Haldusreform jõudis Riigikokku

Sel esmaspäeval andis peaminister Taavi Rõivas Riigikogule üle haldusreformi seaduse eelnõu, mille valitsus oli eelnevalt 10. märtsil heaks kiitnud. Rõivas serveeris eelnõu kui valitsuskoalitsiooni kolme erakonna üksmeelset pakkumist ja tegi seda pealegi suure paatosega: „Enam ei saa keegi öelda, et haldusreformist on saanud refrään Eesti riigi tegematajätmiste laulus.“

Maa Elu kahtleb sügavalt, et tegu oleks erilise meistriteosega. Ja loodab, et Riigikogu suhtub oma ülesandesse eelnõu menetlemisel täie tõsidusega. Ikka selleks, et kavandatav reform tooks pigem kasu kui kahju.

Nädalakirjana ilmuv Maa Elu on püüdnud anda reformi edenemisse oma jõukohase panuse, pakkudes võimalust erinevate arvamuste avaldamiseks. Üks murekohti on kohalike omavalitsuste minek veelgi suurema erakondliku mõju alla. Juba praegu on paljude omavalitsuste eesotsas erakonnastunud tegelased, kes teatud puhkudel ei lähtu mitte südametunnistusest ja kohalike elanike vajadustest, vaid partei peakorterist tulnud suunistest. Näiteks on suutnud Keskerakond oma piirkonnaorganisatsioonide koosolekud muuta täielikuks palaganiks, kus soovimatute tegelaste mõjutamiseks on moodustatud parteisõdurite rändkolonn, kes vastavalt vajadusele kuuluvad kord ühe, kord teise piirkonna liikmeskonda. Meenutades pigem kodutuid, kui oma kodukoha heaolu eest seisjaid.

Siiani on väikestes omavalitsustes suutnud erakondlikule diktaadile vastu seista kohalikud valimisliidud. Suurtes omavalitsustes on selliste liitude moodustamine märksa keerulisem. Riigikogu liige Andres Ammas juhtiski esmaspäeval tähelepanu asjaolule, et eelnõu ei anna vastust küsimusele, kuidas kohalikku kogukonda tugevdada. Ilma tugeva kohaliku kogukonnata sureb aga elu maal lihtsalt välja.

Olen igati nõus sellega, et väikestel omavalitsustel ei ole tulevikku. Olen korduvalt toonitanud, et pooldan isiklikult üldse praeguste vallavalitsuste kaotamist. Kuid selle peamiseks eeltingimuseks on suund külakesksete kogukondade tugevdamisele. Ehk nagu ütlevad laulusõnad: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka.“

Praegune reformikava pole seda hädatarvidust kuigivõrd arvestanud, meenutades pigem järjekordset kampaaniat justkui millegi suure nimel, mis paraku ühe väikese küla probleemidest suure kaarega hoopis mööda vaatab.