Ilmatark: Kevaditi kimbutab külm udu, eriti mere ääres

Lumikellukesed on juba mitu nädalat andnud märku, et kevad on käes. Foto: Elmo Riig / Sakala

Hiljuti tegin juttu ududest. Meenutan, et udu on pilv, milles kokkuleppeliselt on horisontaalne nähtavuskaugus alla ühe kilomeetri. Kui see on rohkem, aga õhus hõljuvate veetilkade tõttu ikka alla kümne kilomeetri, siis on tegu uduvinega.

Udusid on mitut liiki. Need jaotatakse kahte suurde rühma: frontaalsed ja õhumassisisesed. Õhumassisisesed (ka massisisesed) udud jaotatakse omakorda jahtumise tagajärjel ja auramise tagajärjel tekkivateks. Jahtumise tõttu tekivad radiatsiooniudud, advektiivsed, advektiiv-radiatsioonilised ja nõlvade udud.

Varasemalt tutvustasin pikemalt advektiivset ehk sisserännanud udu, mis tekib siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külma aluspinna kohale, näiteks sula korral. Pealkirjas on juttu samast udu liigist, aga seekord räägin advektiivse udu teisest aspektist, mis võib jääda rannikualasid juulini kummitama.

Aprillis ja mais on üsna tüüpiline, et udu tekib ja püsib veekogude kohal ja rannikualadel. Tegemist on advektsiooniuduga. Selline mereudu võib vaatamata päikese tugevale soojendavale mõjule püsida terve ööpäeva, sest külm merevesi soodustab stabiilset kihistust, see tähendab tõusvaid õhuvoole ei teki. Selline olukord tekib siis, kui saabub soe ja niiske õhumass, mille alumine osa jahtub külma vee mõjul piisavalt, et saaks tekkida udu. Need udud kaovad tavaliselt juunikuuks seoses vee soojenemisega.

Üks ekstreemsemaid juhtumeid oli 2013. aasta mais, kui selline advektsiooniudu püsis nädalaid merel, jõudes mõnel pool peaaegu püsivalt ka rannikualale. Näiteks Lasnamäe elaniku kommentaar: „Lasnamägi on nädal aega juba sellise udu sees elanud. Hea, kui mõnel päeval udu korraks hajub. Varsti ei mäleta enam, mis nägu päike on (24. mail)” ja hilisemal ajal (juunis): „Elaks nagu teisel planeedil. Räägivad, et suvitavad, võtavad päikest jne. Meil kogu aeg udu tõttu hämar ja temperatuur ka selline varakevadine.”

Vanarahvas on tähele pannud: „Sügisene udu tähendab kolmeks nädalaks sooja, kevadine udu – kolmeks nädalaks külma.” Jah, tõepoolest on sügisel tavalisim advektiivse ja radiatsioonilise (jahtumis-)udu kombinatsioon, mis tähendab, et soe õhumass liigub külma aluspinna kohale ja jahtub altpoolt tugevasti, kuni tekib kondensatsioon. Aga kevadel ja suve hakul on ööd lühikesed: jahtumiseks pole kuigi soodsaid tingimusi. Kui see siiski toimub, peab olema tegu kas märkimisväärse ilmamuutusega või merel tekkiva advektsiooniuduga, mida vanarahvas ilmselt silmas peabki.

Kolmepäevase jaheduse tähelepanek kehtib nüüdki: kevad on täies hoos, kuigi lund leidub kohati veel üsna palju. Nädala alguses püsis Eesti kohal kõrgrõhuhari, mis tõi päikeselise, veekogudel ja rannikualadel uduse ilma. Ilm läks päev-päevalt soojemaks, tipnedes 6. aprillil peaaegu suvise soojusega (üle 15 °C), aga sellele järgnes äge vihmasadu.

Suurt jahenemist vähemalt esialgu õnneks ei ole ette näha: pärast suure soojuse lahkumist püsib üsna soe õhumass, milles päikeselise ilmaga võib kohati loota üle 10 °C, aga lõunatsüklonid toovad ka vihma.