Tedred kipuvad kaduma

Foto: Raigo Pajula / Postimees

Üks tavanähtusi meie kevadlooduses – tedremäng – on kohati lausa haruldaseks jäänud. Selle kevadistel mängupaikadel ja sügisel linnukoera abil suhteliselt hõlpsalt kütitava liigi kahanemist nenditi Eestis juba 125 aasta eest, aga tedre arvukuse kiire langus algas vast poolesaja aasta eest.

Meie teenekaima kanaliste uurija Ene Vihti andmetel leidus meil 1970. aastal 39 000 mängivat tedrekukke, kümme aastat hiljem aga vaid 11 000, viimaste hinnangute järgi pole Eestis enam viit tuhandetki kudrutajat. Tetrede (ja paljude teiste maas pesitsevate lindude) hulga vähenemine on selges pöördvõrdelises sõltuvuses kährikkoera ja metssea, samuti rebase ja metsnugise asurkondade suurenemisega.

Teder on sisuliselt paigalind, elutsedes aasta ringi mõne kilomeetri raadiuses loodusmaastiku aladel: soodel ja rabaservadel, võsastikes ja raiesmikel. Oma mänguplatsiks mingi niidulagendiku või uudismaa valinud tedrekuked lendavad ümbruskonnast sinna kokku alates märtsi lõpust. Hommikuti ja õhtutundidel etenduva tedremängu kulminatsioon on aprilli lõpul või mai alguses, mil mängupaika ilmuvad ka tedrekanad. Kuked on omavahel tapeldes, oma uhket sinkjasmusta sulerüüd ja lumivalget sabaalust demonstreerides selleks ajaks mänguplatsidel hierarhiatsoonid paika pannud: jõulisemad isased keskel ja mannetumad serva pool. Viimastele ei pööra tagasihoidliku kaitsemustrilise kollaka ja pruuni vöödilise-tähnilise sulgrüüga emaslinnud peaaegu üldse tähelepanu, vaid pürgivad kohe perspektiivsemate kukkede manu. Oma järglaste geneetilise pagasi rikastamiseks käivad tedrekanad mänguplatsil mitmel päeval, ka munemise ajal, ja külastavad naabermängegi.

Oma valiku teinud tedrekana leiab pesalohu tegemiseks varjulise koha kusagil soomättal või põõsastikus. Paari nädala kestel muneb ta kuni 10–12 kollaka-ookerja tausta ja pruunide tähnidega muna, mida tuleb haududa kolm ja pool nädalat. Pojad on pesahülgajad ja asuvad üsna kohe pärast kuivamist ema juhtimisel ringi kondama, et süüa esialgu pisikesi putukaid ja ussikesi, paari nädala järel ka pehmemat taimset toitu. Juba nädalavanuselt suudab pesakond ohu korral lendu tõusta ja vurinal paarikümnemeetrises ringis laiali hajuda.

Augustis ühinevad pesakonnad salkadeks ja söövad enamjaolt taimtoitu, eriti marju: mustikaid, kukemarju ja sinikaid. Aegamisi ühinevad salkadega ka tedrekuked, kes suvel lihtsalt luuslanki lõid, end kosutasid ja sulestikku uuendasid. Septembris võib mõnikord kuulda nende kudrutamist – see on lihtsalt heaolu väljendus. Järjest enam nihkub toidulaud maapinnalt puude otsa ja talvel on põhitoiduks kasepungad, toidunappuse korral ei põlata kadakaokkaid ja -marju. Lumerohkel talvel on tavaline lume all ööbimine, kukutades end hange puu otsast või lennult, nii et neid jälgede järgi leida ei saaks.

Nagu metsistel, on ka tetredel asurkonna hõrenemise tõttu paiguti raske leida paarilist. Armuvalus linnud võivad tulla seltsi otsima isegi asulatesse või kippuda taluõuele. Seda täheldati näiteks ka Taanis enne sealse tedrerahva päriselt kadumist.

Eestis on teder üsna range kaitse all ja juba paarkümmend aastat jahilindude hulgast välja arvatud. 2008. aastaks oli ta meil valitud aasta linnuks.