Värske kartul on nii maitsev, et sellest mõeldes unustad ära kõik kartulikasvatusega kaasneda võivad hädad.
Varajase kartuli nimel tuleb juba tegutsema hakata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie jätsime kartulikasvatuse katki siis, kui kartulimaad kimbutasid ühel aastal järjepanu kartulimardikad, lehemädanik ja metssead. Ei läinud kümmet aastatki, kui kartul hakkas natukehaaval aeda tagasi tulema. Lehemädaniku vastu me kartulit aias pritsida ei taha, pisut varast kartulit võiks aga ikka olla, sest varastelt sortidelt jõuab tavaliselt enne saaki saada, kui lehemädanik vm tõbi võimust võtab.
Nii mõtlevad küllap teisedki, sest kartuli kasvatamiseks on nutikad inimesed leiutanud igasugu võtteid. Varajasi sorte kasvatavad tõelised kartuligurmaanid isegi rõdul suures kotis või ämbris, katteviljeluse ja permakultuuri fännid aga kasvatavad maitsvaid mugulaid näiteks põhus või rohuhakke all.
Kui soovite juunis omakasvatatud kartuleid süüa, tuleb nüüd igatahes alustada ettevalmistustega. Kõigil oma seemnekartuleid keldris hoiul pole ja sel juhul on need vaja osta. Kui teid aia- või ehituspoodide sordivalik ei rahulda, siis müüvad sertifitseeritud kartuliseemet ka mitmed kartulikasvatajad, Eesti Taimekasvatuse Instituut Jõgeval ja instituudi taimebiotehnoloogia osakond EVIKA Sakus (vt www.etki.ee). Kartuleid ainult mõneks suviseks pidusöögiks kasvatades tasub seemet hoolega valida ja eelistada parima maitsega sorte. Ei ole ju mõtet jännata kartuliga, mis eriti ei maitsegi. Varajaste sortide kasvuaeg on 75–90 päeva.
Eri sortide maitseid olen võrrelda saanud näiteks EVIKA kartulipäevadel. Kuid oma lemmiku saate tuleviku tarbeks ka sedasi kindlaks teha, kui ostate turult usaldusväärsetelt müüjatelt mõne mugula näiteks viiest eri sordist ja keedate või valmistate mõnel muul meelepärasel viisil kartuleid just proovimiseks ja võrdlemiseks.
Minule meeldivad muredad kartulid ja seepärast maitsevad mulle eriti 'Maret' ja 'Adretta', kuigi need on natuke pikema kasvuajaga (üle 85 päeva) keskvarased sordid. Jõgeval aretatud kiire arenguga 'Maretil' on ümarad punase koore, kollase sisu ja keskmise silmasügavusega kartulid, eelidandatult annab sort hea saagi. Õied on punakasvioletsed. Et 'Mareti' idud ei ole väga pindmised, ei murdu need eelidandatud kartuleid maha pannes eriti kergesti. Võrreldes teiste varasepoolsete sortidega on 'Maret' ka hea lehemädanikukindlusega ja päris vastupidav teistelegi haigustele. Saksamaal aretatud 'Adretta' oli vahepeal nagu unustatud, väga hea maitse pärast kasvatatakse seda jälle. Kergema lõimisega liivmullas annab see sort soojal ja parajalt niiskel suvel ilusa saagi. Kartulid on ümarad või ovaalsed, helekollase sisuga. Eelidandades ei tohi selle sordi idudel lasta pikaks kasvada, sest need on väga haprad ja murduvad kergesti, pikkade idudega närbunud mugulad annavad ka väiksema saagi. Sort tabandub tihti lehemädanikust.
Paljud on väga rahul ka näiteks Läti sordiga 'Varajane kollane', mille kollase sisu ja madalate silmadega mugulad tunneb tavaliselt ära justkui võrgulise koore järgi. Meie kartuliuurijad soovitavad seda eriti diabeetikutele, sest selle maitsva sordi kartulid sisaldavad vähe tärklist.
Hea väga varajane sort on 'Berber', mida saab kasvatada nii savi- kui ka liivmuldadel, see sort on aga vastuvõtlik lehemädanikule. Sordil 'Latona' on õhuke koor, kuid ka silmi on vähe ja seetõttu moodustub vähem varsi, mugulad on suured. Väga varajased või varajased sordid on veel näiteks 'Solist', 'Anuscka', 'Arielle', 'Belana', 'Campina', 'Elfe', 'Finka', 'Flavia', 'Leyla', 'Princess', 'Vineta' jt.
Ilma eelidandamiseta varakult kartuleid ei saa. Eelidandatult on areng kiirem, kartuleid saate umbes kaks nädalat varem sööma hakata ja taimed panevad ka haigustele paremini vastu. Esmalt sorteerige kartulid: seemnekartulid olgu terved ja enam-vähem ühesuurused. Siis leidke eelidandamiseks valge jahe ruum, kus on 10–13 kraadi sooja ja kus pole liiga kuiv, paras õhuniiskus on 70–80%. Sellised tingimused on märtsikuus ehk verandal, talveaias, kasvuhoones, mõnes kõrvalhoones vm. Eelidandamine kestab neli–viis nädalat. Selle pikkus sõltub sordist, aga eelkõige sellest, millal läheb muld nii soojaks (kindlasti üle 6º), et saaks eelidandatud mugulad maha panna.
