Kolm noort toodavad kitsepiimast jässakat jäätist

Kitsepiimajäätise karbil poseerib kits nimega Suur Jätsu. Foto: Erakogu

Jäätist meeldib süüa kõigile lastele ja noortele. Kolm Harjumaa noort aga otsustasid ise jäätist tegema hakata. Ja sugugi mitte tavalist jäätist. Kitsepiimajäätist. 

Õpilasfirmasid on Eestis palju. Mõned toodavad puust käekellasid, teised korraldavad spordiüritusi. Ka Viimsist pärit Katarina Kaleininkas ning Saku lähedal elavad kaksikud Benedikte ja Henri Petrutis otsustasid möödunud aastal oma firma rajada. Praegu 11. klassis õppivate noorte sõnutsi tahtsid nad õpilasfirmana teha midagi huvitavat ja erilist, aga samas pingutust nõudvat. Midagi sellist, et firmakogemusest ka tulevikus kasu oleks.

Idee, mis päriselt toimiks, ei tulnud noortel alguses sugugi kergelt. Esialgu oli neil plaan hakata valmistama soolast ökojäätist. „Mõtlesime juba väga ebatavalisi maitseid välja. Näiteks must leib ja kuusk,” kirjeldab Benedikte esimesi ideid. Siis aga tuli noortel veel parem mõte. Kuna Petrutiste pere kasvatab kitsi, arvasid noored, et kodust saadavast toorainest oleks jäätist veel vahvam teha. Juba müügil olevaid tooteid uurides avastasid nad, et Eesti turul puudub kitsepiimast tehtud jäätis pea täielikult. „Siis otsustasimegi hakata jäätisega tegelema, teadmata, kui raske see tegelikult on. Aga kuna oleme ise suured jäätisefännid, tundus see meile ainuõige valik,” sõnab Katarina.

Nimi tuli kitsedelt

Kui idee olemas, tuleb järgmise sammuna kaubamärk leida. Õigemini – jäätisele nimi panna. Noorte tehtav kitsepiimajäätis sai nime loomulikult kitse järgi. „Meil on kaks paksu valget kitse, kes on kaksikud, ja isa kutsus neid jässakuse tõttu Jätsudeks,” seletab Henri firma nimesaamislugu. „Et kaksikutest kitsedel vahet teha, nimetas isa ühe Suureks Jätsuks ja teise, veidi väiksema, Väikseks Jätsuks,” lisab noormees. Kuna nimi Jätsu oli sarnane sõnaga „jäätis” otsustasidki noored jäätisemeistrid jäätiselegi sama nime panna. Firma lõplikul logol on kujutatud roosal taustal musta kitsesiluetti. Selleks poseeris noorte sõnutsi Suur Jätsu. Miks just tema ja mitte Väike Jätsu? „Aga sellepärast,” seletab Benedikte, „et tema on isa lemmikkits. Ta on suur ja paks, teda on mõnus patsutada ja kallistada. Samuti annab ta kõige rohkem piima ja on meie kitsekarja juht. Ta väärib sellist tunnustust!” Noored on hiljem veel mõelnud, et selline nimesaamislugu iseloomustab ka nende jäätist. „Kui nüüd natuke arutada, siis meie jäätis tähendab pikas vormis jässakas jäätis,” naerab Katarina.

Kuidas jäätist tehakse?

Nagu alguses mainitud, ei olnud jäätisetegemine sugugi nii lihtne, kui noored arvasid. Õnneks ei pidanud nad kohe kõigega ise hakkama saama. Selleks, et õpilasfirma Jätsu korralikult tööd alustada saaks, aitasid neid mentor Hannes Mootse Maaülikoolist ja juhendaja Epp Vodja ühendusest Junior Achievement Eesti. Noored on mõlemale väga tänulikud. „Meie mentor on väga tore ja alati toetav ning kui meil kerkib mõni ületamatu probleem, siis tema abiga leiame alati lahenduse,” kiidab Benedikte. Just koos mentor Hannes Mootsega alustas Jätsu Maaülikooli keldris jäätisetegemist ning Hannes aitas neil retsepti välja töötada ja seda täiustada. Noored ei kohtu mentoriga küll kuigi tihti, kuna Maaülikool asub Tartus, aga noored ettevõtjad käivad veel Tallinnas koolis.

Ka mõned jäätise tegemiseks vajalikud koostisosad saab Jätsu oma mentori käest. Just neid spetsiifilisemaid, näiteks lõssipulbrit. Noorte sõnutsi on nende toodetav kogus piisavalt väike, et ei tekiks tarvidust seda hulgi osta. „Kasutame oma talu piima, aga vahel jääb sellest väheks ja siis ostame juurde,” kirjeldavad Petrutised. Lisaks piimale kasutavad noored praegu jäätises vahukoort. Jäätisele maitse andmiseks vajalikud mahlad ja mesi on samuti mahetoodang Eestimaa taludest. „Soovime toetada Eesti tootjaid nii palju kui suudame ja teame, et kõik koostisained on kvaliteetsed,” kinnitab Benedikte.

