Maikuu tõotab alpakafarmis poegimist ja pügamist

Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Are vallas kasvatavad elukaaslased Kaja Varmison ja Kai Ødegårdstuen neljandat aastat alpakasid ning alles nüüd on turismitalu õige hoo sisse saanud: eelmisel aastal väisas farmi 4000 külastajat.

Mõistagi võõrustati kõige rohkem rahvast suvisel hooajal, oli päevi, mil tuli teenindada kuni 200 turisti, nendib peremees Kai.

Talu loomapark on pidevalt kasvanud – praegu on farmis 44 alpakat, 20 Kameruni kääbuskitse, viis Ouessant’i minilammast, lisaks küülikud ja kanad-kuked. Tegemist on külastustaluga, sest ööbida seal ei saa. „Alpaka pole suur, aga lapsele võib ta tunduda suure ja hirmutavana. Seepärast mõtlesime, et võtame väiksed kitsed lisaks, keda saab patsutada,” kirjeldab Kaja

Karjamaad on kenasti kõrge metalltaraga ümbritsetud, turistide tarvis on rajatud paviljon ning käsitööpood. Kõik see on rajatud peremehe-perenaise oma jõuga ning tasapisi majandades – ühtki eurotoetust turismitalu väljaarendamiseks pole saadud.

Asukoht sai valitud õige

Kui nelja aasta eest Inglismaalt esimesed 14 Huacaya ja Suri liigist isendid kohale jõudsid, oli turismitalu alles ehitusjärgus. Enne seda elasid Kaja ja Kai üheskoos Norras. „Mõtlesime, et tahaksime alustada millegi täiesti uuega. Norras olnuks turismitalu rajamine olnud üüratult kallis ega tulnuks ilma pangalaenuta kõne allagi,” meenutab Kaja. Tegelikult polnud kumbki paarilistest maainimene ja loomi nad varem pidanud ei ole.

Et Eesti Kaile meeldis, hakkas paar Pärnumaal sobivat maakohta otsima. Kaja on Pärnus sirgunud ja nii tundus loomulik esmalt siinkandis ringi vaadata. Silma jäi Kännu talu. Kai on alati unistanud turismindusega tegelemisest ning Kaja on käsitöötegija. Norras kudumisega ametis olles hoidnud naine käes alpakalõnga ja hakanud mõtlema, et millised need alpakad ikkagi on. Guugeldas, luges ja jäi mõttesse. Tore loom. Miks mitte hakata Kännul neid pidama?

Üheskoos külastati Norra alpakafarmi, et villakandjaid lähemalt uurida. Seejärel mõte küpses ja paar sõitis koolituse eesmärgil Inglismaale alpakafarmi.

Kännu talu oli Are vallas asuv talukoht, kuhu kunagi oli hakatud maja ehitama ja siis pooleli jäetud. Oli vana õunapuuaed. Põlispuud. Tundus armas ja hingega koht. Nüüd teatakse seda talu alpakade elukohana ja külastuspaigana. Asukoht sai valitud õige, leiavad omanikud – see asub Tallinna-Pärnu maantee lähedal ning turismilinna Pärnu külje all.

Kui maanteeamet lubaks veel paigaldada Are teeristi viida, siis tõmbaks farm turiste veelgi rohkem. Pealegi on farmerid matnud hunniku raha talutee kohendamise peale – et bussid selle peal sõita saaksid, on tulnud sinna kallata hulk kruusa ja killustikukoormaid.

Külma ei karda

Alpakafarmi sissetulek moodustub turismist ja elusloomade müügist. Neid on müüdud põhiliselt Eestisse, aga kui saaks kaubelda Venemaaga, ootaks seal kasvatajaid tohutu turg. Ostuhuvi on väga elav: olenevalt isendist võib üks alpaka maksta 2000 –10 000 eurot.

Lihakombinaati neid kauneid loomi Kaja ja Kai ei vii ning villa ketrab Kaja lõngaks ise – Eestis pole kahjuks peenvillavabrikut, kust teenust tellida. Lähim villavabrik asub Soomes, aga sealne teenus on väga kallis – naabrite juures töödeldud lõnga ostmine käiks eestlastel üle jõu.

Alpakasid kasvatatakse usinalt nii Euroopas kui ka Skandinaavias. Mäestikus öösiti külmakraadidega harjunud kaamellaste perekonda kuuluvad alpakad võivad talvelgi olla väljas ja taluvad kuni 35 miinuskraadi. Turismitalu naabruses on neile ööbimiseks eraldi hoone.

