Halode vaatemängud, 2. osa

Foto: Arvo Meeks

Teen taas juttu halodest, sest kevadel on nende nägemiseks soodsaimad tingimused. Meenutan, et halo on optiline nähtus, mis tekib siis, kui valgus langeb jääkristallidele (vikerkaarte korral veetilkadele). 

Niisiis on halonähtuste tekkimise põhjus jääkristallid kiud- ja kiudkihtpilvedes troposfääri ülemises kihis kõrgusel 5–10 km, talvel ka maapinna lähedal. Halo näitab alati seda, et atmosfääris on palju jääkristalle, mis peegeldavad ja murravad valgust nagu klaasprisma. Need jääkristallid tekivad inimesest sõltumatult ja on pea alati olemas, sest õhus on ikka niiskust ja suurema osa troposfääri õhutemperatuur on alla 0 ˚C. Tüüpiline halode aeg on kevad, aprillist juunini, sest madalpilvisust on siis kõige vähem. Peab arvestama sellegagi, et halosid võib olla ka lauspilves ilmaga, sest kiud- ja kiudkihtpilved võivad ju ühtlase pilvekihi kohal ikka olla. See, et neid läbi madalate pilvede näha ei ole, ei tee veel halosid olematuks. Samas pole (maapealset) vaatlejat, mida on halode ilmnemiseks siiski vaja.

Eestis on halostatistikat teinud Marko Krusel, Euroopas tegeleb sellega Saksa Halouuringute Grupp (Arbeitskreis Meteore e.V). Viimane on välja selgitanud, et tavalisim on 22° halo, mida võib näha üle Euroopa umbes 100 päeval aastas, järgnevad kõrval- ehk ebapäikesed (umbes 70 päeval aastas). Ülejäänuid on palju vähem, näiteks seniidikaart saab näha keskmiselt kolmeteistkümnel ja 46° halo neljal päeval aastas. Seega on halo üsna tavaline nähtus.

Möödunud korral oli lähemalt juttu 22kraadisest ehk väikesest halost ja valgussammastest. Seekord tutvustan ebapäikeseid ehk valepäikeseid (päikesesapid, kuu puhul kuusapid) ja seniidikaart. Ebapäikesed ehk päikesesapid (valepäikesed, kõrvalpäikesed, parheelia) on ühed kõige sagedasemad 22kraadise halo kaaslased. See halovorm kujutab endast värvilisi laike mõlemal pool päikese- või kuuketast. Viimase puhul nimetatakse neid ebakuudeks ehk kuusappideks. Laigu sisemine osa on punane või oran˛, saba aga valge või kergelt roheline või sinine. Enamjaolt ilmnevad sapid loojuva päikese ajal. Huvitav on fakt, et ebapäikesed on isegi ajalugu muutnud. Üks selline suhteliselt tuntud juhtum on järgmine. Keiser Karl V väed piirasid 16. sajandil Magdeburgi linna. Ühel päeval tekkis taevasse kolm päikest korraga, millest linnaelanikud sattusid segadusse ega teadnud, kas see on hea või halb enne. Seevastu piirajad lahkusid, võttes kaasa lahingvarustuse ja jättes linna puutumata. Pärastpoole põhjendas väepealik keisrile lahkumist sellega, et ta ei söandanud enam piirata linna, mille kohal säras kolm päikest.

Seniidikaar on kirkaimate värvidega halovorm, millel eriti hästi eristub roheline toon. Vahel nimetatakse seniidikaart ka pilvenaeratuseks või äraspidiseks vikerkaareks. Selle tekkimiseks on vajalikud samasugused plaatjad jääkristallid (liistakud) nagu sappide puhul, ent valgus siseneb neisse põhitahu kaudu ja väljub külgtahu kaudu. See nähtus võib ilmneda ka jääprismadel. Seniidikaar ei moodusta täisringi, siis saaksime rääkida juba üliharuldasest Kerni halost, mida pildistati esimest korda maailmas alles 2007. aastal Soomes. Kuna see halovorm päris seniidis siiski pole, on vahest täpsem nimetus „seniidilähedane kaar”.

Kui saartel on kevad juba mitmeid nädalaid käes, sest lund pole, siis (osale) mandrile jõudis kevad alles nüüd, sest talve ja kevade piiriks on lumikatte lõplik sulamine. Nädala alguse ülisoojad ja päikeselised ilmad asendusid vähemkevadistega, ent pööret talvesse pole siiski ette näha. Päikeselist ilma tekitanud antitsüklon eemaldus kaugele Venemaa avarustele. Selle asemele tulid tsüklonid ja lohud pilves-sajuse ilmaga. Kuna õhumass on külmem, võib ka lörtsi ja märga lund tulla, aga see ei jää püsima. Pärast tsüklonite toodud niisket ilma on taas antitsüklon tugevnemas. Olenevalt selle asukohast on kas üsna kõle ilm (öösel miinuskraadid, päikeselise ilmaga päeval vähesed plusskraadid) või juhul, kui antitsüklon liigub Venemaale, siis jõuab soojem õhumass kohale ja nii on öösel 0 ˚C lähedal, päeviti kuni 10 ˚C.