Et teha head jäätist, on noorte juttu mööda vaja läbi teha päris mitu etappi. Kõik algab kitsepiimast. Koostisosad segatakse ja kuumutatakse. Segu jahtub ning järgmisel päeval saab juba päriselt jäätist teha. Kõige olulisem on lõpuks kõik korralikult külmutada. Hea oleks teha seda vähemalt –30 kraadi juures. See aga teeb jäätise tegemise veelgi keerulisemaks, sest kodused sügavkülmikud nii madalat temperatuuri ei saavuta. Jätsu teeb aga koostööd suurfirmaga Premia ja nõnda saab mure murtud. Oma jäätisemasinat Jätsul praegu veel ei ole, kuid varsti plaanivad nad selle soetada. „Kokkuvõttes teame praegu jäätise tegemisest rohkem, kui eales oleks osanud arvata,” nendib Katarina.

Õpivad vigadest

Nüüd on noored jäätist juba mõnda aega teinud ja loodud hulganisti eri maitseid. Praegu on valikus aroonia-õuna-, vanilli- ja õunamaitseline kitsepiimajäätis. Jäätisemeistrid plaanivad varsti valmis saada ka jõhvika-, vaarika- ja mustsõstramaitselised jäätised. Maitsete valikul on noorte eesmärk olla eestimaine ja eriline. Seetõttu valivad nad maitseid, mille tooraine on Eestis kasvanud. Samuti on neile tähtis, et valitud maitset ei oleks Eesti jäätisetööstuses siiani väga palju kasutatud.

Samas on noored selles vallas kogenud ka mõningaid ebaõnnestumisi. „Jätsu proovib alatasa uusi maitseid oma valikusse lisada, aga ükskord kiirustasime,” räägib Henri. „Olime nii kindlad oma võimetes, et tegime esimesel katsel suurema koguse mustsõstra-, jõhvika-, vaarika- ja tikrijäätist, mis kõik olid mingil määral pettumused,” meenutab ta. Suurim kahju oli tema sõnul raisatud materjal, aga samas õppisid noored sellest palju ja on nüüd targemad. Taas tuli neile appi mentor, kes aitas leida lahenduse, ja juba lähitulevikus loodavad noored oma klientidele uusi maitseid pakkuda.

Jäätis nõuab ohvreid

Firma tegemise kõrvalt tuleb noortel aga ka kool ära lõpetada. Gümnaasiumi eelviimane klass pole sugugi lihtne. „Õpilasfirma ülalpidamine ei võta tegelikult kuigi palju aega, kuid meie puhul on aeganõudev jäätisetegu, mis võtab kooli kõrvalt peaaegu igal nädalal kaks päeva,” räägib Katarina. Nädalavahetusel käib Jätsu vahel laatadel, mis jälle koolitöö arvelt aega nõuab. „Kerge see ei ole,” tunnistavad noored. Kooli ja Jätsu kõrvalt ei jää neil palju vaba aega, veelgi enam: tihti on ka öötunnid jäätisesegude tegemisele läinud. „Päris mitmed õhtud on möödunud kodutöid ja jäätist tehes, ilma et aega üle jääks,” ütleb Benedikte. Õnneks ei ole töö õpilasfirmas praegu noorte hindeid mõjutanud ja loodetavasti see nii ka jääb.

Kõigi noorte perekonnad on firma suhtes väga toetavad. „Minu pere algselt kahtles, kas jõuame reaalse tulemuseni, sest kõik tundus liiga keeruline ja ajamahukas,” tõdeb Katarina. Kuid hiljem, kui esimesed jäätiseportsud valmis said, olid lisaks noortele endile ka nende pered vaimustuses, kuidas lühikese ajaga nii hea jäätisega hakkama saadi.

Ka Henri ja Benedikte sõnul on pere olnud firmale väga suureks toeks. „Eriti toetab meie tegemisi ema, kes aitab leida toorainet ning masinaid. Ta on isegi avaldanud soovi hakata meie esimeseks töötajaks, kui me päris firmana jätkame,” on kaksikud uhked. Ka Petrutiste kolmeaastane õde on nende suur fänn. „Iga kord, kui tegeleme kodus jäätisega, tema muudkui hõiskab: kui mina suureks saan, siis hakkan ka jäätist sööma,” naerab Benedikte.

Viie aastaga eestlaste südamesse

Praegu pingutavad noored aktiivselt selle nimel, et kitsepiimajäätis varsti poeletile jõuaks. Praegu saab jäätist osta ainult nende endi käest. Õpilasfirmana saab Jätsu tegutseda kuni juuni alguseni, kui lõppeb käesolev õppeaasta. Õpilasfirmana proovivad nad ära käia veel Soome laadal ning aprillis hea õnne korral ka Maamessil ja Vanamõisa käsitöölaadal, kus soovivad end tutvustada võimalikult paljudele. Samuti tahaksid nad enne suve välja anda vähemalt ühe laktoosivaba jäätise.

„Õpilasfirma lõpuks tahame jätkata päris firmana, praeguste plaanide järgi osaühinguna,” räägib Katarina tulevikuplaanidest. „Loodame, et viie aasta pärast oleme kõigis Eesti suuremates poodides müügil ja iga eestlane armastab kitsepiimajäätist,” on noored lootusrikkad.