Ilmatark: Optilised nähtused pilvedes

Pilvede mäng.

FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Loodus pakub igal sammul optilisi nähteid, millele sageli ei osata üldse tähelepanu pöörata, nagu varjud, sinine taevas või hallid pilved. Optikanähtused tulenevad valguse vastastikmõjust takistustega (keskkonnaga).

Tuntuimad optikanähtused on varjud, vikerkaared ja halod, kuid samamoodi ka päikesetõus ja -loojang, sest Maa kui tahke keha takistab valguse levikut ja definitsiooni järgi on see samuti optikanähtus.

Järgnevalt tutvustan mõningaid pilvedega seotud optilisi nähtusi. Halodest on juba korduvalt juttu olnud, mistõttu pikemalt neil ei peatu. Märgin vaid seda, et praegune aeg on sobivaim aastas, et halosid näha.

Vikerkaarenähtused on teine pilvedega seotud oluline optiliste nähtuste rühm. Pärast hoovihmu päikese vastassuunda ilmuv värviline kaar on üldtuntud. Küllap on see üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. Vähem teatakse seda, et peale hariliku vikerkaare on veel kaks vormi: udukaar ja pilvekaar. Niisama vähe tuntud on öösel kuuvalguses ilmuv vikerkaar. Tuleb ette ka eksiarvamusi, näiteks peetakse mõnikord värvilisi halosid vikerkaarteks. 

Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. Selle teke eeldab aga mitme asjaolu kokkulangemist. Sellest põnevast nähtusest teen pikemalt juttu mõnel teisel korral.

Niisiis, peale hariliku vikerkaare on veel udukaar ja pilvekaar. Nende tekkeks on vaja väga väikesi, alla 0,1-millimeetrise diameetriga veepiisku ehk udu või pilvi. Piiskade väiksuse tõttu on tähtis valguse lainelisus. Kiired hajuvad ja difrageeruvad (difraktsioon on lainete paindumine tõkete taha) kõigis suundades, kuid kõige enam kontsentriliste rõngastena. 

Udukaar on võrdlemisi tavaline nähtus. Selleks peab olema läbipaistva taevaga udu, et päikese otsekiirgus paistaks vaatlejani (vikerkaarte tekkeks on vaja otsekiirgust). Sel juhul võib näha laia valget kaart, sageli lisakaartega. Kõige sagedamini õnnestub udukaari pildistada hommikuses rabas, kus hõre ja madal (selge taevaga) udu on tavaline. Udukaar ilmub üldjuhul enne udu hajumist, sest siis pääseb päikese otsekiirgus hõrenenud udust läbi. Öisel ajal saab udukaari tekitada autotuledega. Udukaarest hoopis harvem saame näha pilvekaart. Seda tekitavad samuti väikesed piisad. Ühtlasi on tegu laia valkja kaarega, millel tihti on võimalik näha lisakaari. Pilvekaared on äärmiselt haruldased. Mulle teadaolevalt on Eestis õnnestunud seda pildistada kunstnik Hermes Sarapuul, kes on kirjutanud nõnda: „Pilvevikerkaar, samasugune valge nagu uduvikerkaargi. 27. jaanuar 2011, Tallinn. On huvitav, miks nähtus on nii haruldane, kuigi piisapilvi on peaaegu alati taevas. Sama nimega, ent teisi nähtusi leiab internetist palju, õige pilvevikerkaare fotot olen seni leidnud vaid veel ühe!”

Teistest pilvedega seotud või pilvedes ilmnevaid nähtusi tutvustan järgmisel korral.

Aprilli tormiline algus ühe suure soojaga 6. aprillil (kuni 20kraadine suvesoe) ja laialdase jääkruubi- ja rahesajuga 9. aprillil on möödanik. Nädala alguses hoidis ilma päikeselise ja külmade ööde, kuid üsna soojade päevadega antitsüklon, mis nüüdseks on ilmakaardilt kadunud. Kõledama ilma tõi idapiiri taha jõudnud lõunatsüklon, mis eemaldub kirdesse. 

Selle järel mõjutab ilma arktiline õhumass, mistõttu ilm on jahe (14. ja 15. aprillil on sooja kõikjal ilmselt alla 10 kraadi). Läänest lähenev tsüklon tõrjub küll suurema külma minema, ent erilist sooja asemele ka ei too. Küll aga muutub ilm sajusemaks. Karmimal juhul võib näha lund ja lörtsi (võimalus suurim 14. aprilli öösel ja pärast 17. aprilli), leebemal juhul on ilm lihtsalt jahe ja sajuhoogudega.

Populaarne

Tagasi üles