Thormani sepikoja peremees peab haamri ja alasi kõrvalt e-poodi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Staažikas Pärnumaa sepp Ahti Tedremäe on aastaid tuuritanud suviti Skandinaavia viikingiüritustel, kuid nüüd tahaks mees pühenduda rohkem kodustele tegemistele.

FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Tahkuranna vallas Reiu külas Thormani sepikojas toimetav Ahti Tedremäe on nüüdisaegne käsitööline: kui ääsituli kustub ja nahkpõll varna rändab, küürib mees käed tahmast puhtaks ja sukeldub internetiavarustesse.

Kaks aastakümmet sepa ametit pidanud mehe sõnutsi on see tänapäeval üsna tavaline, et raua taltsutamine astub tema ametis turundusplaanide ja projektidega ühte jalga. Tedremäe enese näitel lisandub paberimajandusele veel e-pood Etnoart, kus sepp müütab oma tehtut kõrvu kolleegide loominguga.

„Niisama tellimustöödega ja hulgikaubandusega ei elaks enam ära,” selgitab Tedremäe.

Oskaja mees jänni ei jää

Eesti-Läti piiri ääres asuvast Veelikse külast pärit Tedremäe muheleb oma kätega rajatud Thormani sepikoja ja vastvalminud käsitööpoe (päris nelja seina ja katusega poemaja, mitte virtuaalkaupluse) vahel sooja kevadpäikese juttu ajades, et eks ole ju nooruspõlves muud tehtud, aga sepatöö ja -elu siin Reiu külas on „see õige”.

„Kui ma üle kümne aasta tagasi Reiusse tulin, ei olnud siin mitte muhvigi – tühipaljas paplivõsa vahtis vastu,” meenutab Tedremäe vaatepilti, mis talle Reiu jõe ja Via Baltica vahelisel kõnnumaal avanes.

Veelikse poisist sai sepp nõukogudeaegse kolhoosikorra lagunemise järel.

Tihemetsa tehnikumis põllumajanduse mehhaniseerimist õppinud Tedremäe pöördus küll pärast kooli lõpetamist kodukülla tagasi, ent kuna kollektiivmajandiaeg oli ühele poole saamas, tuli leppida uue reaalsusega ja otsida omale teenistust mujal. Ehk nagu Tedremäe ütleb: maal ei olnud muhvigi teha.

Maasoolast ja väljaõppinud metsamehest sai hoopiski politseikooli kadett ja pärast seda mundrikandja. Ent kuna Tedremäe oli omal sõnul „selline raskesti kasvatav ja politsei jaoks isiksus,” piirdus tema karjäärilend korrakaitsjana vaid kolme kuuga. Pärast politseid oli ta elektroonikakaupluses müüja.

Kui kommersandi põli üle viskas, põrutas mees Tallinna, mõeldes, et esimene sepikoda, mis on nõus ta õpipoisiks võtma – sinna ta läheb.

Huvi raua painutamise vastu ei tärganud tühjast kohast: kolhoosiaja lõpus, kui valitses puudus kõigest, tuli majandi masinapargile kõik riistapuud ja kaadervärgid oma kätega valmis nokitseda, sest muidu jäänuks kombainid lihtsalt põllule seisma.

Et isetegemine- ja nuputamine oli maapoisil veres, ei nõudnud erialavahetus Tedremäelt pikka arupidamist. Õpinguaastale pealinnas järgnes mitu aastat koolitust kodumaakonnas Kilingi-Nõmmes oskajast meistrimehe sepikojas.

Kogemuste-oskuste lisandudes kujunes Tedremäest peagi iseseisev sepp. Oma esimese sepikoja seadis ta sisse endistesse karjafarmihoonetesse, kuhu muretses järk-järgult sepatööks tarvilikud vahendid.

