Kartuli eel- ehk etteidandamine

Hästi värvunud ja elujõulised idud. Nende mahapanemisel jälgige, et idutipud jääksid ülespidi ja kindlasti mulla alla, pikemate idudega mugulad võib pikali panna. Foto: Erakogu

Hea saagi eeldus on mugulate korralik eel- ehk etteidandamine. Ilma eelidandamiseta varakult kartuleid ei saagi. „See võimaldab saaki varem saada, loob tingimused tugevama taimiku kasvuks ja suurendab taimehaigustele vastupidavust,” loetleb kartulispetsialist Viive Rosenberg eelidandamise eeliseid.

Eelidandatult on areng kiirem ja kartuleid saate umbes kaks nädalat varem sööma. Kui kartulid on säilinud nii, et idu pole veel liikuma hakanud, tuleb arvestada pikema idanemisperioodiga. Kui idud on juba liikuma hakanud, tuleb anda valgust, sest pimedas kasvavad pikad valged ja kergesti murduvad idud, mis kurnavad seemnemugulaid ning vähendavad saaki.

Esmalt sorteerige kartulid: seemnekartulid olgu terved ja enam-vähem ühesuurused. Varast saaki lootes sobivad seemnekartuliteks mugulad, mille läbimõõt on 4–6 cm. Väiksemais mugulais pole piisavat toitainevaru. Siis leidke eelidandamiseks valge jahe ruum, kus on 10–13 kraadi sooja ja kus pole liiga kuiv, paras õhuniiskus on 70–80%. Sellised tingimused on märtsikuus ehk verandal, talveaias, kasvuhoones, mõnes kõrvalhoones vm. Eelidandamine kestab neli–viis nädalat. Selle pikkus sõltub sordist, aga eelkõige sellest, millal läheb muld nii soojaks (kindlasti üle 6º), et saaks eelidandatud mugulad maha panna.

Kogenud varajase kartuli kasvatajad juba teavad või oskavad hinnata, millist temperatuuriga mängimist üks või teine sort eelidandamise ajal tahab. Kui tegu on pika puhkeperioodiga sordiga, siis äratatakse teinekord kartulid paaripäevase soojalaksuga (umbes 20º) ja siis lastakse idudel kasvada jahedamas (10–12º) valges ruumis. Teised jälle lõpetavad eelidandamise paaripäevase hoidmisega kõrgema temperatuuri (kuni 25º) juures, et kiirendada kartuli tärkamist. Algajal ei tasu kohe trikitama hakata, sest siis võib juhtuda, et panete soojas olnud mugulad liiga külma mulda, kartulid vastavad sellele tärkamise asemel hoopis arenguseisakuga ja nähtud vaev läheb tühja. Seega sobib mõõdukus: kuni idude kasvu alguseni võiks ruumis sooja olla kuni 15º ja seejärel 12–10º.

Jahedas ruumis kasvavad elujõulised idud ja pole tavaliselt karta, et need närbuvad liigse kuivuse tõttu. Kui idud on mugulail juba näha, siis vajavad nad valgust. Valgusidandite saamiseks ei pea seemnemugulaid kogu ööpäeva valges hoidma, piisab kaheksast-üheksast tunnist poolvalges kohas. Sobib isegi üle päeva valgustamine. Jälgima peab, et mugulakihi paksus lubaks valguse juurdepääsu igale mugulale.

Kui ruumis pole päevavalgust, siis piisab ka sellest, kui kunstvalgust on umbes üheksa tundi päevas. Idude paras pikkus on sordist olenevalt 1–2–5 cm. Ülekasvanud idud murduvad kergesti. Kui näiteks tundub, et kartulipanek jääb hilisemaks, kui lootsite, siis saate jahedama temperatuuriga idude arengut aeglustada.

Normaalsed valgusidandid on sordile tüüpilise värvusega  ega murdu käsitlemisel. „Valgusidandite kuju ja värvus on igale sordile nii iseloomulikud, et on võimalik võõra sordi mugulad eraldada ja nii parandada sordipuhtust,” sõnab Rosenberg.

Tarvis on ka kaste, mille põhja laotage õhuke (3–5 cm) ja kergelt niiske turbakiht. Sellele laduge ühe kihina hõredalt kartulid. Sättige mugulad nii, et silmakohad jääksid ülespoole. Maha lähevad kartulid koos väikese turbapalliga. Eelidandamiseks sobivad ka paberkotid (läbimõõt umbes 12 cm) ja näiteks ajalehest keeratud torbikud, mille täidate turbaga ja kuhu panete ükshaaval kartulid. Sellisest ümbrisest on hea kartuleid maha panna, ilma et kasvanud idud ja juured viga saaksid.

Eelidandamise ruum ei tohi olla liiga kuiv, siis võivad idutipud kärbuda ja muutuda mustaks. Sobiv niiskus ruumis on 75–80 protsenti. Kui idanemist on vaja kiirendada, võib mugulad soojemasse, umbes 15–16kraadisesse ruumi panna, kui aga vaja aeglustada, siis madalamal temperatuuril hoida. Tugevam valgus pidurdab idude pikaks kasvamist.

Varajase kartuli eelidandatud mugulaid võib enne mahapanemist hoida üks-kaks ööpäeva kõrge, kuni 25kraadise temperatuuri juures. See kiirendab tunduvalt tärkamist ja nii saab saaki varem. „Siin peab aga ettevaatlik olema, et selliselt töödeldud mugulad ei satuks külma mulda,” hoiatab Rosenberg, „siis võib hoopis vastupidi minna: seemnemugulad saavad külmašoki ega tärka enne jaanipäeva. Sellest tuleb hoiduda.”