Kvaliteetpuitu endal ei jätku

Mõne tisleri unistus: kirsipuupuit, mis pildile jäänud paraku Rumeenias. Foto: Erakogu

Eesti on metsariik, aga näiteks tisleripuitu tuleb ikka ka piiri tagant sisse tuua.  Kõiki puuliike, mida tisleritööks vaja, Eesti metsades ei kasva. Teine impordi põhjus: puitu iseenesest oleks, aga pole kombeks selle kvaliteetseimat osa muu hulgast välja sorteerida ja tisleritöö vajaduseni kuivatada. Kolmanda põhjuse ütles üks Kohila valla väike-ettevõtja: tootmine on nii vähene, et pole leidnud Eestist materjalimüüjat, kes nii väikest kogust müüks ‒ lihtsam on Soomest puit sisse osta.

Kõige selle taustal kahetsetakse, et Eestis suurte saetööstuste tormilise arengu kõrval on paljud väikesed saeveskid, kes väiksemas koguses erikaupa valmistaks, pidanud uksed kinni panema. Näiteks Lätis ja Leedus, ka Rootsis on väikesed tegijad alles ning tislerid, kes valmistavad kvaliteetpuidust käsitsi kauneid puittooteid, eritellimusel aknaid, uksi, treppe, mööblit, ei kurda materjalipuuduse üle.

Väike saeveski on suurest märksa paindlikum. „Kui tarvis, saame tõesti saagida kas või üksikut tüve, olgu õunapuud või mõnda muud erilist puuliiki,” lubab Raplamaa Tohuvana Saeveski üks juhte Ivo Vahtmäe. Saeveski tisleripuit on peamiselt valmistatud kodumaisest kasest, aga ka männist.

Tisleripuidu tootenimistus on ka tamme- ja saareplank, kuid neid pidevalt ei müüda, kuna piirkonnas kogu aeg neid puidusorte ei raiuta. Tamme saetakse, kui keegi mõne vana tamme maha võtab. Tisler, kes tammeplanku pidevalt vajab, peab enamasti valima importpuidu.

Väikesed tegijad

Raplamaa ettevõte OÜ Silverbaum, üks kvaliteetpuidu importijatest, toob seda Eestisse peamiselt Ukrainast, veidi ka Lätist. Põhiline kaubaartikkel on oksavaba männiplank, peale selle oksavaba saar, tamm, vähesel määral kask ja pisut on olnud musta leppa. Ukrainas on kogu metsakasvatus riigi metsamajandite käes. Saemeeste ülestöötatud puit müüakse oksjonil erakätes olevatele tööstusettevõtetele ja eestlased suhtlevadki erasaeveskitega. Äri on toetamas kord, et Ukraina on keelanud oma tööstuse edendamise nimel saepalgi väljaveo.

Autodega Eestisse, oma vahelattu toodud puidu müüb Silverbaum edasi, paraku umbes 70% ulatuses Soome-Rootsi või Lätti. Seega on hinnaliste eritellimusel tehtavate tisleritoodete turg naaberriikides tugevam kui meil ja toodete tegijail läheb paremini. Näiteks Lätti müüb Silverbaum kõige kallima materjali eksklusiivtoodete tarvis, mille tellijad elavad Riias või Jurmalas.

Tisleripuidu müüjad kirjeldavad Eesti maaelu seisu: kui palgapäev möödas, läheb tellija tisleri juurde tellimust esitama. Tema kõnnib, raha näpus, puidumüüja juurde ja valib sobiliku materjali. „Eesti väikesed ostjad tulevad tõepoolest enamasti 10.‒15. kuupäeva paiku,” on märgatud ka Silverbaumis, kellel kodumaal sadakond väike-ettevõtjast klienti.

Oma positsiooni turul hindab Silverbaum kümmekonna samalaadse tegutseja hulgas üsna konkurentsivabaks, kuna on olemas oma kindel segment. Jutust käib läbi, et ennast võrreldakse teiste tegutsejatega Põhja- ja Kesk-Eestis ‒ Lõuna-Eestis on välja kujunenud oma puiduturg.

Suhteliselt kallis puit

Kõige kallim materjal on oksavaba tamm, järgneb oksavaba saar ja siis oksavaba mänd, mida saaks ka Lõuna-Eestist, kui ülestöötajad ja töötlejad seda ekstra sorteeriksid ja tisleripuidu kvaliteeti ehk kaheksa protsendini kuivataksid.

