Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu teeb teadust ja teenib tulu

Belgia sinine tõug on meil veel haruldane, puhtaid selle tõu karjasid tegelikult Eestis ei olegi. Kaheaastast Taanis sündinud Jesperit kasutatakse Eestis piimatõugude ristamiseks eesmärgiga minna üle lihaveise kasvatusele, et saada piimaveiselt hoopis lihatõugu järglane. Järglased on suurema sünnikaaluga ja kiirema kasvuga. Foto: Toomas Šalda

Suurusjärgus tuhandet liiget ühendav Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu on loodud 1993. aastal ja sellesse kuuluvad Eesti Holsteini, Eesti punase karja, Eesti maakarja ja lihaveiste aretajad. Ühistu kunstliku seemenduse jaamas on 170 pulli.

Tänu moodsale laboratooriumile pakutakse farmeritele kvaliteetset veisespermat. Koostöö juhtivate aretusmaadega (Holland, Saksamaa, Taani, USA, Kanada) võimaldab Eestimaa karjakasvatajatel kasutada maailma parimat aretusmaterjali.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees Tanel Bulitko selgitab, et kui piimakarju on meil kolme tõugu, siis lihaveistega on asi märksa kirjum: tõuge on siin praegu registreeritud juba 13 ning neid tuleb üha juurde. „Meie ühistu tegevus algab loomade märgistamisest, registreerimisest, tõuraamatusse kandmisest ja lõpeb loomade müügiga, ise toodame aretusmaterjali ehk spermat. Ühistus on 50 töötajat, Raplamaal Keavas on 170pealine pullifarm, samuti teeme tihedat koostööd Maaülikooliga, mille Tähtvere Toodame pool miljonit doosi sügavkülmutatud spermat aastas, müüme 220 000 kuni 230 000 doosi. Aretusmaterjal säilib vedellämmastiku sees, miinus 196 kraadini külmutatult aastaid. Igas Eestimaa piirkonnas on inimesed, kes farmeritega iga päev suhtlevad ja aretust korraldavadKlientide paremaks teenindamiseks oleme käivitanud spermaringid. Eestis tegutseb 350 seemendustehnikut, keda me atesteerime ja vajadusel koolitame. Kõik meie ühistu liikmed on ise farmerid ehk reaalsed loomapidajad. Tendents on selline, et piimakarja pidajate arv väheneb, lihakarja kasvatajate hulk kasvab,” kirjeldab Tanel Bulitko Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu igapäevaelu.

ETKÜ teenuseid tarbivad tema hinnangul 90 protsenti Eesti piimakarja kasvatajatest, vaid ühe-kahe lehma pidajatel, kes pole tõuloomade müügist huvitatud, võib ühistu liikmeks tulemiseks motivatsiooni nappida. „Nii piima- kui ka lihaveiste populatsioonist on valdav osa meiega seotud. Eriti kiiresti on edasi läinud kõik lihaveistega seonduv. Näiteks aitame organiseerida lihaveiste müüki Türki, kus sealiha ei sööda. Meie jaoks on see väga tänuväärne ja keskmisest tulusam väljund.”

Suurimat tulu annab nuumpullide müük

ETKÜ on tulundusühistu, mis peab end ise majandama. Eelmise aasta müügitulu oli 9,8 miljonit eurot, millest veisesperma müük moodustas 21 protsenti, 32 protsenti tuli tõumullikate müügist ja suurim tulu nuumpullide müügist. „Eelmisel aastal käive kasvas, sest müüsime palju loomi. Kui mõnel aastal oleme eksportinud 1500 tõumullikat, siis mullu üle 3000. Eesti mullikate vastu tuntakse huvi, sest meil on hea farmide struktuur, ei pea loomi ühe kaupa üksteisest kaugel asuvatest farmidest käima ning karja tervis on hea. Lähikuudel saab Harjumaal Anija vallasvalmis meie loomade kogumiskeskus, siis muutub müük veelgi ladusamaks: kui komplekteerida müügiks mingit hulka loomi, tuleb nad koguda kogumiskeskusse, see on ELi nõue. Seal peetakse neid 6–7 päeva, nii ei pea suured autod mööda farme kolistama, vaid tulevad ühte kohta.”

