Ilmatark: Milline tuleb kevad ja suvi?

Kevad tervitas meid sel aastal lumiselt. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Eelmises ilmajutus arutlesin, et Eesti ilmastikku kujundab tsirkulatsioon ja selle kaasatoodud õhumassid – kohapeal küpsenud ilma on harva, aga vahel juhtub sedagi, näiteks kui mõni kohaliku tekkega tsüklon põhjustab suure saju või kui tekib siinsamas antitsüklon. Viimati pärast naistepäeva, mil lõunatsükloni rünnaku järel tekkis kõrgrõhkkond Läti kohal.

Aja jooksul on pandud tähele, et on olemas teatud tsirkulatsioonitüübid või tüüpolukorrad (ilmamustrid). Neid on püütud klassifitseerida, kusjuures seda on enamasti tehtud asukohapõhiselt, näiteks Suurbritannia-, Kesk-Euroopa- või Venemaa-keskselt. Eesti jaoks ei ole päris eraldi vastavat klassifikatsiooni välja töötatud, kuid siiski on selgunud, et Eesti puhul sobib üsna hästi näiteks Wangenheim-Girsi klassifikatsioon, mis on nime saanud alusepanijatest. Sellest on meil juttu juba olnud.

Seega, kui õnnestuks tabada mingi seaduspära nende ilmamustrites (kui kaua nad kestavad, kas on mingeid seaduspärasusi järgnevuses jne), siis saaks koostada ilmaprognoosi nädalate ja isegi kuude kohta. Nüüdisaegne praktika on siiski selline, et pikaajaliste ennustuste tegemisel kasutatakse rõhuväljade kaarte (Eestis teeb vastavaid prognoose näiteks M. Kaasik), aga vahel ikka veel ka analoogaastate meetodit. Viimane tähendab käesoleva aastaga võimalikult sarnase temperatuurikäiguga aastate väljaotsimist ja nende analüüsi, kuid praeguses "kliimamuutuste perioodil" ei soovitata analoogaastaid kasutada (seda on näiteks uurinud Sven-Erik Enno, vt http://web.zone.ee/funnelcloud/projekt1.htm).

Võib-olla on rohkem mõtet ennustada suve talve järgi, kui talve suve järgi, sest ilmastiku järjepidevus kipub katkema suvel (täpsemalt augustis), aga meeles peab pidama, et igasugused variandid on võimalikud. Teine pudelikaela koht on üleminekuaastaajad, sest siis korraldub tsirkulatsioon põhjalikumalt ümber ja nii võib tulla ootamatusi. Seetõttu saame rääkida hooajaprognooside puhul vaid ikkagi mingist tendentsist või võimalusest, et nii võib minna. Nii et eks mingi seos on olemas, aga liiga tõsiselt ei maksa oma plaane selle järgi seada, vaid olukorral võiks lihtsalt silma peal hoida, sest tsirkulatsioon sõltub ju tegelikult väga paljudest asjaoludest.

NOAA hooajaprognoos näitab soojapoolset kevadet, kuid tavalist suve; Marko Kaasik oma 5. märtsil uuendatud hooajaprognoosis lubab soojapoolsed kevadet ja suve (antitsüklonite ülekaal Põhja-Euroopas. Praegu võime selle vaid teadmiseks võtta, sest miski ei garanteeri, et läheb täpselt nii nagu lubatud.

Küll aga paistab, et pikaleveninud kevadtalv saab viimaks läbi – külma ja lume toonud põhjatsüklon on hääbunud ja seetõttu pääseb mõjule ookean. Ookeanilt jõuab soe õhumass kohale ilmselt märkimisväärse vihma- ja lörtsisaju saatel (24., 25. märtsil).  Pärast 26. märtsi võib Assooride lähedalt saabunud troopilises õhumassis sooja tulla üle 10 kraadi.