Aprill lilleaias

Nartsissikoguja aed mai esimesel poolel. Foto: Säde Lepik

Aprillis on lilleaias mõned kiired tööd ja hulk selliseid, mis eeldavad kannatust ja ilma jälgimist. Praegu võib veel külma teha ja lund sadada ning sulanud maa tahab natuke taheneda.

Elulõngad kasvavad kiiresti ja seepärast võiks ehk alustada neist. Kui lõikasite oma suureõielised elulõngad talveks tagasi ja katsite varretüükad mulla või turbaga, ajage see kuhik nüüd ettevaatlikult laiali, sest noored kasvud on haprad ja kui te mulda nende vahel liigutate, võivad kasvud ja pungad väga kergesti murduda.

Nende liikide ja sortide puhul, mis talvekatet ei vaja, tuleb meelde tuletada, mis neist puhkevad sama ja mis eelmise aasta võrsetel. Tervelehise, mandel-, karuputkelehise-, teksas- ja kuljus-elulõnga sordid ja tanguutia elulõng puhkevad sama aasta võrseil. Kui nende varred jäid talveks alles, siis arutage need pusarad nüüd lahti ja lõigake maha, uute võrsete sirgudes on seda palju raskem teha. Varaõitsvate liikide (Alpi elulõnga, Siberi elulõnga, suurekroonilise elulõnga ja nende aretiste) õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Neid seega praegu lõigata ei või, kui on tarvis, siis kärpige neid juunis, kohe pärast õitsemist.

Tehke korda elulõngade toed. Suureõielised elulõngad ootavad kosutuseks lämmastikväetist, ühe taime kohta segage seda mulda umbes peotäis. Väetamiseks on paras aeg siis, kui noored kasvud on sirgunud umbes kümne sentimeetri kõrguseks ja suurem öökülmaoht on möödas.

Aprillis tahaks aia ruttu korda teha ja ka kõik katted taimedelt kokku koguda. Kui muld pole veel sulada jõudnud, võib ere aprillipäike aga nüüdki igihaljaid padjandtaimi jt kevadtalveks varjutatud taimi kõrvetada. Katteid võib eemaldada järk-järgult. Kerge kuuseoksa võiks veel natukeseks taimele päikesevarjuks jätta, selle all liigub õhk ega lähe liiga palavaks. Et keskkonnamuutus poleks taimedele liiga äkiline, võtke katted ära sompus ilmaga.

Aprilli lõpus saab ilmselt roosid tagasi lõigata. Lõigake ära külmunud, kuivanud ja katkised võrsed ja võrseotsad. Peenraroosile on paras jätta 5–8 tugevat oksa, need lõigake tagasi 3–5 punga peale. Kärpige pargiroosidel okste tippe, vajaduse korral lõigake välja vanu oksi. Küllap tuleb aprillis veel külma, seepärast ei maksa talveks ülesmullatud rooside ümbert mulla või turba laialiajamisega rutata. Miinus kolm kraadi võib noori võrseid kahjustada. Kui kate on juba ära koristatud, laotage öökülmaohu korral roosidele katteloor.

Rosmakori roositalu peremees Mart Ojasalu on soovitanud rooside lahtimuldamisega kannatada nii kaua, kuni muru hakkab rohetama. Aprilli lõpul võiks rooside vahele laotada komposti, kõdusõnnikut, väetatud aiamulda või granuleeritud täisväetist. Kui te seejärel rooside ümbert mullakuhikud laiali tõmbate, siis segage ja kobestage ka sedasi antud väetis mulda. Paikades, kus on alati hiliseid öökülmi, võiks väetamise jätta maikuusse.

Kui roosid annavad aiapidajale kevadel natuke aega, siis oma tulpe ja nartsisse hakkavad tõelised sibullillefännid turgutama kohe, kui lumi sulab. Lämmastikurikast väetist andke tulpidele esimest korda siis, kui lumeriismed veel maas on, paras norm on 30–40 g ruutmeetri kohta. Teist korda andke täisväetist, seda segage mulda 60–80 g ruutmeetri kohta siis, kui tulbi õiepung lehtede vahelt paistma hakkab.

