80 aastat kodukaunistamisliikumist Eestis

80 aastat tagasi, 23. aprillil 1936 tuli esimest korda kokku Eesti kodukaunistamise hoogtöö peakomitee. Foto: Postimees

Eestis on palju kauneid koduaedu ja enesestmõistetavalt heakorrastatud asulaid. Vanem põlvkond mäletab, et nõukogude ajal määratlesime isegi oma identiteeti koduümbruse kaudu, vastandudes idanaabritele, kelle aias ja külatänavas olid nõgesed ja malts rinnuni, meil selle asemel niidetud muru, kiviktaimlad, elulõngad ja roosid.

Esinduslik peakomitee

See kõik pole tekkinud päris tühjale kohale. 80 aastat tagasi, 23. aprillil 1936 tuli esimest korda kokku Eesti kodukaunistamise hoogtöö peakomitee. Sellesse kuulus 49 liiget, sealhulgas viis ministrit – siseminister, põllutööminister, teedeminister, haridusminister ja sotsiaalminister. Viimane, Oskar Kask, nimetati ühtlasi peakomitee esimeheks.

Peale nende kuulusid peakomiteesse veel riikliku propagandatalituse juhataja, piiskop, metropoliit, Kaitseliidu ülem, Naiskodukaitse esinaine, riigimaade ja metsade valitsuse, koolivalitsuse, riigiparkide valitsuse ja põllutöökoja direktor, tuletõrjeliidu, ajakirjanike, maaomavalitsuste ja linnade liidu esimees, majaomanike, inseneride, õpetajate, meierite ja agronoomide koja ning põllutöö- ja kalanduskoja esimees jne. Viimase, neljakümne üheksandana on registreeritud raudteevalitsuse ehitusameti arhitekt.

Ent sellega ei piirdutud. Et hoogtöö ikka indu saaks, moodustati kaks tehnilist komiteed. Üks teedeministeeriumi juurde, kuhu kuulusid ministeeriumi järelevalveinspektor, riigiparkide valitsuse direktor, peaarhitekt, rakenduskunstiühingu „RaKu” esindaja ja majaomanike koja esindaja. Teine põllutöökoja juurde, kuhu kuulusid põllutöökoja nõuandetalituse juhataja, ehitustalituse juhataja ja Eesti Metsaühingute Liidu teaduslik sekretär. Põllumajandusministeeriumi juurde loodi aianduse erikomisjon, mida juhtis aiandusnõunik ja keda assisteerisid aiandus-mesinduse keskseltsi juhataja ja kutseaednike ühingu esindaja.

Eraldi maakonnakomiteed

Maakonnakomiteede koosseisu kuulusid maavalitsuse esimees, maainsener või arhitekt, maakonsulent, maakoolivalitsuse juhataja ja Isamaaliidu maakomitee esindaja. Lisaks loodi üle riigi 507 vallakomiteed ja 409 alakomiteed, kuhu kuulus 7995 liiget. Nii näiteks tegutses Pärnumaal 91 ja Läänemaal 46 komiteed – ainuüksi Taali vallas oli kaheksa ja Kõrgessaare vallas Hiiumaal kuus komiteed. See oli üldrahvalik üritus, oli president Päts nii autoritaarne kui tahes, ainult tema käsust poleks kõigi nende inimeste liikvele lükkamiseks ilmselt piisanud. Tänapäeval nimetaksime kogu ettevõtmist tohutu ulatusega mainekujunduskampaaniaks, mille eesmärk oli muuta mitte ainult traditsioonilised suvituspaigad, nagu Pärnu, Haapsalu, Narva-Jõesuu ja Kuressaare, vaid kogu riik, iga viimane kui ääremaine küla ja sooservas paiknev talu selliseks, kus oleks endal ilus elada, lapsi kasvatada ja kuhu poleks piinlik kutsuda ka kaugemaid külalisi ehk sise- ja välismaiseid turiste-puhkajaid.

