides selleks ajaks mänguplatsidel hierarhiatsoonid paika pannud: jõulisemad isased keskel ja mannetumad serva pool. Viimastele ei pööra tagasihoidliku kaitsemustrilise kollaka ja pruuni vöödilise-tähnilise sulgrüüga emaslinnud peaaegu üldse tähelepanu, vaid pürgivad kohe perspektiivsemate kukkede manu. Oma järglaste geneetilise pagasi rikastamiseks käivad tedrekanad mänguplatsil mitmel päeval, ka munemise ajal, ja külastavad naabermängegi.
Oma valiku teinud tedrekana leiab pesalohu tegemiseks varjulise koha kusagil soomättal või põõsastikus. Paari nädala kestel muneb ta kuni 10–12 kollaka-ookerja tausta ja pruunide tähnidega muna, mida tuleb haududa kolm ja pool nädalat. Pojad on pesahülgajad ja asuvad üsna kohe pärast kuivamist ema juhtimisel ringi kondama, et süüa esialgu pisikesi putukaid ja ussikesi, paari nädala järel ka pehmemat taimset toitu. Juba nädalavanuselt suudab pesakond ohu korral lendu tõusta ja vurinal paarikümnemeetrises ringis laiali hajuda.