Kõik eeldused omaette toimetamiseks olid olemas: 3000 ruutmeetrit pinda, tehnika sees ja loodud võimalused laienemisekski. Tedremäe olekski jäänud Veeliksele, kui siin jagunuks kaineid, väljaõppest huvitatud mehi ning logistika olnuks etem.

„Veelikse on väga nurgatagune koht,” seletab asjaosaline, „kui mina seal elasin ja töötasin, ei viinud külasse isegi ühtegi asfaltteed. Kevadel ja sügisel oli maastik selline, et hüppa või üle. Isegi koolibussid ei sõitnud sinna välja.”

Ühest külast teise

Tosina aasta eest kolis Tedremäe isikliku elu ja tööelu piirialalt maakonnakeskusele lähemale. Kui praegu Via Baltica äärset Reiut vaadata, ei usukski, et 12 aasta eest oli see hajaküla väga hõredalt asustatud. Nüüd on siin Lottemaa teemapark, mullu sügisel avatud Pärnu Bay Golf Links ehk mereäärsele liivarannale rajatud links-tüüpi golfikompleks, mille sarnast Baltimaades ei leidu, kõnelemata õitsele puhkenud elamuarendusest.

Tedremäe on küll pealt kümme aastat Reiu küla elanik, aga aiataguste arengute jälgimiseks pole tal viimasel paaril aastal väga mahti olnud.

Tema kevaded, suved ja varasügised on möödunud gastrollides Skandinaavia viikingifestivalidel, kus ajastutruus rõivais meister publiku silme all rauda taob ja oma kätetööd müütab.

Kui Tedremäe omal käel sepatööga pihta hakkas, tellis temalt aastaid sepiseid üks suurklient. Masstootmise kõrvalt jäi ka aega eritööde tarvis. Pärast kümmet viljakat koostööaastat tuli otsida teine leivaisa ja siis tulidki viikingiüritused.

„Viikingivärk läheb lahti maikuus ja siis olen ma peaaegu iga nädalavahetus lennus. Esmaspäeval jõuan tagasi koju, magan paar päeva ja siis panen järgmisele üritusele,” veedab Reiu mees soojemad kuud piiri taga turismiatraktsiooniks kehastudes.

Nüüd aga tahab Tedremäe välismaal käimistel hoo maha võtta ja keskenduda pigem kodustele tegemistele siinsamas Thormani sepikojas.

Mõtteid kursimuutuseks jagub. Via Balticast kiviviske kaugusele jäävasse Thormani sepikojasse on Tallinna-Riia vahel sõitjal hõlbus tulla ning et Reiu küla on tõusnud Lottemaa ja golfikeskusega rahvusvahelisele turismikaardile, oleks narr lasta külalistevoog endast mööda.

Sestap liitus Thormani sepikoda hiljuti Romantilise rannateega. Pärnumaa rahvale ei vaja see sõnadekombinatsioon seletamist, küll aga lahti kirjutamist kaugema kandi rahvale. Tegemist on 250kilomeetrise mõtteliselt mööda rannajoont kulgeva rännakuga Varbla kadakate vahelt Kabli ja Treimani liivarandadeni Läti piiri ääres. Teekond põikab ka erilise hõnguga Kihnu saarele ning salapärastesse, iidseid aegu mäletavatesse, sügavate metsade ja soodega sisemaa paikadesse.

Kõik, mis sel teekonnal kaemist, maitsmist, nuusutamist ja uudistamist väärib, ongi üks paljudest Romantilise rannatee maamärkidest. Nagu kuulutab nüüd silt Thormani sepikoja müügimaja sissekäigu kõrvalgi. Siia on rahvas teretulnud ostlema-tellima ja muheda olemisega sepaga suhtlema.

Kauplusemajaga tõtt vaatavas sepikojahoonesse on Tedremäel kavas tekitada ühe asemel kaks värkstuba – üks puidule ja teine rauale.

„Soetasin EASiga omale puidutöömasinad ja hakkan tegema puidust suveniire ühes sepistega,” annab Tedremäe teada.

