Vaarikad koduaeda

Võimalusel valige reasistutusel põhja-lõunasuund päikeselisel, rammusama mulla ja külma põhjatuule eest kaitstud kohal.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Kui on plaanis kevadel koduaeda vaarikaid istutada, tasub ette võtta põhjalik ettevalmistustöö, et taimed saaksid soodsa kasvukoha ja annaksid pikki aastaid head saaki.

Võimalusel valige reasistutusel põhja-lõunasuund päikeselisel, rammusama mulla ja külma põhjatuule eest kaitstud kohal. Sellistes tingimustes tänavad taimed teid hea saagiga samal kasvukohal kasvades isegi paarkümmend aastat. Seda muidugi juhul, kui võtate pisut aega taimede eest hoolitsemiseks, mitte ei tegele nendega ainult marjade noppimise ajal.

Selleks, et linnaaias ei läheks vaarikad naabrite juurde „jalutama”, jätke aia ja istutusrea vahele umbes meeter niidetavat ala. Istutuskraavi kaevates noppige hoolega välja kõik püsiumbrohu juured, sest hiljem vaarikate vahelt on neid juba väga tülikas välja rohida. See töö tehtud, tuleb kraav täita rohkelt hästi komposteerunud orgaanikaga. Kraavi paras laius on 50 cm. Istutage taimi ühes reas ja jätke taimede vaheks reas 40–60 cm. Kui taimi on piisavalt käes, siis pigem tihedamalt, et esimestel aastatel umbrohule vähem ruumi jääks. Hiljem täidab juba vaarikas ise jõudsalt kogu kasvuala ja peamiseks tööks on ülearuste võrsete väljalõikamine. Jooksvale meetrile on paras jätta 10 tugevat vart, põõsana kasvatades 5–6 vart. Arvestatavat saaki võib oodata alles kolmandal aastal.

Istutamine

Parim aeg paljasjuursete taimede istutamiseks on septembri lõpp ja oktoober – siis, kui esimesed külmad on taimekasvu lõpetanud. Kuna vaarika pungad puhkevad kevadel üsna varakult, siis võib kiirel kevadel aega napiks jääda: pungad võivad puhkeda enne, kui maa laseb ettevalmistusi teha. Tänavusel jahedal kevadel on selleks tööks siiski piisavalt aega jagunud.

Potistatud istikutega aga probleemi pole, sest neid saab istutada kogu hooaja vältel. Istikud pange mulda samale sügavusele, kus need enne olid. Et suvist põuaperioodi kergemini taluda, on vaarikas tõeliselt tänulik kasvupinna multšimise eest. Selleks sobib väga hästi neutraliseerimata rabaturvas, lehtpuu saepuru või muu piisavalt käepärane dekoratiivne orgaaniline materjal. Peale niiskuse hoidmise aitab multši kasutamine kokku hoida ka üheaastase umbrohu tõrjumiseks kuluva aja. Pikal põuaajal tuleb taimi korralikult kasta.

Enamik vaarikasorte kannavad saaki teise aasta võrsel: samal ajal, kui saak valmib, kasvatab vaarikas järgmisel aastal saaki kandvad võrsed. Eestis aretatud sortidest on sellised näiteks:

„Alvi” – ilusad suured tumepunased koonilised viljad, hea vürtsikas magushapu maitse, saagikas, hilisemapoolne, talvekindel;

„Espe” – peaaegu ogadeta võrsed, viljad üsna suured, punased, viljaliha mahlane, hea maitsega, talvekindlus hea, asendusvõrseid keskmiselt;

„Siveli” – keskmise suurusega ümarad viljad, mahlane, hea maitsega, keskvalmiv, saagikas, talvekindlus hea.

Esimesel kasvuaastal vilja kandvad remontantsordid viljuvad meie lühikese suve tingimustes üsna hilja ja saak võib varase öökülma korral saamata jääda. Tuntumad ja pisut varasemad on punaseviljalised sordid „Babe Leto” ja „Polka”.

Võrsete lõikamine

Et takistada  haiguste levikut noortele võrsetele, tuleks kohe pärast saagi lõppemist vanad võrsed välja lõigata. Kui see aga sügisel tegemata jäi, võib ennast lohutada mõttega, et vanad varred on toetanud järgmise aasta viljavarsi, et need talvel lume raskuse all ei murduks.

Kui teil on majapidamises ahi või kamin ning järelikult ka ülearusena näivat (leht)puutuhka, siis on see väga hea kraam haigusetekitajate hävitamiseks. Puistake see vaarikatele kevadel enne pungade puhkemist. Et oodatavat saaki mitte jagada vaarikamardika tõukudega, võiks õiepungade eraldudes ja enne õite puhkemist pritsida ka loodussõbralikuma taimekaitsevahendi NeemAzal-T/S vesilahusega. Hästi sobib selleks veel nõgeseleotis.

Populaarne

Tagasi üles