Tegelikult hakkasid helgemad pead koduümbruse kaunistamisele mõtlema üsna varsti pärast seda, kui talusid hakati päriseks ostma. Edasine on jälgitav eesti kirjandust appi võttes. Otsa tegi lahti Jakob Pärna jutustus „Oma tuba, oma luba” (1879), samal teemal kirjutab Karl Ristikivi „Rohtaias” (1942), (väli)käimlate sundrajamist talude juurde kirjeldab värvikalt Mart Raud romaanis „Kirves ja kuu” (1958). Kodanikualgatuse korras tekkis mitmeid seltse, kes pühendusid ümbruse korrastamisele ja kaunistamisele, nagu näiteks Haapsalu kaunistamise selts (asutatud 1921).

Plaanimajandus toimis

Tänapäevane käibetõde on see, et kui tahad mingi ettevõtmise välja suretada, siis moodusta komisjon. Tundub, et enne sõda see veel ei kehtinud, sest üritus läks suurejooneliselt käima. Näiteks toimus 12. septembril 1937 korraga 120 kohas üleriigiline kodukultuuripäev, millest võttis osa 35 000 inimest. Tänapäeval oleks see võrreldav laulupeo või Teeme Ära! koristustalgutega. Ometi oli see palju suurema ettevõtmise väike algus. Oleme harjunud, et viis- ja muid aastakuid korraldati plaanimajanduse mekas Nõukogude Liidus ja arengukavasid hakkasime Eestis koostama alles Euroopa Liidu survel. Ometi toimis see palju varem. „Lääne Elu” (26.02.1938) kirjutab, et Haapsalu linnavolikogu kinnitas kuurordi 10 aasta arengukava; „Uus Eesti” (10.11.39) annab teada, et 200 uue kooli- ja 112 vallamaja ehitamiseks on koostatud kolm viisaastakuplaani, milleks maaomavalitsuste liit palus asutada vallamajade ehitusfondi; ajaleht „Maa Hääl” (10.11.39) teavitab Vastseliina põllumeeste seltsi korraldatud nelja-aastasest võistlusest, mis andis rahuldavaid tulemusi.

Peakomitee raportid

Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee raporteerib (ERA, f. 1093, n. 1, s. 63, 65, 265), et 1937/38 hooaja kestel tehti Tartumaal kooliümbruse heakorrastamise ja haljastamise plaanid kõigile koolidele ja umbes 100 talundile. Sel hooajal korraldati 474 kodukaunistamise kursust, 181 kodukaunistamise nädalat, korrastati 54,5 km puiesteid, 71,7 km sissesõiduteid, 136 km elavtarasid maanteede kaitseks, 92 uut parki, 609 uut iluaeda ja 1375 viljapuuaeda. Kuna teravat puudust tunti ilupuudest, siis rajati üle maa 366 uut puukooli, neist 86 Pärnumaale ja 77 Virumaale. Avaldati puude-põõsaste nimekirjad, mida ühest või teisest puukoolist saada võis. Näiteks Haapsalu puukoolist soovitati tuua Siberi ja Euroopa lehist, elupuud, suurt läätspuud, saksa ja saarvahtrat, hobukastanit, valget akaatsiat, Ameerika hõbepuud, valget, lillat ja metsikut sirelit, künnapuud, musta ja punast leedrit, helepunast ja verevat viirpuud, põõsas- ja pihlenelast, Siberi kontpuud, kartuliroosi, metsviinapuud, lumimarja jne.

