Ilmatark: Tsirkulatsioon – muutliku ilmastiku tagamaad

Loodus suudab pakkuda imelisi vaateid.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Üks tuttav arutles hiljuti: jugavool teeb ikka korralike trikke – sisuliselt vist juba 2014. aasta poolest novembrist alates, et tekivad sellised pooles vinnas hooaja ilmad. Seda tõdemust saabki selgitada tsirkulatsiooniga. Tsirkulatsioon on suurte ja suhteliselt püsivate õhuvoolude kogum, mille abil toimub õhumasside nii horisontaalne kui ka vertikaalne ümberpaiknemine maakeral. See muudab ilma ja ilmastiku muutlikuks.

Tsirkulatsioonide klassifikatsioone on juba ainuüksi Euroopa kohta koostatud rohkesti. Mina eelistan kõige rohkem tsirkulatsioonide kolmest jaotust ehk Wangenheimi-Girsi klassifikatsiooni, milles on (Ida-)Euroopale iseloomulikud kolm tsirkulatsiooni makrotüüpi (vormi):

vorm W – tsonaalne tsirkulatsioon, õhuvool läänest;

vorm E – poolmeridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool idast, kagust ja lõunast;

vorm C – meridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool põhjast.

C-tüübile on iseloomulik olukord, kus Venemaal on tsüklon, Skandinaavias (või Põhjamerel Suurbritannia kohal) aga antitsüklon. E-tüübi korral on Venemaa kesk- või loodeosas antitsüklon ja/või Kesk-Euroopa kohal ulatuslik tsüklon. W-tüübi korral asub antitsüklon Vahemere regioonis (või meist lihtsalt lõuna pool), nii et Atlandi ookeanilt on tsüklonitele tee avatud.

See, milline tsirkulatsioonivorm parasjagu ülekaalus on, sõltub Rossby lainetest ja polaarpöörise tugevusest. Kui viimane on nõrk, siis saavad areneda suure amplituudiga Rossby lained, mistõttu tavapärane läänevool (tsirkulatsiooni W-tüüp) asendub näiteks põhja- või kaguvooluga (vastavalt C- või E-tüüp) ja see tähendab suuri anomaaliaid.

Ka viimasel ajal on tegu pigem meridionaalse tsirkulatsiooniga: Eestit on järjestikku tabanud lõunatsüklonid ja lõunalohud, mis on toonud ekstreemseid ilmaolusid (E-tüüp). Üks märkimisväärsematest oli naistepäeval ehk 8. märtsil Eestit tabanud lõunatsüklon, mis tõi kaasa parasjagu sellise niiskuse, et tekkis erakordselt tihe ja pikaajaline udu, hiljem tugevat sadu koos uduga (juhtub harva, et suur sadu ja udu esinevad koos). Mõnes kohas registreeriti rekordilähedasi hiidlumehelbeid (lumehelveste kogumid, räitsakad – terminid valigu igaüks maitse järgi), näiteks Viljandis mõõdeti suurimate läbimõõduks koguni kuni 8 cm. Pärast naistepäeva hakkas Eestit mõjutama siinsamas tekkinud antitsüklon, mis pakkus rahulikku, aga enamasti udust ja pilvealust ilma.

Alles 11. ja eriti 12. märtsil oli ilm päikeselisem, sest niiskus vähenes ja inversioonikiht lagunes. See antitsüklon triivis üha kaugemale läände, jõudes lõpuks Suurbritannia kohale. See tähendas, et kanda kinnitas tsirkulatsiooni C-tüüp ehk õhuvool põhjast. See tõi juba 14. märtsil suure ilmamuutuse – algul lumi, siis lörts, kohati ka vihm; kui Lääne-Eestis oli kuni 7 kraadi sooja, siis Ida-Eestis oli pilvisem, kohati sadas tugevat hooglund ja taas olid räitsakad suured nagu labakindad või rätikud, näiteks Tartus. Pärast madalrõhulohku tugevnes uuesti antitsüklon – selle idaservas saabus soe õhumass, mis tõi juba kevadise ilma.

Aga nagu sai eelmisel korral hoiatatud: siiski ei saa veel väita, et talvega on asjad ühel pool. Kuna antitsüklon on jõudnud Suurbritannia kohale, on tee lõunasse avatud pakaselisele õhumassile. Selle on tarinud antitsükloni haardeulatusse põhjatsüklonid, mis tegutsevad 80. laiustel. Mööda antitsükloni serva kihutab pakaseline õhumass Eestisse, jõudes 17. märtsi jooksul kohale. Tuul tugevneb, ilm külmeneb, võib tuisata ja ööpäevaringselt peaks õhutemperatuur jääma miinuspoolele. Kui läheb hästi, võib pärast 23. märtsi ilm soojeneda.

Populaarne

Tagasi üles