Nepilend teeb kevadõhtu põnevaks

FOTO: bio.edu.ee

Kurvitsad – tikutaja, metskurvits, rohunepp ja mudakurvits pakuvad kevadel huvitavaid mänge. Tikutajat ehk taevasokku tunnevad maainimesed ja linnaelanikest loodusenoidlejad kindlasti selle omapärase möhitamise järgi, mis tekib kõrgelt alla sööstava linnu sabasulgede vibreerimisel.

Rohukurvits mängib rühmiti nagu näiteks tedergi, ent hoopis vähem silma paistvalt kusagil soisel põõsasniidul ja pealegi hilja öösel. Mudakurvits aga on Kirde-Eesti suurte rabade salapärane lind, kes oma öisel mängulennul laseb kuulda omapärast kobinat-klobinat, mille alusel on ära teeninud hüüdnime „santvanker”.

Aga mingem mõnel aprilliõhtul pärast päikeseloojangut kusagile leht- või segametsa äärde või puisniidule. Siit-sealt kostub musträsta melanhoolsepoolseid laulukatkeid ja laulurästa võltsööbiklikku vilistamist. Siis aga kuuldub õhust krooksatav paarisheli kvorr kvorroh, millele enamasti lisandub kõrgenoodiline piiksatav psiip. Häälitsejat ennast pole raske silmata: see on tüse hakist suurem tumeda (tegelikult pruuni-valgekirju) sulestikuga pika allapoole hoiduva nokaga lind – metskurvits. Metsalatvade kohal, maapinnast paarikümne meetri kõrgusel kilomeetri või poolteise pikkuse ringi teinud, jõuab ta varsti tagasi ja alustab veidi kaugemalt uut ringi. Kui aga puistu varjust kostub lühidat turtsumist, mis tähendab, et keegi emaslind on kosimise vastu võtnud, siis katkeb isaskurvitsa mängulend hetkelt ja ta lausa kukutab end alla.

Kuigi peigmees jääb paariks päevaks tema kasuks valiku teinud kaasa seltsi, on ta seejärel jälle oma armulennul ning teeb niiviisi aprilli lõpul ja mai algupoolel õnnelikuks kolm-neli või rohkemgi nepimammat. Iga emane valmistab varjulises metsaaluses kasinalt vooderdatud pesalohu ja muneb sinna neli üsna suurt muna, millest kolme nädalaga kooruvad pojad. Need sibavad varsti emalinnu juhtimisel toitu otsides ringi, võivad 10päevastena lühemat maad lennata ja saavad päriselt tuule tiibadesse viie nädalaga. Isased pereelus ei osale.

Metskurvits õigustab oma nime, olles ainus püsivalt metsas elav kurvitsaline. Lendu heitununa kaob ta vihiseva heliga lennul sirgjoones eemale puude varju. Viimasel ajal on küll selgunud, et augusti- ja septembriöödel külastavad nad lautade ümbruses leiduvaid sõnnikulasusid ja märjemaid põlde, süües seal peamiselt vihmausse. Neid ja teisi pinnaseloomakesi sondeerivad-hangivad nad oma kompimistundliku tipuga pika noka abil.

Üheks populaarsemaks jahilinnuks kujunenud metskurvits on levinud kogu Euraasia metsavööndis Atlandist Vaikse ookeanini. Liigi arvukust hinnatakse praegu 15–16 miljonile isendile, aastast jahisaaki aga kolme ja poole kuni nelja miljonini. Eestis hinnatakse metskurvitsa asurkonna suuruseks 30 000 – 60 000 haudepaari, Soomest ja Karjalast pärit läbirändajaid on meil aprillis kümneid tuhandeid. Eestis on kevadine nepijaht nüüd keelatud, sügisel lastakse kuni 5000 lindu.

Populaarne

Tagasi üles
Back