Harrastuspüüdjatest kalavalvurid kaitsevad kutseliste kalurite leiba

Keskkonnainspektsioon otsib vabatahtlikena appi "kalavalvureid"

FOTO: Ants Liigus

Et röövpüüdjatele päitsed pähe panna, on Eesti Kalastajate Selts asunud värbama kalavalvureid, kes nn röövikutest keskkonnainspektsiooni teavitaksid.

Sügisel, kui Eesti vetes on keelatud püüda forelli, ning praegu, haugipüügi keeluajal on Keskkonnainspektsioon hädas röövpüüdjate tabamisega. Et röövpüügi tõttu need kaks väärtuslikku kalaliiki meie vetes haruldaseks ei muutuks, on Keskkonnainspektsioonile appi tõtanud Eesti Kalastajate Selts, kes värbab kalavalvureid.

Kalastajate Seltsi kalakaitse osakonna juhi Jüri Nurga selgitusel on kalavalvur inimene, kes vähegi hoolib kalast. Ta selgitab, et igaühe kohus on röövpüügist teatada keskkonnainspektsiooni lühinumbrile 1313.

Inspektoreid napib

Röövpüüdjaid on paraku alati rohkem kui keskkonnainspektoreid. Et proportsioonid paremini paigas oleksid, teevad Eesti Kalastajate Seltsi värvatud kalavalvurid koostööd Keskkonnainspektsiooniga. „Meie selts on enda ümber koondanud harrastuskalamehed ja teised, kes tahavad röövpüüdjate tabamiseks natuke enam ära teha. Töötame vabatahtlikult, kuid koordineeritult ja väga hästi organiseeritult, koostöös Keskkonnainspektsiooniga. Kui keegi soovib meiega liituda, siis abijõud on alati teretulnud, sest Eestis on palju vett ja röövpüüdjate mentaliteeti niisama ei murra,” toonitab Kalastajate Seltsi kalakaitseosakonna juht Jüri Nurk.

Organiseeritud ja koordineeritud koostöö tähendab, et kalavalvurid korraldavad röövpüüdjate tabamiseks sageli varitsusi, millest on omakorda teavitatud keskkonnainspektsiooni. „Meil on raja- ja termokaamerad ning metsas liikumise kogemus, nii et ilma termokaamerata meid ei näe. Me ei luura, vaid ootame, kas „röövik” tuleb oma asjadele järgi või mitte. Korduvalt oleme saanud keskkonnainspektsioonilt signaali, et kuskil on püügivahend sees ning lähme sinna valvesse. Vahel ootame terve ööpäeva, aga lõpuks „röövikud” tulevad ja siis tervitame neid juba koos inspektoriga.”

Kalakaitse osakonna juhi sõnutsi ei ole tipphooajal piisavalt inspektoreid. „Selleks olemegi meie abis. Äkki ka kõrgemad ametimehed taipavad, mis meil tegelikult looduses toimub. Lääne-Virumaal on Eesti ühed võimsamad lõhejõed, need saavad „elektrikutelt” ja röövpüüdjatelt aasta ringi „peksa”. Seal on kala väga ohus. Jõgesid on palju, kala ning ulukid vajavad kaitset, aga inspektoreid on vähe. Röövpüüdjatele on avatud sadu kilomeetreid jõgesid, kuid inspektoreid on vaid mõni. Lääne- ja Ida-Virumaal valvatakse isegi inspektorite autosid. Kui nood ennast autosse sätivad, on „röövikutel” teada, et peab end hakkama kokku pakkima,” teab Jüri Nurk röövpüüdjate organiseeritust.

Inspektorite nappus on probleem kogu Eestis. Haugi ja punase kala keeluajal saavad inspektorid Jüri Nurga sõnul ööpäevas magada vahest paar tundi. „Olen ise koos ühe inspektoriga öid metsas istunud ja valvanud, tulemust on ka olnud, aga mina saan vahest magada kuni kuus tundi, kuid inspektor läheb pärast öist passimist hommikul tööle ja hakkab pabereid täitma. Mõtlemise koht igal juhul, kuidas saaks tipphooajaks riigilt valvureid juurde nii, et nad madalhooajal ei peaks jõude istuma. Praegu pakume leevendust oma vabatahtlike abil, kuid ikka jääb katmata lõike ning vabatahtlikke oleks juurde tarvis.”

Olematud trahvid

Samas sõnab Jüri Nurk, et kalavalvuri töö pole alati ohutu ning liigne agarus võib osutuda ogaruseks. „Kui rääkida kalavalvurist, kes pole Keskkonnainspektsiooniga sündmuskohas ega kalastajate seltsi liige, siis on kohti, millest soovitan pigem eemale hoida ja röövpüüdjaid märgates helistada kindlasti 1313. Võib paista, et jõeveerel on üksik vennike ja vahest kannatab talle juurde minna ning teda korrale kutsuda, aga tihtipeale tegutsevad röövpüüdjad kambakesi ja neil on veel paar meest metsas valvamas. Siis võib minna väga ohtlikuks,” hoiatab Jüri Nurk. „Meie tegutseme tavaliselt suurema seltskonnaga ning meilgi on omad valvurid, kes vajadusel appi tõttavad. Senimaani ja edaspidi püüame alati kõik rahulikult lahendada ja olla suurte jõududega korraga kohal. Üksiküritused pole kuidagipidi teretulnud.”

Seni on kalavalvuritega liitunud peamiselt harrastajad, kuid Kalastajate seltsi liikmed soovivad, et ka kutselised kalurid ettevõtmisse rohkem panustaksid. „Eestis on palju vett ja röövpüüdjate mentaliteeti niisama ei murra. Kala peab kaitsma, sest kui jõest püütakse kalad ära, on mereski vähem kala,” teab Jüri Nurkja lisab, et vabatahtlikele on oodatud abiks kutselised kalurid, kes võiksid samuti ööpäev läbi jõeveerel veeta ja punast kala kaitsta. Praegu kaitsevad vabatahtlikud sisuliselt kutseliste kalurite leiba. „Kutselistel on võrgus rohkem kala, kui kala rahus ära kudeda saab. Täpselt sama lugu on haugiga. Kutselised pole veel kahjuks koostööks valmis ja pigem viibutavad sõrme, et harrastajad püüavad merest ritvadega nende leiva ära. Seda paraku ei suuda mitte ükski harrastusliku vahendiga püüdev kalamees. Kutsun kutselisi kalureid üles koostööle. Kaasame teid ja siis mõistate probleemi ka ise ning edaspidi saate oma ringis inimesi korrale kutsuda,” teeb Nurk elukutselistele kaluritele ettepaneku.

Mis puutub röövpüügi eest määratavatesse trahvidesse, siis Jüri Nurga arust on tegemist naeruväärsete summadega. „Meie kõige kallim vara on loodus ja selle rikkumise eest tehakse trahv, mida jaksab iga pensionär maksta, hoolimata meie väikestest pensionidest. Lähed püüad homme uuesti ja ongi trahv tasa. Röövpüügi ja röövjahi trahve peaks kümme korda tõstma, ehk siis hakatakse mõtlema. Praegu arvestavad kavalad ja tuntud

elukutselistest kaluritest „röövikud”, kui palju kala tohib võtta, et vahele jäädes ei saaks kriminaalkaristust, sest siis on nende püügiload läinud. Kui kriminaalkaristust ei saa, võtavad nad röövpüütud kala eest trahviraha tagataskust välja ja maksavad kergel käel ära. Kõiki muid trahve tõstetakse, aga looduse eest ei seisa keegi,” on kalakaitse osakonna juhi meel mõru.

Tagasi üles