Viljavaheldusest on peenramaal palju kasu

Kui võtate maasikamaa külvikorraskeemi, siis jagage peenramaa mõttes pooleks. Ühel poolel kasvavad kolm aastat maasikad, teisel poolel liiguvad köögiviljad kolme välja vahel. Seejärel vahetage pooled.

FOTO: Säde Lepik

Külvikord ehk viljavaheldus on paljudele küll kuuldud-nähtud sõna, kuid koduaias viljavahelduse põhimõtteid siiski tihti ei järgita. Kui seeme saab mulda nii, kuidas just juhtub, siis teete endale aga ise tööd juurde, saak jääb loodetust väiksemaks ning te ei kasuta ära ka abi, mida taimed pakuvad.

Näiteks sügava juurekavaga taimed kobestavad kasvades mulda ja toovad madalamatest mullakihtidest üles toitaineid, mille kasutaksid hästi ära järgmisel aastal samal kohal kasvavad natuke väiksema toitainevajadusega kultuurid. Seega tuleb igale kultuurile leida sobiv eel- ja järelvili. Peenar, kus mullu kasvasid juurviljad, sobiks tänavu hästi sibulale, aedsalatile jms.

Taimed vajavad päikest

Enamik taimi tahab head päikeselist kasvupaika ja väikeses koduaias ei olegi võimalik köögiviljapeenraid igal hooajal üha uude kohta ning huumusrikkale puhanud maale ümber kolida. Kui peenramaa asukohta ei saa muuta, siis on viljavaheldus seda tähtsam. Väikesest maalapist või näiteks ka kõrgpeenrakastidest on teil aga parem ülevaade, sedasi on lihtsam süsteemi luua ja alustuseks üle märkida, mis teil kus mullu kasvas, millal, kui palju ja millist väetist sai.

Kui te enne pole selliseid ülestähendusi teinud, siis alustage märkmete ja külvikorraga sel kevadel. See on tähtis kasvõi seepärast, et endale aiavilju kasvatades ei taha keegi ju liialdada kunstväetiste ja taimekaitsevahenditega. Maheviljelusvõttena aitab viljavaheldus nende kasutamist mõjusalt piirata. Viljavaheldus võib tunduda keerukas nagu mitme muutujaga võrrand. Nuputamisest on aga kasu: külvikord ei tähenda rahakulu, nutikas lahendus toob hoopis tulu.

Esmalt tuletan meelde mõned viljavahelduse põhimõtted. Kui kasvatate samu köögivilju aastaid samal kohal, siis märkate, et taimed jäävad viletsamaks ja saak kehvemaks.

Ühekülgne maakasutus on mulla välja kurnanud ja ära väsitanud. Iga köögiviljaliik kasutab mullas olevaid mineraalaineid erinevalt, ühtesid rohkem ja teisi vähem. Näiteks peakapsas kulutab mullast ära mitu korda rohkem toitaineid kui kurk, aedhernes või sibul. Kui mõnda toitainet on mullas liiga vähe alles, siis hakkab see segama ka nende toitainete omastamist, mida mullas veel piisab. Viljavaheldus aitab mulla toitainevaru ühtlaselt ära kasutada. Mulla väsimust võivad süvendada ka taimede juureeritised, taimeosade lagunemisel mulda jäävad ühendid, nende kuhjumine võib sama kultuuri kasvu ajapikku pärssima hakata. Mõni taim, näiteks kartul, kurk ja kapsas, ei lase maal umbrohtuda, porgandi- ja peedimaal tuleb aga umbrohuga järgmiselgi aastal üksjagu võidelda.

Külvikorda sisse seades on oluline ka külviaeg. Maad, kus mullu kasvasid porgandid, peedid, kaalikad, porrulaugud jt hilja ülesvõetud kultuurid, ei jõudnud te ehk sügisel enam korralikult harida ja see töö jäi kevadeks. Siis ei saa sinna varakevadel aga külvata redist, aedsalatit jt vara saaki andvate liikide seemneid. Need sobivad siis paremini varajase kartuli jt selliste kultuuride järelviljaks, mis valmisid varakult ja jätsid aega peenramaa uueks hooajaks ette valmistada.

Taimekahjurid

Viljavaheldus aitab vähendada ka taimekahjurite ründeid ja -haigusi. Samasse sugukonda kuuluvaid taimi ohustavad tihti samad haigused ja kahjurid. Paljud köögiviljad kuuluvad näiteks ristõieliste sugukonda, seal on kapsaliigid, kaalikas, naeris, rõigas ja redis. Kapsa- ja kaalikakärbse nukud talvituvad mullas, munema hakkavad nad mai lõpul. Juunis võivad kapsataimed kuivada, sest nende juured on ära näritud. Kuid kapsa- ja kaalikakärbse vaglad närivad ära ka redised, eriti on ohus on hiljem külvatud või pikema kasvuajaga sordid. (Tõrjeks võiks ristõielisi kasta nõgese- või võililleleotisega.) Ristõielistele on on hästi ohtlikud näiteks maakirbud, kes võivad tõusmed mõne päevaga hävitada. Kui märkate mulla kohal hüplevaid maakirbumardikaid, katke peenar enne külvi poole sentimeetri paksuse puutuha kihiga. Ohtlikku seenhaigust kapsanuutrit tekitavad eosed talvituvad mullas. Kui samas kohas kasvatada jälle peakapsast, lillkapsast, kaalikat või redist, on haigestumine vägagi ootuspärane. Kapsanuutri tekitaja püsib mullas viis aastat või kauemgi. Herneid, ube, porgandeid, peete ja sibulaid see tõbi aga ei ähvarda. Ka kultuuriti natuke erinev mullaharimine aitab kahjustajate arvukust ja haigustekitajate levikut pärssida.

