Eesti käsitöömeistrid valmistavad ürgset aiamööblit

Uudo Aas teeb mööbli harilikust lepast, mis on üks pehmemaid puuliike. Pehmel puidul on soe istuda ja mööbli tapid passivad hästi kokku.

FOTO: Erakogu

Loodust ja omaette olekut nautiva eestlase aeda ei sobi suurtes aianduskeskustes pakutav pitsilise mustriga peen aiamööbel, vaid tõeliselt eestipärase aiamööbli tegijate – meistrite Kalle Talvi ja Udo Aasa käsitöö.

Kümme aastat tagasi ostsin omapärased taburetid ja ühe lillepuu karuselt suure habemega Harjumaa mehelt Udo Aasalt, kes sobiks Valdur Mikita raamatute metsas elava eesti mehe prototüübiks. Nende aastatega ei ole Udo Aasa valmistatud rustikaalne mööbel päevagi vananenud, ei ole ka katki läinud ega kulunud, vaid näeb aja möödudes isegi parem välja. Paremat ostu poleks osanud tahtagi, ka märkavad mu külalised tema erilist mööblit ja uurivad, kust see pärit on.

Hiidlane Kalle Talvi teeb mitut tööd, pakub majutust oma ürgses saun-tarekeses, aga valmistab ka erilist aiamööblit, mis sobib tõelistele loodusefännidele, kes tahavad, et mööbel oleks osa aiast, loodusest ja Eesti ajaloost. „Mööbel, mida valmistan, ei ole vaid aiamööbel, vaid „ka aiamööbel”. See tähendab, et sobib nii aeda, avatud suvekööki kui ka majja. Sõltub vaid sellest, millega seda pärast valmimist töödelda,” räägib farmer Talvi.

Mõlemad mehed oskavad aiamööblit tehes jätta alles puidu hinge ja ürgse mõju, ükski nende toode pole päris teisega äravahetamiseni sarnane, vaid igale mööbliks vormitavale puutükile jääb alles selle ainukordsus. Kalle Talvi kutsubki oma osavat käsitööd ürgmööbliks. Milline see välja näeb, saab näha tema talu kodulehelt www.farmerkalle.com.

Udo Aas selgitab, et ta teeb mööbli just sellisest jändrikust, nagu see seal metsas kasvab, mitte ei sae puud mööbli jaoks neljakandiliseks. „Kokku panen mööbli puust tappide ja punnidega, mitte metallist kruvide või poltidega. Viimistlemisel jätan puu mustri paistma, mitte ei kata seda värviga. Teen mööbli täielikult puust.”

Aas teeb mööbli harilikust lepast, mis on üks pehmemaid puuliike. Pehmel puidul on soe istuda ja mööbli tapid passivad hästi kokku, ehkki seda puuliiki ei peeta Aasa sõnul eriti väärtuslikuks kuskil. „Tõesti, masstoodangu jaoks polegi sel väärtust. See ei kasva jämedaks et saaks massiliselt saematerjali saagida. Lepp on pehme, sellest ei saa graatsilist mööblit. See on mädanikule natuke vastuvõtlikum kui teised puuliigid.”

Aasa jaoks sobib aga harilik lepp aga lausa ideaalselt ning ostjad üllatuvad, et lepast saab tõelist kvaliteetmööblit. „Kõige olulisem – puuliik on oma vormilt kõige huvitavam. Selles on lopsakaid kurve ja vallatuid väändeid. Nii on lõpptulemuses täidlast jässakust, kuid kuna puit on kerge, ei ole mööbel üle jõu käivalt raske. Puu pehmus on tuntav pikemaajalisel istumisel. Mida kõvem materjal, seda ebamugavam ju istuda,” teab Aas.

Kuna Aas teeb mööbli ühendustapid kiiludega, lubab pehmem puu tapil paremini sobituda, mis tagab, et mööbel ei hakka logisema ka aastate möödumisel.

Puidu vastupidavus ei vea samuti alt, sest puumädaniku vastu on Aasa sõnul tänapäeval päris häid vahendeid.

Tänavu saab Udo Aasal kakskümmend aastat, kui ta oma esimese lepakaigastest tooli tegi. „Kukkus see esimene küll tehniliselt üsna niru välja, kuid idee tundus lähemal vaatlemisel hea ja sobis minu olemusega. Nüüd siis olen kakskümmend aastat seda tehnikat lihvinud. Silmailu ehk disaini samuti. Kuigi see ei ole disain klassikalises mõttes. On ju vorm looduse poolt juba loodud. Minule jääb nende vormide harmooniliseks tervikuks ühendamine. See polegi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib,” jutustab Aas.

Esmapilgul võib nii Aasa kui ka Talvi mööblit vaadates mõelda, et see on lihtne mööbel. Aas märgib, et see tundub isegi nii lihtne, et laadal oma mööblit kaubaks pakkudes tuleb tal pidevalt ette, et tullakse ja lihtsalt istutakse jalgu puhkama.

„Kui lähenen ja küsin, kas nad soovivad seda osta, ollakse tihtipeale imestunud: oi, kas see on müügiks, ma ei märganudki,” räägib Aas. Kui neljakandiliseks saetud puidust mööblile ei istuta, sest see tundub kaubana, siis tema mööblile istutakse. Aas tunnistab, et alguses oli ta solvunud, et kuidas siis ei märgata minu hoole ja vaevaga tehtud tööd, kuid nüüd ta mõistab, et see on tegelikult kiitus. „Olen teinud oma tööd hästi. Nii hästi, et see tundub loomulik, lausa märkamatu. Nii on minu klientideks inimesed, kes seda loomulikku ilu näha oskavad ja väärtuslikuks peavad.”

Mööbli tellija ütleb „oo”!

