Põllumajandusmuuseum talletab suure tüki eesti meeste hingest

Eesti põllumajandusmuuseumi peavarahoidja Kaire Ilula proovis järele, kui mugav on töötada muuseumis hoiul oleva traktoriga Jumbu, mille ehitas Põltsamaa mees Karl-Allan Päll 1970. aastal.

FOTO: Margus Ansu

Eestlastele meeldib mitte millestki midagi teha, leiavad meie peegelpildi, raamatu „Ksenofoobi käsiraamat. Sellised nad on ... eestlased” autorid Hilary Bird, Lembit Öpik ja Ulvi Mustmaa.

„Kui mõni riistapuu tõesti enam reanimeerimisele ei allu, ilmutavad nad märkimisväärseid kogemusi korduvkasutuses. /.../ Ütleb eestlasel näiteks külmkapp üles, nokitseb ta selle kallal, ja kui te järgmine kord sinna satute, on see üle värvitud ja ümber paigutatud raamaturiiuliks või koerakuudiks.”

Sulatõsi: näiteks eesti naised koovad vanadest jooksvate silmadega sukkpükstest, viledaks muutunud T-särkidest ja teksadest ning kilest piimapakkidestki armsaid kodutriibulisi kaltsuvaipu ja õmblevad vanadest kleitidest-seelikutest uhkeid lapitekke.

Aga meie tublid mehed on seni oma saavutustega teenimatult varjus püsinud. Nüüd on Tartu külje all Ülenurmes asuv Eesti põllumajandusmuuseum asunud seda puudust kõrvaldama. „Hakkasime paar aastat tagasi omavalmistatud traktoreid ja muid majapidamismasinaid koguma, mida on meie kuldsete kätega mehed ise valmistanud,” ütleb Eesti põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild. Sellest sai alguse suur aktsioon, mida toetas tuliselt ka endine põllumajandusminister Ivari Padar. Mullu sügisel tuli muuseumi toel trükist juba 1970. aastast meie omaehitatud traktoreid märkmetes ja pildis talletanud Peeter Böckleri raamat „Eestis iseehitatud traktorid”.

Oma lugu ja palju mälestusi

Nüüd on muuseumi jõudnud kümmekond omavalmistatud traktorit ja kuuri all valminud mõned vajalikud tööriistad. Lisaks on kogutud materjali ligi saja iseehitatud traktori kohta.

„Inimesed pakuvad meile üsna palju asju ise,” märgib Eesti põllumajandusmuuseumi peavarahoidja, kogude osakonna juhataja Kaire Ilula. Näiteks paar nädalat tagasi pakuti muuseumile Eesti NSV esimese professionaalse naismehhanisaatori Elmina Otsmani kombaini punkrit, mis oli väljas Tallinna linnagalerii näitusel.

Mõni annab oma väärt asja muuseumile päriseks, mõni viib selle sinna vaid hoiule. Viimane kehtib just omaehitatud traktorite kohta. „Kõik ei raatsi isa või vanaisa ehitatud traktorist loobuda, öeldakse, et see on perekonna reliikvia,” räägib Eesti põllumajandusmuuseumi koguhoidja-arhivaar Kaarel Vissel. „Samas on neid, kes tahavad, et iseehitatud traktor kindlasti säiliks. Need masinad on ju meie meeste inseneritöö saavutused. Igal traktoril on oma lugu, nende masinatega on seotud palju mälestusi.”

Üks hoiule antud iseehitatud traktor on 1970. aastal ehitatud Jumbu, mille värv on tänagi nagu uus. Selle töölooma ehitas kündmiseks, kultiveerimiseks, vaheltharimiseks, kartulivõtuks ja heinatöödeks Põltsamaa mees Karl-Allan Päll. Tehniline iseloomustus on eesti mehele kohaselt napisõnaline, kuid asjatundjale kõikeütlev: „GAZ AA mootor tuletõrjepritsilt M-1200. Magneetosüütega mootor. GAZ-63 tagasild ja kummid. Esisild Saksa DV kartulikombainilt. Raam on ise tehtud. Hüdrosüsteem.”

Läänemaal seisab tänaseni koduhoovis täitsa töökorras Roosi, mille ehitas autojuhina töötanud Mihkel Likk. „Mees putitas õhtust õhtusse oma traktorit, naine oli lõpuks küsinud, et kus sa oled, kas käid mõne Roosi juures,” vahendab selle traktori nime lugu Kaarel Vissel. „Lapsed kuulsid seda, hakkasid traktorit Roosiks kutsuma ja nii jäigi.”

Jah, meie meestel pole traktorite ehitamisel ja neile nimede andmisel fantaasiapuudust olnud. Näiteks on aiamaasid harinud mitu Põkat ja Põtat, Tuti, Maz, Everest, Katerpiller, Kits, Kratt, Mini Kirovets, Tragats, Vok, Yoga, Superlux, Välguhobu ja ka Aasinus (itaalia keeles eesel).

Kaarel Vissel on iseehitatud traktoreid otsides Eestile mitu tiiru peale teinud, kõige rohkem on tema hinnangul omavalmistatud traktoreid Läänemaal. Suurimate „traktoritehaste” asukohtadena on esile kerkinud Taebla, kus oli EPT, ja Virtsu, kus asus kalurikolhoosi keskus.

„Traktoreid ja muid masinaid tehti nõukogude ajal kõikvõimalikest asjadest-ülejääkidest, kasinad olud hakkajat eesti meest ei takistanud,” lausub Kaarel Vissel. „Meil on ka üks elektriga töötav traktor. Pikk juhe on trumli peale keritud, aiamaal sai sellega kõik tööd ära tehtud.”

Pesumasin + lapsevanker

Läänemaal Taeblas nägi ta näiteks laeva abimootoriga traktorit, on ka kaevandustehnikast ehitatud põllumasinaid. Muuseumi laos ootab putitamist iseehitatud kahveltõstuk, mida selle tegija kasutas laudatöödel. Paljud iseehitatud traktorid on nüüd unarusse jäänud, enamik neist on üsna kehvas seisus. Aga on ka neid, millele anna vaid vänta ja sõida põllule.

Peale omaehitatud traktorite on muuseumi jõudnud muudki põnevat tehnikat. Näiteks võrri mootoriga muruniiduk ja lapsevankri raamile ehitatud pesumasina mootoriga muruniiduk. Viimase valmistas 1980. aastal Tartu kontrollaparatuuritehases töötanud Larion Kolesnikov. Seda muruniidukit kasutas majahoidjana töötanud Meeta Raagmets, kes annetas oma abilise 2014. aastal muuseumile. Kurnatud välimusega muruniidukit vaadates tekivad kahetised tunded: ühelt poolt teeb vaene aeg inimese tõesti väga leidlikuks, aga teisalt – nõukogude ajas polnud midagi muud head peale selle, et praegune vanem põlvkond oli siis noor.

Muuseumi uusim eksponaat on märtsi alguses Võrumaa kutsehariduskeskusest toodud veoauto GAZ-53. „Paar aastat tagasi taastasime veoauto GAZ-51, see on meil nüüd käigus ja külastajate hulgas väga menukas,” ütleb Merli Sild. „Teeme Väimelast toodud auto kindlasti korda, küllap meeldib seegi rahvale.”

Arvata võib. Pealegi kinnitavad loo alguses mainitud raamatu autorid: „Hoida alles kõik, mis iial sulle on kuulunud, on rahvuslik ajaviide.”

Populaarne

Tagasi üles