Seega ei tasu ka kahjurite ja haiguste pärast kasvatada ei sama liiki ega ka samasse sugukonda kuuluvaid liike mitu aastat samas kohas, vahet tuleks pidada kolm-neli aastat.

Jagage peenramaa osadeks

Järjestikku ei sobi lisaks juba mainitud ristõielistele kasvama ka liblikõielised (aedhernes, aeduba, põlduba, lääts jt), sarikalised (porgand, pastinaak, till, fenkol, petersell, seller, köömen), maltsalised (spinat, söögipeet, lehtpeet), korvõielised (aedsalat, artišokk), maavitsalised (kartul, tomat, baklažaan, füüsal), kõrvitsalised (kõrvits, kurk, kabatšokk, patisson, arbuus, melon), liilialised (söögisibul, rindeline sibul, spargel, porrulauk, küüslauk, murulauk jt laugud. Murulauk jt püsikuist laugud kasvavad mitu aastat ühel peenral, aga noorendades leidke neilegi uus koht).

Külvikorda sisse seades jagage peenramaa kasvatatavate aiaviljade järgi kolmeks-neljaks osaks. Mulla huumusevarusid on vaja orgaanilise väetisega pidevalt täiendada. Vanemates aiandusraamatutes on orgaanilise väetisena eelkõige silmas peetud laudasõnnikut, mis kaevati või künti sügisel mulda.

Lihtsas külvikorras jagati köögiviljad tinglikult kolme suurde gruppi selle järgi, kui rammusat mulda ükski kultuur vajab ja kuidas liik talub värsket sõnnikut. Esimesse grupis on kultuurid, mis tahavad eriti rammusat mulda, värsket sõnnikut taluvad ja kasutavad hästi näiteks peakapsas, lill- ja rooskapsas, kurk, kõrvits, seller. Teise gruppi arvati need, mis on natuke vähenenud mullaviljakuse suhtes leplikud ja kasutavadki paremini sõnniku järelmõju, sellised on kartul, porgand, peet, kaalikas, spinat, tomat, aeduba, aedsalat. Kolmandas rühmas on aga kultuurid, mis saavad väga hästi hakkama lahjemal väiksema huumusesisaldusega mullal, näiteks aedhernes, redis, nuikapsas; maitsetaimede aroom ja maitse ongi just lahjal mullal kasvades palju tugevam. Köögiviljamaa igale osale anti sõnnikut kolme aasta tagant ja kultuurid said igal aastal kasvukoha oma väetustarbe järgi.

Laudasõnnikut nüüd enamik aiapidajaid kätte ei saagi ning orgaaniliseks väetiseks on pigem kompost, kanakaka-merevetika graanulid, hobuse- või vihmaussisõnniku graanulid, puulehed, adru, muruhake, haljasväetis jm.

Mullaharimisest

Muutunud on ka mullaharimine: kes ei jaksa sügisel kaevata, see freesib kevadel mulda või eelistab permakultuuri põhu, papi jm peenraid; kanakakagraanuleid ja komposti antakse kevadel; muruhakkega multšitakse suvel ja pealtväetamiseks kasutatakse siis taimedest (umbrohi, köögiviljapealsed jm) kääritatud rohelist kokteili. Me ei kasvata tavaliselt koduaias enam talvekartulit ega peakapsast, paljud tahaksid külvikorda aga sobitada maasikamaa ja/või siiski mõne vao varajast kartulit.

Külvikorda, mis arvestaks just neid taimi, mida tahate kasvatada, ja väetisi, mida saate kasutada, ongi keeruline kokku panna. Kui olete asjast tõsiselt huvitatud, siis lugege kindlasti Kaja Kure äsja ilmunud raamatut „Peenramaa spikker. Köögiviljakasvatus koduaias”. Raamat võtab asjalikult ja lühidalt kokku köögiviljakasvatuse raudvara ning algabki viljavahelduse ja väetamise peatükiga, mis arvestab just tänapäevaste väetusvõimalustega. Sealt leiate ka mitu näitlikku külvikorraskeemi: kolm välja + puhkepeenar haljasväetiseks sobivate taimedega; kolm välja ilma puhkepeenrata; viljavaheldus maasikaga ja viljavaheldus maasika ja kartuliga.

Neil, kes väga süveneda ei taha, on ehk abi sellisest soovitusest: „Jälgige, et /.../ juur-, leht-, kaun- ja viliköögiviljad ei satuks järjest samale kohale kasvama: kui ühel aastal tarvitasite taime maapealset osa (näiteks kapsad, aedsalat, kõrvitsalised), siis järgmisel aastal kasvatage samal kohal seda, mis kasvatab oma söödava osa maa alla (juurviljad), kolmandal aastal sobib samasse paika kultuur, millel süüakse maapealseid vilju (herned, oad).”

Populaarne

Tagasi üles