Kartuliuurija Viive Rosenberg soovitab

Värske kartul. Foto: Erakogu

Kõik me oleme kokku puutunud roheliste või idudega mugulatega ja söögilaua ääres ehmatusega avastanud, et taldrikule tõstetud keedukartulid hoopis magusad on.

Mida sääraste mugulatega peale hakata, räägib Eesti tuntuim kartulispetsialist, põllumajandusteadlane Viive Rosenberg.

Rohelised mugulad

Poelettidele on jõudnud värske lõunamaine kartul ja ehkki see pole nii maitsev kui eestimaine varajane kartul, tahaks vanadele mugulatele vahelduseks kasvõi sedagi proovida. Paraku on üpris tavaline, et juba poes on nende seas palju rohekaks tõmbunuid.

„Mida noorem on mugul, seda õhem on koor ja seda kiiremini värvub mugul valguses roheliseks. Selliseid kartuleid ei tohiks küll süüa,” räägib Rosenberg.

Teatavasti muutub valguse käes hoitud kartul roheliseks ja mürgiseks, kuna sisaldab glükoalkaloidi solaniin. Sellist kartulit ei soovitata süüa, sest maitse on kibe ja olenevalt solaniini hulgast võib põhjustada tugevat kõhulahtisust, iiveldust ja halba enesetunnet. Ehk peitubki siin põhjus, miks mõnikord justkui põhjuseta kõhuvalu tekib?

Suurtes annustes võib solaniin põhjustada lisaks seedetrakti haigussümptomitele hallutsinatsioone, halvatust ja koguni surma. „Sellist kogust muidugi rohelise kartuli söömisega ei saa,” rahustab Rosenberg.

Üldiselt soovitatakse osaliselt roheliseks tõmbunud mugul ära visata ja enamik meist on sellest korduvalt kuulnud. Paraku ei suuda praktilise meelega eestlane toitu minema visata ja lihtsalt lõikab tugevalt rohelise poole ära ja pistab ülejäänu potti.

Rosenberg nendib, et kui mugulal on ainult pisike osa roheline, võib selle ära lõigata, nii et ülejäänud kartuli sisul ei oleks rohelist värvust üldse märgata.

Kui aga teete süüa veel nõrga organismiga lastele, siis tasub roheline mugul siiski minema vista. Kellele seda võimalikku kõhuvalu ikka vaja on.

Valged või värvilised idud

Idanema läinud kartuliga tasub samuti tähelepanelik olla ja siin tuleb jälgida idude värvi.

„Kui idude tekkimise ajal on kartul pimedas ja idud on värvumata valged, ei ole ohtu. Idud võib lihtsalt ära murda ja kartulit julgesti süüa,” lubab Rosenberg.

Kui aga idanemisel on kartul olnud valges või hämaras kohas ja on tekkinud tugevad värvunud idud, siis säärane kartul söömiseks ei kõlba, küll aga mahapanemiseks. Nimelt on värvunud idude korral mugulas solaniini, mis teeb kartuli maitse kibedaks ja põhjustab seedehäireid.

„Võttes arvesse eeltoodut, siis kartuli hoiukoht ei tohi üldse valge olla,” rõhutab Rosenberg. „Valguse ja pimeduse vaheldumine, näiteks kui lülitada hoiukohas valgust nii, et kartulid ei ole valguse eest varjatud, stimuleerib varasemat idanemist.”

Kui ruttu kartul idanema läheb, oleneb suurel määral sordist. Osa sorte hakkab sarnastes tingimustes varem idanema, sel juhul on sort lühikese puhkeperioodiga. Soojas ja kuivas hoiukohas hakkavad aga kõik sordid varem idanema ja närbuma.

Kui kartuli hoiukohas on märgata mugulatel valgeid idusid, tuleks need ära murda, sest kasvades kulutavad idud mugula toitained ning selle väärtus ja maitse halvenevad.

Tärklis suhkruks

Rääkides kartulite magusaks muutumisest, siis siingi oleneb palju sordist. Mõnele sordile võib mõjuda juba nullilähedane või isegi mõne plusskraadi juures temperatuur, aga enamasti muutuvad mugulad magusaks siiski miinuskraadide juures. Kui mugul jahtub tervenisti kriitilise temperatuurini, läheb see üsna kiiresti magusaks.

Madala temperatuuri juures muutub mugulas tärklis suhkruks ja see põhjustabki magusa maitse. Selline magus kartul sobib süüa küll, ehkki maitse ei pruugi paljudele vastuvõetav olla. „Neile võib keetmisel pisut rohkem soola või söömisel kastmeid ja maitseaineid lisada,” soovitab Rosenberg. „Lääne-Euroopas aretatud sordid võivadki olla pisut magusa maitsega, sest nende suhkrusisaldus on suurem.”

Varajane kartul

Kui teil on soov saada oma aiast või põllult väga varajast kartulit, mida kutsutakse ka värskeks kartuliks, tasub ettevalmistustega alustada juba praegu. Kõigepealt peab valima varajase sordi. Hästi sobivad näiteks ‘Solist’, ‘Finka’, ‘Maret’, ‘Arielle’, ‘Vineta’, ‘Salome’ ja ‘Gala’. „‘Solist’ on praegu populaarseim, maitseb hästi ja seemet peaks ka saada olema,” lisab Rosenberg.

