Poiss otsustas maale jääda ja maatöö selgeks õppida

Mait Tõnise on kahekordse noortaluniku tiitliga pärjatud noor mees, kes teadis juba lapsena, et temast peab saama põllumees ja just nii läkski. Foto: Marko Saarm / Sakala

Mait Tõnise otsustas maale elama jääda ja see mõte, et temast põllumees saab, oli noormehel peas juba nii ammusest ajast, kui ta oli veel põlvepikkune poisike.

Kui üheksa klassi Koigi põhikoolis läbi sai, tuli teha otsus, kas minna kutsekooli või gümnaasiumi. Valik langes Järvamaa kutseõppekeskuse kasuks ja nii hakkaski Tõnisest möödunud kümnendi keskpaigast alates Säreveres välja kujunema päris põllumees.

Oma talu enam pole

Siiski oma talu ta praegu ei majanda, vaid töötab osaühing Mägede teenistuses. „Seal ma külvan, lõikan ja teen kõike, mida vaja – tegeleme teraviljakasvatusega,“ lausub kooliajal kaks korda noortaluniku tiitliga pärjatud 25-aastane mees.

Iseseisva elu peale sai ta juba päris noorelt, sest 2009. aastal ootas teda ees kooliajal ettevõtjaga kokkulepitud praktikakoht ning 2010. lõpetas 3 ja pool aastat kestnud põllumeheõpingud. Oma elamise soetas Mait kaks aastat tagasi. „Maja oli natuke eemal sellest talust, mida siis pidasin,“ tähendab ta ja märgib, et oma taluga tegi ta lõpparve, kuna elus lihtsalt mitut asja tookord korraga ei saanud.

„Pere kasvas,“ nendib ta.

Oma talu oligi põllumehel lõpuks pigem hobikorras. See asus kodust veidi eemal, seal kus ema elas ja lisaks igapäevasele palgatööle, mis kestis kaheksa kuni kuusteist tundi, tuli pärast õhtuti enda loomadele heina tegema minna. „See tähendas aega pere arvelt,“ tõdeb noormees.

Põllumajandust nimetas Mait Tõnise aga endal kaasasündinud pisikuks. Seda sai lapsena isa kõrvalt proovitud ja külavahel sõitsid samuti traktorid ringi. Nii oligi loogiline jätk ise põllumajandust õppima minna, sest soov oli maale elama jääda. Et töö kõrvalt maal noorel inimesel vähe lõbustusi oleks või seltskonda napiks, seda Tõnise ei kinnita. „Küll leiab. Mina leidsin oma naise näiteks Saaremaalt. Elu viib ikka inimestega kokku, ei ole nii, et kui elad maal väkeses külas jäädki üksi. Ega inimene ju paigal ole, ikka käid ringi,“ lausub ta.

Tööpäevad venivad pikaks

Ega maal elamine ja töötamine niisama lihtne polegi, eriti just põllumajanduses. „Hakkajaid noori oleks siia vaja,“ lausub Mait. „Neid, kes ei viska kella viiest võtmed nurka ja rohkem tööd ei tee.“

Näiteks nüüd hakkab Tõnise sõnul hooaeg pihta ja see tähendab, et hommikul kaheksast alustad ja õhtul kaheksast lõpetad. „Praegu algab külv ja siis võib veel pikemalt minna – isegi keskööni välja. Kõik sõltub ju sellest, kuidas ilmad on,“ sõnab ta ja lisab, et sügisel on teine kiire aeg koristusperiood ja siis pole ime, kui teinekord tuleb põllul olla öösel kella kolmeni välja. „Kui ilm hiljem ei kannata, tuleb töö ära teha.“

Kui nüüd mõelda, et kevadel on külv ja sügisel koristus ehk ilmselt talvel saab vähemalt põllumees hõlpu, siis osaühingus Mägede see nii pole. „Talvisel ajal teeme metsa, aga siis oleme väljas ainult kaheksast hommikul neljani pärastlõunalt,“ ütleb Tõnise, tõdedes siiski, et päris puhkuseta ikka ei rabata ka.“Üks kuu aastas peaks nagu ikka puhkama.“