Suurel lemmikloomal Mirdil tuleb juubel

Eesti põllumajandusmuuseumi elav eksponaat Mirdi saab 13. aprillil 10aastaseks. Sel puhul korraldab muuseum loomingukonkursi ja 16. aprillil ka perepäeva. Foto: Margus Ansu

Maavanaemad teevad nüüd moekat näputööd, lehma nad enam ei pea – ei tasu ära. Õnneks sai Eesti põllumajandusmuuseum paar aastat tagasi kingiks Mirdi, kes pole küll õige lehm, kuid täidab oma eesmärki ehk tutvustab lastele, kuidas piim külmkappi saab.

Mirdi kinkis 2014. aasta suvel põllumajandusmuuseumile Valgamaal Puka lähedal elav Liivi Laos, kes käib oma looma senimaani muuseumis vaatamas.

Perenaine ei lasknud oma lemmikloomal pulliga kunagi lähemat tutvust teha ja sellepärast pole Mirdi ilmale toonud ühtki vasikat ega anna ka piima. Ka ei lubanud perenaine loomale kõrvamärke panna, need olid ja on tallel ehtekarbis.

Endel Mirdiga?

Lemmiklehmal on lemmiklooma kombed, põllumajandusmuuseumi talitaja Tiina Tõlgo sõnul  on ta mõnikord „täitsa pujään”. Näiteks kui on vaja õue minna – see laudaloomana elanud Mirdile ei meeldi. Muuseumis käivad lapsed hüüatavad Mirdit nähes: „Oi, kui suur pull!” Mõnikord võtab lehm seda südamesse, tõmbab kopsud õhku täis ning pasundab ammuu!, nii et suur laut kajab ja lapsed ehmuvad. Lauta sisenejaid tervitab ta valjuhäälse ammuuga – aga ainult siis, kui tahab.

Kohatisest nipsakusest hoolimata on Mirdist saanud külastajate suur lemmik, moekalt väljendudes on tegu staarlehmaga, kelle nime kandvat kooki pakutakse põllumajandusmuuseumi kohvikus. Nii polegi imestada, et muuseumis käivad Mirdi 10. sünnipäeva tähistamiseks suured ettevalmistused.

Välja on kuulutatud Mirdi loomekonkurss, kus kõik võivad juubilari kujutada pildis, sõnas, fotos (näiteks Mirdiga selfie või maakeeli endel), kolmemõõtmelisena, voolides, maalides jne. Tööde esitamise tähtaeg on 1. aprill kell 17. Mirdist inspireeritud taiesed tuleb toimetada põllumajandusmuuseumi aadressil Pargi 4, Ülenurme, Tartumaa. Töö juurde lisada autori nimi, vanus ja kontaktandmed.

Siinkohal on paslik küsida, kas 13. aprillil kümneaastaseks saav Mirdi on juba nii auväärses eas, et tema tähtpäeva suurejooneliselt tähistada? „On ikka,” kostab ASi Tartu Agro loomakasvatusjuht Maie Mölder. „Meie karjas on vaid paar-kolm üheteist- ja kümneaastast lehma. Tänapäeval on tootmine väga intensiivne, loomad ei pea nii kaua vastu. Aga kui ei taha lehmalt suurt kogust piima saada, karjatad teda karjamaal ning hoiad sulepatjadel, siis võib ta elada ka paarkümmend aastat.”

Laudas ruumi jätkub

Muide, Eesti kõige vanem lehm, Pärnumaal Pärivere sovhoosis 10. mail 1982 sündinud maatõugu Õõda lahkus siitilmast 2005. aasta detsembris pisut enam kui 23aastasena.

Kui võrrelda lehma vanust inimesega, on kümneaastane lehm Maie Möldri hinnangul võrdne 60–70aastase inimesega. „Tõtt öelda ei ole Mirdi lehm,” täpsustas Maie Mölder. „Lehm on vasika ilmale toonud. Mirdi pole poeginud, ta ei anna piima ning sellepärast on ta mullikas. Inimese mõistes on tegu vanatüdrukuga.”

Põllumajandusmuuseum teeb Mirdile pühendatud perepäeval, 16. aprillil teatavaks loomekonkursi parimad ja avab näituse, kus on väljas kõik võistlusele saabunud tööd.

Muide, Mirdi pole muuseumi ainus elus eksponaat. Koos temaga elavad Eesti raskeveohobune Vertu, kitsed, lambad, ponid ja küülikud. Et suures laudas ruumi jätkub, on muuseum esitanud taotluse võtta endale Tori hobune ja Eesti hobune.