Värvilised nähtused pilvedes, 2. osa

Värvidemäng tänavu jaanuaris Viljandimaal. Foto: Marko Saarm / Sakala

Möödunud korral tutvustasin pilvedes esinevaid värvilisi nähtusi, nagu vikerkaared ja selle vormid. Seekord võtan ette teised värvilised nähtused. Need on irisatsioon ehk küütlemine, tara ja glooria.

Irisatsioon on pilvede vikerkaarevärviline helendumine (küütlemine), mis tekib poolläbipaistvate pilvede puhul, tavaliselt pilveservades, kui kuu või päike nendest läbi paistab. Tegu on valguse difraktsiooni-interferentsinähtusega (lainete paindumine tõkete taha, lainete liitumine), mille ilmnemiseks peavad veepiisakesed või jääkristallid, millest pilv koosneb, olema hästi ühtlase suurusega. Sel juhul moodustuvad ringikujulised difraktsioonimaksimumid eri värvi kontsentriliste rõngastena.

Oma olemuselt on irisatsioon sama mis tara – erinevus tarast (kroonist) on selles, et irisatsiooni korral näeb pigem ringikujulisi difraktsioonimaksimumide fragmente. Seega näeb vaatleja irisatsiooni korral pilvedes värvilisi laike või on pilv mingis osas värviline, aga terviklikke rõngaid need värvid ei moodusta.

Tara ehk pärg (vahel nimetatakse eriti päikese puhul ka krooniks) on optikanähtus, mis kujutab endast mõne kraadi laiust värvilist ümmargust ringi mõne valgusallika ümber. Tavaliselt nähakse neid ümber kuu, kuid mitte ümber päikese, sest viimane on liiga hele nende märkamiseks. Tara ümbermõõt on pöördvõrdelises seoses pilvepiiskade suurusega (mida suurem tara, seda väiksemad piisad või tolm). See annab teoreetilise võimaluse ilma ennustada: kui tara väheneb, võib minna sajule, ja kui tara suureneb, siis püsib hea ilm.

Samas nähtuste kategoorias on ka glooria, kuid see tekib päikese vastaspoolel, täpsemalt antisolaarses punktis asuva varju ümber – näha on värviline oreool, mida näeb näiteks lennukis lennates, kui selle vari langeb pilvedele. Selle tekkemehhanism on lähedane vikerkaare korduvate kaarte tekkele, kuid oma rolli etendab protsessis taas asjaolu, et erinevalt vihmast koosnevad pilved ja udu väga väikestest veetilkadest. Niisugustes oludes muutub tähtsaks valguse laineline iseloom: valgus hajub ja difrageerub kõigis suundades, kuid kõige enam kontsentriliste rõngastena. Sellest ka gloorias eristatavad värvilised ringid.

Saabunud on külm ja niiske periood, mis hoiab ülemääraselt kiiret looduse arengut tagasi. Asi on selles, nagu üks pikaaegne ilmavaatleja Alatskivilt on öelnud: enne mai keskpaika midagi eriti stabiilset minu vaist ei luba. Tihti olen täheldanud seda, et kui liiga vara soe, võetakse selle eest lõivu mais või juunis.

20. aprilliks jõudis tsüklon niiske ja jaheda õhumassiga Eesti kohale, põhjustades sajuhoogudega ja äikesevõimalusega ilma. Tsükloni tagalas saabub Gröönimaalt väga külm ja üsna niiske õhumass. See soodustab sajuhoogude teket. Arvestama peaks ka lörtsi ja lumega, hoogsademete korral lume- ja jääkruupidega. Õhutemperatuur tõenäoliselt ei küüni kuskil üle 10 kraadi. Ilma soojenemist võib loota pärast 25. aprilli.