Ühistu tegemistes on peale tuluteenimise tähtis teadustöö. „Laboratoorium töötab täistuuridel. Väga tihe koostöö on Maaülikooliga, veel oleme kahe teadusarenduskeskuse liikmed. Kui teaduskonsortsiume või klastreid luuakse, siis nõutakse, et nendes oleksid esindatud ka esmatootjad. Tavafarmer ei taha sinna minna juba seepärast, et peab rahaliselt panustama. Nii olemegi Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse asutajaliige ja üks omanik. Teine organisatsioon, kuhu kuulume, on Tervise , kus oleme ainsad, kes otseselt inimesega ei tegele.” Ühistu mittekommertsiaalne tegevus on samuti tõuraamatute pidamine, millega Eestis tehti algust juba 1885. aastal ja mida toetab riik.

Teadus suurendab piimaandi

Alates 2002. aastast on Eesti piimatootjail olnud palju edulugusid, aga tuleb arvestada, et 10000 –12 000 kilo piima aastas lehma kohta saab vaid tänu tippteadusele. „ETKÜ valdkonda jäävad sigimine, tõuaretus: kui piimatootjail olid head ajad, tahtsid nad rohkem lehmi saada, aga loodus paneb paika, et lehmikuid ja pulle sünnib ühepalju, suguselekteeritud sperma võimaldas 95 protsendi ulatuses tagadasoost järglasi. Genoomselektsioon jällegi laseb välja valida parimad aretuseks sobivaid vasikaid. Rahvusvaheliste andmebaaside abil saab vasikaid kiiresti indekseerida ja müüa. Ülioluline on teada saada looma tervisenäitajad, kas ta toodab kaks või neli aastat. Suure karja korral on tähtis keskmine karjas püsimise aeg, sest kui see on isegi vaid kaks kuud pikem, on omaniku tulu suurem. Meilgi on tekkinud palju robotlüpsifarme, millega kaasnesid uued aretusnõuded, mis määravad koguni nisapikkuse, sest robot peab nisa üles leidma ja nisad ei tohi liiga lähestikku asetseda. Rääkimata tootmisest – eelmisel aastal jõudis meie peamisel Holsteini piimatõul keskmine toodang esimest korda üle 9000 kilo piiri, mis on väga tubli näitaja. Selline toodang võib aga looma tervist kahjustada. Kui näiteks söödas jääb mõni komponent puudu, võib tulemus kiiresti kehvemaks minna. Peab tasakaalu leidma,” avab Bulitko tagamaid.

Eesti on Taani järel lehma piimatoodangu poolest Euroopas teisel kohal, seega on tehtud tõhusat tööd. Aga kõik pole kaugeltki roosiline. Maa Eluga kohtumise päevalgi naasis Tanel Bulitko pärastlõunal Virumaalt, sest jälle müüakse üks kari Poola, karju läheb järjest. Mõistagi mõjutab piimanduse kurb seis otseselt ETKÜd. „Nad on kõik meie kliendid olnud. Kui lehmi pole, ei osteta ka spermat. Kahaneb ekspordivõimekus, sest müügimullikaid jääb ju vähemaks. Mida väiksem on populatsioon, seda raskem on korraldada aretust, sest valikuvõimalus aheneb. Ja ega Poolagi enam meie karjade ostmisest väga huvitatud pole, sest sealgi on piimahind alanemas. Lähiajal on lubanud meile külla tulla Venemaa ostjad, vast leevendab see pisut raskustesse sattunute olukorda. Piimatootmises on kurb see, et kes lõpetab, see enam uuesti ei alusta.