Kõrgeimasse hinnaklassi jäävad tammedest-saartest Ameerika tamm ja saar. Paarkümmend aastat tagasi oli moepuu pöök, kuid selle osa on nüüdseks siinseil turgudel jäänud tagasihoidlikuks. Hinnalised on ka kõiksugused Aafrika päritolu nii-öelda punased puuliigid, kuid nendegi järele pole praegu turul nõudlust. Kasutamine on marginaalne. Näiteks on teada üks sakslasest ärimees, kes toob sisse punast puitu, töötleb seda Saksamaal ja müüb peamiselt Kaliningradi, kus mõned tislerid valmistavad eritooteid Moskva rikastele tellijatele.

Oksavaba tammeplank maksab 800–1200 eurot kuupmeeter, saarepuit 400–600, mõnikord ka 700–800 eurot, männipuit 250–400 eurot.

Isemoodi vähikäiku on teinud maarjakask, mille kasvatamine jõudis 1990. aastate lõpus  ja 2000. aastate alguses ka Eesti metsaomanikeni kui uus mood ‒ väga paljud panid endale maarjakaske kasvama. Meelitas see, et maarjakasepuitu kui eriti väärtuslikku müüdi lausa kilo kaupa. Nüüd, kui kätte on jõudnud aeg tookord istutatud puistutes harvendusraiet teha, on pakkumist turul nii palju, et maarjakase hind on kümne aasta taguse ajaga võrreldes kaks korda odavam. Samas on ostetavad kogused väga väikesed. Näiteks Soome suurim maarjakasepuidu kasutaja vajab aastas puitu vaid ühe autokoorma jagu.

Napp järelkasv

Maailmaturg on avatud, mis tähendab seda, et kui näiteks Eesti turul tekib nõudlus olgu või roosipuupuidu järele, toovad puiduärimehed selle kohale. Põhitegevuses on importijad tavaliselt spetsialiseerunud teatud puidule ja päritolumaadele. Näiteks on neid, kes suhtlevad peamiselt Venemaaga ning toovad sealt lehist ja seedrit. Hinnatud tisleripuitu saab kirsist, pirnipuust, pähklipuust jne. Silverbaumi kontoris sai näha Karpaatidest pärit mägivahtra puidu näidist, mis eriliselt tihe ja valge ...

Omaette mure on aga see, et Eesti tislerite järelkasv on napp. Meil pole sellist tugevat tislerikultuuri ajaloolist tausta nagu Kesk-Euroopas ‒ Austrias, Saksamaal, Põhja-Itaalias, aga omad meistrid on ikkagi olemas. Üleüldise linnastumise mõju on, et oma kätega loojaid jääb kahjuks aina vähemaks.

Maal on asi jõudnud sinnamaale, et puidumüüjad, kes võiksid piirduda ärisuhetega, jälgivad turgu ja kahetsevad samuti, et noori tegijaid liiga vähe peale kasvab. Maal tegutsevaid väike-ettevõtjad tuleks riigipoliitiliselt rohkem hoida, aga linnastunud ühiskonnas õnnestub see vähe. Mitmest suust pakuti, et Eestis on ettevõtlustingimuste sätestajadki juba nii linnameelsed, et ei tunne enam maapiirkondade olusid ega oska neid ka ette kujutada.

Kas Eestis peaks kvaliteetpuitu enam väärtustama, et tislerid ja mööblitootjad rohkem kodumaist puitu kasutaksid?

HERKKI KITSING, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liidu tegevdirektor:

Küllap saaks rohkem kodumaist puitu kasutada, kuid palju sõltub kasutusotstarbest. Arvan, et peamised põhjused, miks puitu sisse tuuakse, on hinna ja kvaliteedi suhe ning tarnitav kogus. Näiteks mööblitööstuse jaoks võib muudest riikidest imporditud puit sobida paremini veel sellepärast, et ühtlasemates kliimaoludes kasvanud metsas on puidu aastarõngad ühtlasemad ja puit paremate omadustega.

Materjali päritolust rohkemgi on meil praegu päevakorral mure, mida puidu importijadki on märganud ‒ tislerite ja puidutehnoloogiat kõrgemal tasemel tundvate meistrite järelkasv, mis aitaks ettevõtete arengule kaasa. Mööbliettevõtete töötajadki on pigem kõrges vanuses ja tööjõunappus on terav probleem.