Nartsissidele andke väetist pisut vähem: esimesel korral lämmastikväetist umbes 30 g ruutmeetrile ja õiepungade ilmudes kompleksväetist umbes 40 g ruutmeetrile. Raplamaa nartsissikoguja Iivi Saarelaan puistab esimese väetise peoga lumele, teine kord väetab ta nartsisse siis, kui maa on tahenenud. Tema kasutas Kemira kevadväetist. Et tulbid ja nartsissid jaksaksid ilusti õitseda, tuleb neid õitsemise ajal ka kasta, sest mullas ei pruugi sel ajal enam piisavalt niiskust olla.

Uhked pojengid ootavad samuti varakevadel väetist. Esimesel väetamiskorral võiks kasutada kanasõnnikuleotist või kiiretoimelist mineraalväetist, kus on nii lämmastikku kui ka kaaliumi. Teist korda võiks väetada pärast tärkamist, siis andke kompleksväetist. Kui te koduaias kunstväetist üldse tarvitada ei taha, siis on pojengid tänulikud ka kompostmulla eest. Kui pojenge on kiusanud hahkhallitus, siis raputage pojengipuhmikusse kuiva liiva ja puutuhka. Hahkhallitusele viitavad närbunud või kuivanud varred ja õiepungad, lehtede keerdumine ja nende lillakas toon.

Püsilille- või segapeenras, kus kasvab nii püsikuid, sibullilli kui ka suvikuid, on nüüd viimane aeg kokku koguda peenrale lund koguma jäetud varred jt kõdunemata taimeosad, sest muidu kasvavad uued taimed neist läbi. Suruge tagasi mulda kõik taimed, mille külm, mutid või mügrid on välja kergitanud.

Aprilli lõpus või mai alguses, kui muld on tahenenud ja natuke soojenenud, segage peenrasse mulda kobestades komposti, enamik peenraasukaid on selle eest tänulikud.

Kompost on püsilillepeenras ka parim multšimaterjal. Et multš peenras niiskust saaks hoida, multšige mullapinda kevadel, kui see pole veel ära kuivanud. (Kuiva maad tuleb enne multšimist kasta.) Tugevama kasvuga püsikute ümbrus multšige umbes viie sentimeetri paksuse kompostikihiga.

Kitkuge püsikupeenrast välja umbrohud. Kui te pole kindel, millega tegu, siis laske taimel natuke kasvada, vast on seemneist tärganud mõni huvitav taim, millest te sugugi lahti ei taha saada.

Pärast lumerooside, sinilillede, lumikellukeste jt varaste lillede õitsemist on parim aeg neid jagada ja uude kohta istutada. Aubrieetadel võiks aga närtsinud õied ära lõigata, siis lähevad taimed tihedamaks.

Peenart korrastades näete, millised püsikud on üle kasvanud ja kipuvad laiutama. Ruumikitsikuses taimed on haigustele vastuvõtlikumad ja ka vananevad rutem. Kui jagate kevadel, kui uued võsud hakkavad kasvama, suve teisel poolel õitsvaid püsikuid, siis jõuavad need uues kohas juba sel sügisel silma rõõmustada. Kevadel saab jagada näiteks heleeniume, jumikaid, monardasid, mõõlasid, käokanne, punanuppe, päevakübaraid, päikesesilmi, raudrohtu, tonditupikuid, tulinelke, Kaukaasia tähtpead, vaaki, vesikanepit, ängelheina sorte jt.

Jagage ka puhmikuid, mis on umbrohuga läbi kasvanud, muidu neist nagunii asja ei saa. Lõigake jagatav taim peenrast labidaga välja ja uurige seda siis hoolega. Kui taimemätta keskosa on vanadusest väga hõredaks jäänud, siis leiate ehk selle äärtelt elujõulisi juuri ja kasvupungi. Mätast taimedeks jagades eemaldage sealt kõik umbrohujuured. Püsilillede jagamist jt paljundamisviise selgitab hästi Pentti Alanko raamat „Püsililled”.

Taimi jagades pidage meeles, et kohe-kohe on tulemas rohevahetused, mais korraldatakse neid väga paljudes kohtades. Teil ülejäänud taim on kellelgi teisel just puudu ja vastupidi.