Peakomitee nendib, et „maahoonete osas valitseb värvimistööde alal traditsiooni puudus” ja asub värvimist õhutama. 1936.–1937. aastal korraldati 95 maakondlikku värvimiskursust, millest võttis osa 2312 inimest. Virumaal värviti selle aja jooksul 725, Saaremaal 150, Pärnumaal 350, Valgamaal 200 ja Petserimaal 325 maja. Raudteeamet värvis 20 000 m² oma haldusalasse kuuluvaid hooneid õlivärviga, 50 000 m² rootsivärviga ja 15 000 m² lubjavärviga. Kodumajade värvimiseks jagati omavalitsuste kaudu tasuta värvi, aga värvi õpetati tegema ka ise. 1938. aasta septembris avaldati kõigis maakonnalehtedes õpetus, kuidas keeta vastupidavat rootsivärvi. Umbes samal ajal anti lehtedes juhiseid üleriigiliseks sügiseseks puudeistutamiseks, muu hulgas juhiti tähelepanu sellele, et kontrollida tuleb ka varem istutatud puude olukorda. Maakonnalehed analüüsisid asjaolusid, mis kodukaunistamist pidurdavad. „Pärnu Päevaleht” täheldab (12.02.1939), et peamiselt on need materjalide vähesus, propaganda puudus, kehvus ning inimeste ülekoormatus. Samas Võru ajaleht „Elu” rõõmustab (30.12.1938), et Võrumaa aiandus elab üle suurt tõusuaega: tööle on pandud 18 aiandusringi, mida juhendab 14 asjatundjat. Ajalehed õpetavad rajama kiviktaimlaid („Kiviktaimla – aedade suurmood” – „Rahvaleht” 12.09.1939), sest kindlasti on talukruntidel lagunevaid paest või põllukivist laudahooneid, mis lammutatuna annavad kiviktaimla rajamiseks head materjali. Kaks kärbest ühe hoobiga: saab platsi rusudest puhtaks ja majaesise või -taguse kauniks. Rõõmustavalt palju räägitakse puhkajate vastuvõtuks valmistumisest paikades, mis seni polnud millegi eriliselt suvitusväärsega silma paistnud, nagu näiteks Antsla, Kunda, Petseri, Põltsamaa, Rakvere, Sangaste, Tõrva, Vasalemma ja Võru.

Kaldub pisut teemast kõrvale, aga ei saa märkimata jätta, et ajal, mil Eesti riigis panustati üksmeelselt kodukaunistamisse, värviti ruutkilomeetrite kaupa maju, rajati tuhandeid uusi koduaedu ja sadu kooliaedu, planeeriti kümnete hektarite kaupa parke, istutati sadu kilomeetreid maanteeäärseid elavtarasid (hekke), puukoolides harjutati lõunapoolsemaid liike meie karmimate talvedega, toodi sisse uusi lillesorte, siis mujal Euroopas tegeleti hoopis teist laadi projektidega. Nendessamades ajalehtedes, kus rõõmustatakse, et Eestisse on suveks oodata 9000 rootslast („Postimees” 21.04.1938), et Pärnu ja Narva-Jõesuu saavad Stockholmiga otseühenduse („Postimees” 26.01.1938), et Narva-Jõesuu kuulutas surma tolmule („Rahvaleht” 19.05.1938) ning (sic!) et Narva on täiesti kosunud sõjahaavadest („Uus Eesti” 9.03.1938), kirjutatakse sellestki, et tulemas on Itaalia-Saksa sõjaväeline liit, et Moskval on võimas relvastuskava – tuleva aasta alguseks kavatsetakse valmis ehitada 20 000 lennukit, alatine sõjavägi koosneb 2,5 miljonist mehest ja välja on õpetatud 300 000 lendurit („Päevaleht” 10.04.1938), ning et Saksamaa esitas Tšehhile valju protesti („Uus Eesti” 26.05.1938). Kõike seda lugedes hakkab kõhe. Kas eestlased olid pimedad ja kurdid? Kas kogu jõud ja raha poleks pidanud minema mitte sõjalisteks kulutusteks? Sest nagu me hästi teame, veeres halastamatu sõjavanker paari aasta pärast mitu korda järjest üle meie äsja sõjahaavadest kosunud, värskelt värvitud ja kauniks kujundatud Eesti. Ometi on tõde see, et mõne aastaga kiirkorras eestlaste teadvusse istutatud kodukultuuri alused langesid soodsale pinnasele ja neid ei unustatud enam kunagi.