Linavästrik, tuttav ja tavaline inimkaasleja

Linavästrik.

FOTO: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Kevad edeneb ja linavästrik, üks meie tuntumaid kevadekuulutajaid, on peaaegu paar nädalat kohal. Tihtipeale trotsib ta tulles veel päeval alla nulli jäävaid temperatuure, nii et ühe oma hüüdnime – jäälõhkuja – on ta täiega ära teeninud.

Küllap on nime lisapõhjus linnu käitumistava: jooksu pealt seisma jäänud, hakkab ta oma pikka saba viibutama, justkui püüdes tema saabumise ajaks mõnel loigul veel sulamata jääkoorikut purustada. Isaslindude laup ja põsed on lumivalged, emastel pisut nagu määrdunud, nii et sugupooled on lähipilgul hästi eristatavad.

Alul jäävad linavästrikud asulatesse, mere äärde ja taimestikuvabadele jõekallastele ootele, et siis lume üleüldise kadumise järel sisemaale hajuda. Poole maini käib ka läbiränne, sest linavästriku arvukad alamliigid asustavad ju Euraasia kesk- ja põhjavööndit, Islandist Tšukotkani. Meie alamliik talvitab Edela-Euroopas ja Põhja-Aafrikas, kust rändab laial rindel kuni Uuraliteni. Kaugemal põhja ja kirde pool pesitsevad linnud rändavad läbi juba kanda kinnitanud asurkondade territooriumi, nii et ajuti võib näida, nagu oleks mõnda liiki linde tohutul, ennenägemata hulgal.

Eestis on linavästrik üks tavalisemaid haudelinde, keda võib pesitseda kokku 150 000 – 200 000 paari. Paarid rajavad pesa väga mitmekesistesse kohtadesse: müüriõõnsusse, katuse alla, sillakonstruktsiooni vahele, puiduvirna, poollahtisesse pesakasti, kivihunnikusse, rabas kulgeva laudtee alla, harukorral koprapaisu rontide vahele jne. Peaasi et läheduses leiduks madalmurune ala või veeäärne paljak, kus on soodus saaki püüda, seda tehakse ka katustel ja teedel. Putukad ja teised pisemad selgrootud, isegi teod ongi linavästrike põhitoit, seemneid ja marju tarbitakse ülivähe, peamiselt sügisel. Kui rändel ja pärast pesitsemist on linavästrikud üsna seltsingulised salgalinnud, siis oma pesa ümber tõrjutakse liigikaaslased mingi kindla piirjoone taha.

Inimese ja neljajalgsete suhtes on linavästrikud väga kohanemisvõimelised, nii et neid võib näha igal taluõuel, lautade ümbruses ja asulateski, kus elamu juures on suurem muruplats. Lääne-Euroopas on nad golfiväljakute karakterlinnud – sealne inimtegevus aitab nende saakloomakesi liikvel ja seega paremini märgatavana hoida.

Linavästriku pesa on kõrtest, kuivadest puulehtedest ja muust koredast materjalist väliskihiga, lamedavõitu pesalohk aga on vooderdatud rohulehtede, sambla, sulgede, taimevilla ja loomakarvadega ning sinna muneb emalind mai keskel 5–6 muna. Enamjaolt emalinnu hautuna kooruvad tosina päeva pärast pojad, keda ema jääb soojendama, nii et esimesel nädalal hangib toitu vaid isalind. Poja saavad lennuvõimelisteks kahe nädalaga. Noorlinnud on sügiseni üsna ilmetud hallid ja lüheldase sabaga.

Linavästrik on valitud meie lõunanaabrite rahvuslinnuks.

Tagasi üles