Piima hind on murekoht

„Hiljuti käisin Argentiinas Holsteini tõu aretajate maailmakonverentsil, mida peetakse iga nelja aasta tagant. Igal pool on piima hind probleemiks, aga enamasti karja suurust ei vähendata, riigid tulevad appi, aga meie kasvatajad on teistega võrreldes oma muredega ikka üsna üksi jäetud.”

Piima kipub praegu üle jääma kogu Euroopas, aga enne seda olid head ajad, mil piimatootmisse jõuliselt investeeriti.

„Põhiline väljakutse on praegu elada üle senistest kõige sügavam kriisiaeg. Isegi korralikult tegutsevad uued farmid on olnud sunnitud lõpetama. Mõni aasta tagasi soetatud robotlüpsisüsteeme müüakse Soome, kus piima kilohind on isegi täna 35 eurosenti,” kirjeldab mees trööstitut hetkeseisu, aga näeb ka võimalust seda parandada. „Praegu polegi enam nii tähtis saada maksimumkogus piima, vaid see, mis piimas sisaldub. Kokkuostjad tahavad kuivainerikast piima, et rasva ja valku oleks rohkem. Siin on arenguruumi palju. Sõltub nii tõust kui ka söödast, aga ka piimatoodangust: kui toodang suureneb, väheneb rasvasisaldus, need näitajad on negatiivses korrelatsioonis. Valgusisalduse tõstmisel on esmatähtis sööt. Väljakutse on toota valgurikkamat piima. Aga piimatootjatele on seni ju makstud puhtalt koguse pealt …”

Paljud piimatootjad ongi hakanud oma karju muutma lihakarjaks. Piimaveiste omadustelt on Eesti esimise kümne seas maailmas, lihaveiste kasvatamisel on meil aga Bulitko hinnangul minna pikk tee. Isegi Läti ja Leedu on meist sammukese ees, sest seal on riik toetanud karjade ostu, samas kui meil on enamik lihakarju ristamise kaudu saadud: piimalehm on ilmale toonud lihapulli vasika. Aga et loom puhtatõuliseks saada, läheb viis põlvkonda.

Vabapaaritust ei toimu

Tõuaretuse pullid lehma ei , sest veterinaarnõuded sätestavad, et neid ei tohi . „Pull on nii tark küll, et kui ta lehma saab, siis fantoomi peale ta enam ei hüppa. Eks nad ole kõik omaette isiksused. Eriti hästi teavad seda need, kes pullidega iga päev töötavad. Kui pull fantoomi peale ei hüppa, siis müüme ta karja paarituspulliks. Pullide iseloom on küll aastatega sõbralikumaks läinud, aga võõral inimesel nende kuni pooleteisetonniste tegelaste lähedusse asja pole. Tõugude kohta ütleb Bulitko, et Prantsuse tõud on hästi massiivsed ja tahavad enne realiseerimist täiendavat nuuma, Briti tõud saavad ise endaga hästi hakkama. Hästi tuntud Š mägiveis on aga lihtsalt tubli ja atraktiivne, liha mõttes ei tasu teda kasvatada.

Alates 1993. aastast on ETKÜ korraldanud Eesti punast ja Eesti Holsteini tõugu lehmade näituskonkurssi. „Viss 2016” toimub Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurme mõisa- ja talupäeval juunikuus. Täna algaval Maamessil hinnatakse aga ka lihaveiseid. Olgu märgitud, et neil konkurssidel loeb ainult välimik. Maamessile mindi selleks, et külastajatele tõestada: piim tuleb ikka veel lehma seest. Kindlasti pakuvad suurt huvi eri värvi, kasvu ja lihastusega lihatõud. Veel ollakse oma loomadega väljas Luige kevadlaadal, Jäneda talupäevadel ja paljudel teistel üritustel. Korraldatakse ka õppepäevi ja seminare.