Kalle Talvi on märganud, et tema aiamööblit tellivad inimesed, kellel on kas päriskodu või suvekodu juurde kuuluv aed. Tema mööbel sobib eeskätt keskkonda, kus on juba midagi looduslikku – palksein, palkpostid, looduslik kivi jne. „Minu mööbel on otse loodusest. Valmistamiseks vajalikud jupid on oksad, servamata plangud ja palgid. Kõik need muudan ma omavahel kokku sobitades ergonoomiliseks mööbliks. Iga ese on ainulaadne, kahte identset mööblieset pole olemas.

Kes ostab Kalle Talvi mööblit, peab teadma, et ta ei osta lihtsalt mööblit, vaid ühtlasi ka emotsiooni. „Tellitut nähes peab ta laskma kuuldavale häälitsuse – oo! Just see emotsiooni näol kaasa antav lisaväärtus tõstabki mööbli hinna kõrgemaks massmööblist,” rõhutab Talvi. Kui emotsiooni ja ainulaadsust osatakse Talvi sõnul hinnata, siis see tõstabki käsitöömööbli pingereas ettepoole masstoodangust. „Tahaks veel rõhutada, et hooliv peremees tõstab aiamööbli talveks varju alla.”

Aas usub, et lihtsuse ilu ei sõltu moevooludest. „Kas minu mööblit ostetakse vähem või rohkem, sõltub majanduslikust olukorrast. Olen märganud, osta soovijaid on märksa enam, kui majanduslik seis seda teha laseb.” Aas on kuulnud öeldavat: oi kui ilus mööbel, see sobiks kuhugi talumajja, looduse rüppe. „Ega see vale pole, nii et noogutan kaasa. Kuid vahel vaidlen vastu, just oma neljakandilistesse tubadesse neljakandiliste kappide keskele oleks vaja midagi, mis ei laseks lihtsuse ilu lõplikult unustada,” arvab ta. „Ja nii ongi. Minu mööblit on ostetud nii palkmaja verandale kui ka moodsasse korterisse tasakaalustamaks geomeetrilist sisekujundust.

Seega pole reeglit, kes või kuhu sellist mööblit ostab, lõppude lõpuks sõltub kõik inimesest endast. Üks reegel, mida Talvi ja Aas kõigile aiamööbli omanikele soovitavad – hooliv peremees tõstab aiamööbli talveks varju alla ning vaatab igal kevadel ja sügisel mööbli üle ning hooldab seda. Kuid Udo Aas märgib, et puust mööblit ei tohiks talvel hoida liikumatu õhuga niiskes ruumis, sest see kahjustab puitu. Sel juhul las mööbel olla parem talvel õues lumehanges kui kilega kaetult keldris.

Aiamööbel – millisest materjalist on parim valik?

Udo Aas soovitab:

Plastmööbel on konkurentsitu hinnas ja hooldusvaba, kuid ei tasuks loota pikaealisust.

Metallmööbel on pikaealine, kuid ebamugav istuda.

Palkmööbel on pikaealine ja tugev, kuid väga paikne.

On aiamööblit, mis on kombinatsioon metallist ja plastist, mis minu meelest on päris heal positsioonil hinna, tugevuse ja vastupidavuse poolest ning on ka hooldusvaba. Kuid puust mööbel on muidugi parim.

Tiigipuust või tammest mööbel on väga vastupidavast puust, kuid peaks vaatama, kas puidutapid ja konstruktsioon annavad lootust pikaealisusele.

Värvitud puit on välistingimuste eest kõige kindlamalt kaitstud, kuid kaob puidu muster. Õlitatud mööbel jätab mustri paistma, kuid kui mööbel on loodusjõudude meelevallas, peab sellist mööblit iga paari aasta tagant üle õlitama.

Kui puitmööbel on kokkupandav vaid mõne metallpoldi või kruviga, kipuvad puu ja metalli ühenduskohad esmalt järele andma. Otse murul pikaajaliselt seisva puitmööbli jalaotsad lähevad kõdunema. Võiks midagi alla panna, näiteks kivi või liimida paraja suurusega plasti.

Kuidas mööblit ostes mitte alt minna

Udo Aas soovitab:

Aiamööblit valides tasub silmas pidada mõnda lihtsat reeglit. Kui mööbel on masstoodangu odavuse nimel väga õblukesest materjalist, siis see ilmselt kaua vastu ei pea.

Metallmööbel on välimuselt väga ilus, kuid proovige ikka istuda ka. Eriti kui istuda soojal suvepäeval supelriietes, võib efekt olla üsna šokeeriv. Tugevuse ja vastupidavuse hindamiseks peaks olema natuke teadmisi ja kogemusi tugevusõpetuse vallas. Kuid lihtmeetodil võiks mööblil istudes end hoogsalt erinevates suundades kõigutada. Tagumikutundel on selles küsimuses nii mõndagi öelda.

Mööbli hind ei ole kahjuks küll mingi garantii. Rusikareegli järgi head asja siiski odavalt ei saa. Mööbel on tehtud käsitööna või masstoodanguna, plusse ja miinuseid on nii ühel kui ka teisel pool. Sõltub, kas mööbel on tehtud väärtust või raha silmas pidades. Masstoodangul on eeliseid tehnoloogia vallas. Käsitöös on individuaalsust, mis masstoodangus täielikult puudub. Ja hinge ka muidugi. Käsitöös on hinge. Pealegi on masstootmine tavaliselt ikka raha teenimiseks organiseeritud, käsitööline on oma loodavaga aga lähedasemas suhtes ja tahes-tahtmata muutub nii väärtus oluliseks. Aga seegi on vaid suundumus, mitte reegel.

Populaarne

Tagasi üles