Varast saaki lootes sobivad seemnekartuliteks mugulad, mille läbimõõt on 4–6 cm. Väiksemais mugulais pole piisavat toitainevaru. Tarvis on ka kaste, mille põhja laotage õhuke (3–5 cm) ja kergelt niiske turbakiht. Sellele laduge ühe kihina hõredalt kartulid. Sättige mugulad nii, et silmakohad jääksid ülespoole. Maha lähevad kartulid koos väikese turbapalliga. Eelidandamiseks sobivad ka paberkotid (läbimõõt umbes 12 cm) ja näiteks ajalehest keeratud torbikud, mille täidate turbaga ja kuhu panete ükshaaval kartulid. Sellisest ümbrisest on hea kartuleid maha panna, ilma et kasvanud idud ja juured viga saaksid.
Kogenud varajase kartuli kasvatajad juba teavad või oskavad hinnata, millist temperatuuriga mängimist ükski sort eelidandamise ajal tahab. Kui tegu on pika puhkeperioodiga sordiga, siis äratatakse teinekord kartulid paaripäevase soojalaksuga (umbes 20º) ja siis lastakse idudel kasvada jahedamas (10–12º) valges ruumis. Teised jälle lõpetavad eelidandamise paaripäevase hoidmisega kõrgema temperatuuri (kuni 25º) juures, et kiirendada kartuli tärkamist. Algajal ei tasu kohe trikitama hakata, sest siis võib juhtuda, et panete soojas olnud mugulad liiga külma mulda, kartulid vastavad sellele tärkamise asemel hoopis arenguseisakuga ja nähtud vaev läheb tühja.
Seega sobib mõõdukus: kuni idude kasvu alguseni võiks ruumis sooja olla kuni 15º ja seejärel 12–10º. Jahedas ruumis kasvavad elujõulised idud ja pole tavaliselt karta, et need närbuvad liigse kuivuse tõttu.
Kui idud on mugulail juba näha, siis vajavad nad valgust. Kui ruumis pole päevavalgust, siis piisab ka sellest, kui kunstvalgust on umbes üheksa tundi päevas. Idude paras pikkus on sordist olenevalt 1–2–5 cm. Ülekasvanud idud murduvad kergesti. Kui näiteks tundub, et kartulipanek jääb hilisemaks, kui lootsite, siis saate jahedama temperatuuriga idude arengut aeglustada.
Eestis pannakse kartul maha toomingate õitseajal, siis on mullas 8–10º sooja. Varajase kartuli kohta aga öeldakse, et maha tuleb see panna nii ruttu, kui saab ja mõni kogenud kasvataja ongi mugulad mõnel aastal mulda saanud juba aprilli alguses. Soome eeskujul on meilgi hakatud väikest kartulimaad märtsis lumest puhtaks lükkama ja musta kilega katma, sest see tõstab pinnase temperatuuri. Osa turukauba tootjaid kasvatab kartuleid musta kilega kaetud maal ja katteloori all, teiste varajane saak tuleb kasvuhoonest.
Täpselt samal kohal ärge kartuleid üle kahe aasta kasvatage. Kui panete eelidandatud kartuli avamaale maha aprilli lõpul või mai algul, siis tuleb vaod kindlasti katta kattelooriga. 3–4 öökülmakraadi kannatavad kartulid selle all ära, kui lehed on juba vastu loori, siis leheotsi külm siiski näpistab. Katteloor laseb valguse läbi, muld püsib õhulisem, loori all on mitu kraadi soojem ja temperatuur ühtlasem. Katteloori ei või muidugi kartulitele unustada, kui taimed on umbes poole sääre kõrgused, siis võtke see ära. Kui sooja on liiga palju, siis kasvavad kartulivarred jõudsamalt kui mugulad, loori all on hea kasvada ka umbrohtudel. Hiliste öökülmade pärast hoidke katteloor siiski käepärast.
Soovitusi varajase kartuli kasvatamiseks leiate Viive Roosenbergi praktilisest aiavihikust „Kartul koduaias” ja Luule Tartlaane „Maalehe kartuliraamatust”.
Mulla soojusega pole eriti muret siis, kui tahate kasvatada ainult mõne pesa lemmiksorti. Seda saab teha ka suhkru- vm kottides, auguliste põhjadega ämbrites või näiteks suurtes plasttünnides. Neid saate sättida võimalikult päikeselistesse paikadesse ja anumaid on külmaohu korral lihtne kuhugi ümber tõsta või kattelooriga kaitsta.
Ka ühes tünnis võib kasvatada korraliku saagi. Siis kavaldatakse kartul nii-öelda üle. Uues raamatus „Peenramaa spikker”, kuhu on kogutud koduse köögiviljakasvatuse põhitõed, kirjeldab Kaja Kurg seda nii: „Kartulitaime sunnitakse kasvatama võimalikult pikki mullasiseseid varsi, mille külgharude ehk stoolonite tippu moodustuvad mugulad. Mida rohkem on külgharusid, seda suurem on saak. Anumaks sobib /.../ 50–80 cm kõrgune nõu, mille põhjas on augud kastmisvee äravooluks. Pange anuma põhja 10–15 cm paksune kiht niisket ja kohevat aiamullaga segatud kasvuturvast. Laduge mugulad 20 cm vahedega kasvuturbale (kolm taime mahub 50 cm läbimõõduga anumasse), katke 5 cm paksuselt mullaga ja kastke korralikult. Kui pealsed on kasvanud umbes viis sentimeetrit üle mullapinna, lisage mulda, kuni kartulitaime ülemiste lehtedeni. Ja nii aina uuesti ja uuesti, kuni anum on mulda täis. Alles siis laske pealsetel suureks kasvada. Kastke nii, et muld oleks pidevalt niiske.”