Ühel suveööl ärkas perenaine üles karjamaalt kostva kisa peale – ärevuses alpakadel on eriline hoiatushäälitsus. Alpaka pole lammas, kes ründajat nähes põgeneb, vaid asub võõrast jälgima. Nad ei tardu, vaid pigem hakkavad ründama trampides, kriisates ja sülitades. Kaja ja Kai läksid asja uurima ja nägid aia taga kaht noort hunti. Et neid korralikult hirmutada, löödi potikaasi kokku ja ehitati hiljem kahemeetrine tara.

Unistab oma kaubamärgist

Are farmis on alpakad vähehaaval paljunenud – need loomad on aeglased paljunejad. Kokku on kohapeal sündinud kaheksa alpakabeebit ning maikuus on oodata lisa.

Heina ostetakse kohaliku taluniku käest, sest nii on lihtsam. Muidugi on alpakade kodumaal Peruus Andide mäestikus kidur taimestik, samal ajal sisaldab sealne napp rohelus rohkem mineraalaineid kui meie karjamaade rohi. Mineraalaineid tulebki Eestis alpakadele juurde anda.

Loomade eest hoolitsemisel on Kaja ja Kai tundnud mitu korda puudust veterinaararstist – neil on ise koguni tulnud haava õmmelda. Sõravärkimine, paaritamine ja poegimine on loomakasvataja asi, aga teinekord läheks vaja abi loomade poegimisel, tõdeb Kai. 

Maikuu on aeg, mil alpakasid pügatakse ning ka sellega on omal jõul toime tuldud.

Eraldi töölisi neljajalgsete eest hoolitsemiseks pole palgatud – suvel kutsutakse kaks kohalikku koolitüdrukut appi, kes kõiki farmi tegemisi tänaseks kenasti juba tunnevad ning giiditöödki teevad. Bussitäie külaliste võõrustamiseks kulub ligemale poolteist tundi.

Kaja ja Kai soovivad tulevikus teha farmi aasta ringi külastatavaks ning võimalusel luua turistide paremaks teenindamiseks töökohtigi.

Kaja tõdeb, et tuleks mõelda ka iseenda tervise peale ning unistab puhkusest – saaks kasvõi nädal aega eemal olla. Ainus aeg, mis eemal oldud, on kulunud õpingute peale: Kaja tundis, et peab end loomakasvatusega paremini kurssi viima ning tudeeris Olustveres kaugõppes aasta aega.

Koostööd tehakse teiste Eesti alpakakasvatajatega, teiste seas Järvamaal asuva Wile Alpaca Farmiga.

Kaja eesmärk on toota villa ja lõnga ning jõuda nii kaugele, et võiks luua alpakalõnga turustamisel Eestis oma kaubamärgi.

Infoks: alpakad

Alpakad on uudishimulikud, toreda iseloomu ja isikupärase näoga tegelased. Nende vaatlemine on nauditav ja rahustab närvi: Euroopas on moes alpakateraapia, need loomad kuuluvad maailma raviloomade esiviisikusse. Alpakad ei talu stressi, suudavad ära seedida umbrohuseemnedki, nende piim on lehmapiimast magusam ja isasloomadel arenevad välja võitluskihvad, millega rivaali munandeid püütakse puruks rebida.

Iseloomult on alpakad õrnad, uudishimulikud, intelligentsed ja tähelepanelikud. Karja hoiatavad nad sissetungijate eest valju ja terava, eeslikisa meenutava häälega. Väiksemaid röövloomi võivad nad rünnata, andes esijalgadega hoope ja sülitades.

Alpakavillak on läikiv ja siidine. Villakiud on tuntud kui soojapidav, kortsumatu, tugev ja ülipehme. Villak imab hästi niiskust, kiud on seevastu väga sileda pinnaga ega ima kuigivõrd niiskust.

Soojapidavus, mida peetakse lambavillast seitse korda paremaks, tekib tänu kius peituvale liikumatule õhule.

Alpakavill ei ole kare nagu lambavill. Lambavill on hüpoallergiline, sest karva kattev lanoliin salvestab lambal kasutatud ravimite ja parasiiditõrjete mürgid, see põhjustabki paljudel inimestel nahaärritust.

Alpakavill võib olla väga erineva kvaliteediga. Vahe seisneb karva kiu jämeduses: see võib olla 14–24 mikronit ning sõltub geenidest ja söödast.

Andmed: internet ja kohalikud farmerid