Väga tähtis on samuti kasvukoht ja muld. Varast kartulit tasub kasvatada mõnes soojemas öökülmade eest varjatud ja kergema mullaga paigas. Enamasti kulub pärast mugulate muldapanekut varajase saagi saamiseks umbes 60 päeva ja väga varajase saagi peaks saama 40 päeva jooksul. Rosenberg ütleb, et tema on saanud isegi 36 päeva pärast. „Varajane kartul tuleb maha panna nii vara kui võimalik, vastavalt kevade edenemisele kas aprilli lõpus või mai algul ja muld tuleb ette soojendada,” õpetab ta. „Talvekartuli mahapanemise aeg on ikka siis, kui toomingad põllu lähedal õitsevad.”

Katteloori alla

Mulda on võimalik ette soojendada, kui ajada kartulivaod mõni päev enne sisse ja katta need kattelooriga. Soojendatud mugulad tuleks panna maha päikesepaistelise päeva pärastlõunal, kui muld on hästi soojenenud.

Varajaseks saagiks pange mulda hästi värvunud ja elujõuliste idudega mugulad ning mahapanemisel jälgige, et idutipud jääksid ülespidi ja kindlasti mulla alla, pikemate idude korral võib need pikali panna. Kui idud murduvad, kaotavad mugulad palju elujõudu ja võtab aega, kui uued kasvavad, siis ei tasu varajast saaki enam loota.

Kattelooriga vagude katmine on väga mõjus, see soodustab tärkamist ja kaitseb taimi öökülma eest. „Olen Lõuna-Eestist pärit ja mu isal oli lausa auküsimus, et jaanipäevaks värske kartul laual oleks. Tollel ajal ei olnud kilet ega katteloori, aga ikka leiti võimalusi värsket kartulit kasvatada,” jutustab Rosenberg. „Tookord oli levinud roosa koore ja valge sisuga sort, mida kutsuti meerika kartuliks, see võis olla ‘Ameerika Roosa’ või ‘Early Rose’ või nende abil saadud kohalik variant. Meile maitses ülihästi. Tol ajal ei olnud ju muud värsket köögi- ega puuvilja nagu tänapäeval.”

Sakus on Rosenberg kõige varajasema saagi saanud 10. juunil ja seda aias, mitte kasvuhoones. „Kasutasin erilist etteidandamise nippi ja õnneks ei esinenud öökülma,” meenutab ta. „Ühel korral õitsesid kartulid minu aias mai lõpul, aga siis tuli miinus kaheksa kraadi, katteloor päästis küll osa pealsetest, kuid põdema jäid siiski. Need pealsed, mis katteloori all ei olnud, külmusid mulla pinnani ja nendest enam asja ei saanud. Kasutasin sorti ‘Berber’, mida pean üheks parimaks ja meile sobivaks varajaseks sordiks, kuid kahjuks selle seemnekartulit meile ei tooda.”

Maitse muutub

Pole vist inimest, kes ei armastaks suvel süüa kodumaist varajast kartulit, mis on talviste mugulatega võrreldes palju maitsvam. Maitse vahe tuleb sellest, et värske kartul on teistsuguse koostisega kui vana kartul, seda peamiselt tärklise, kiudainete ja suhkrute koostise, samuti vitamiinisisalduse poolest.

„Ei maksa arvata, et praegu poodi jõudnud uus kartul on sama, mida teatakse meil värske kartulina,” lausub Rosenberg. „See kartul tuuakse Marokost, Hispaaniast või mõnest teisest riigist, kus ei ole talve ja kasvatatakse kolm saaki aastas. See kartul on uus saak ja ligikaudu selline nagu meie augusti lõpu ja septembri kartul. Kahtlemata saab palju vintsutada pika teekonna jooksul.”

Kartulimugula omadused muutuvad kogu säilitusperioodi jooksul. Mugul on ju elus hingav organism, kus toimuvad biokeemilised protsessid. Kõrgemal temperatuuril on need aktiivsemad ja mugula omadused halvenevad kiiremini. Toidukartuli parim säilitustemperatuur on nelja kuni kuue kraadi juures.

Varajase kartuli kasvatamine

Väga varajase saagi saamiseks võiks mugulaid märtsi lõpust ette- või eelidandama hakata.

Kui iduotsad väljas, kulub mugulate etteidandamiseks neli kuni viis nädalat.

Idudega mugulatele tuleb anda valgust.

Idanemise kiirendamiseks võib mugulad tuua 15–16kraadisesse ruumi.

Väga varajane kartul tuleb mulda panna aprilli lõpus või mai alguses.

Sooja mugulat ei tohi külma mulda panna.

Soojendage muld ette: ajage vaod mõni päev enne sisse ja katke kattelooriga.

Toasoojad mugulad tuleks panna maha päikesepaistelise päeva pärastlõunal.

Jälgige, et idud ei murduks.

Kattelooriga katmine soodustab tärkamist ja kaitseb taimi öökülma eest.

Varajase saagi saamiseks kulub umbes 60 päeva.

Varajased sordid on näiteks ‘Solist’, ‘Finka’, ‘Maret’, ‘Arielle’, ‘Vineta’, ‘Salome’ ja ‘Gala’.

Et juuni lõpus värsket kartulit korjata, tuleks mugulaid juba märtsi lõpust etteidandama hakata.