Selline see sepa argielu on

„Tulid kolm 60–70 vahel soome naist sepistega tutvuma. Kaks tükki olid tõsised ärinaised, kolmas aga baleriiniseelikus 80aastane keemiliste lokkidega naisterahvas, kes end raua keskel ilmselgelt väga igavalt tundis. Kadus räpasesse tagaruumi, kus mul oli ääsi kõrval kümne aastaga kogunenud praagikast.

Järsku käis tagatoas ilge kolin – daam lõhkus ja laamendas ning kilkas midagi vahele. Pärast ilmus daam tagatoast tahmase ja nõgisena, seelik must kui korstnapühkija hari, oli kogu kasti sisu põranda peale laiali laotanud. Ta vaatas mulle õhinal otsa ja küsis: „Kuinka paljon?”

Vedas kogu kasti praaki kilohinnaga minema,” vestab Tedremäe ühe paljudest Thormani sepikojas juhtunud humoorikatest seikadest.

Sepp on oma loomingu suhtes kriitiline. Kui laekub tellimus esemele, mille otstarbekusest või visioonist silme ette pilti ei teki, kulub teostusele kauem aega. „Vahel nokitsen pool päeva, siis panen asja jälle nurka, et ehk homme tuleb parem mõte. Soovin ju ikka parimat välja anda. Nii satuvadki paljud asjad sellisesse prügikasti, nagu see, mis tollele prouale huvi pakkus. Too lugu mulle õppetunniks, et kellelegi ikka meeldib, mis sest, et mulle ei meeldi,” nendib meister.

Olde Hansast ja Beer Gardenist Stockholmi lossini

Kui Thormani sepp Ahti Tedremäe tahaks oma uhkeimad tööd nimekirja sättida, jääks leheruumist vajaka.

Teeme siis lühidalt ja mainime ära mõned palad, nagu näiteks Olde Hansa restorani mandlimüügikärude tarvis tehtud sepised ja restorani interjööri ilmestavad laearmatuurid ning uksedetailid.

„Beer Gardeni restoran on puhtalt minu sepiseid täis ja ka Kochi Aitade raud on puha siit läinud. Restaureerimisega seotud töödest Narva raekoja akende ja uste sepised ning Suurupi tuletornide sepised,” toob Tedremäe paar näidet.

Mõne aasta eest tagus sepp 150 meetrit pika ja 2,5 meetrit kõrge raudaia ühele Stockholmi eeslinna lossile.

„Väga võimas ja pull aed tuli,” muljub Tedremäe mõnuga kämblaid. Vähe sellest, et Pärnumaa sepale usaldati aia tegemine, tema ülesandeks pandi ka mitmesaja-aastaste ning üle 700 kilo kaaluvate väravate ennistamine.

„Tüüp, kes mult selle töö tellis, käis iga nädal lennukiga Eestis kontrollimas, et ma jumala eest midagi nässu ei keeraks,” naerab Tedremäe.

Eesti käsitööliste rahvusvaheline e-pood Etnoart.ee

Edendamaks endasarnaste käsitöömeistrite müügivõimalusi, asutas Tedremäe e-poe Etnorart.ee, mis vahendab peale eestimaiste sepiste puidust suveniire ja väikemööblit, villast valmistatud esemeid ja käsitöökosmeetikat.

Ehkki netipood on võrdlemisi nooruke, on see juba meie käsitöörahva näputööd Soome, Rootsi, Saksamaale, Norrasse ja isegi Šveitsi lähetanud. Eesti eri otstesse peale selle.

Kvaliteetsed esemed, korralikud fotod, tarnekindlus, mugav müügikeskkond ja internetiturundus on eduka e-äri aluseks ning siin pole vahet, kas kaubitseda rauast küünlajalgade maavillaste labakute või lasteriietega.

Tagasi üles