Märtsi algusnädala külmalainest hoolimata sõi päike vahepeal üsna paksu valgesse vaipa lumevabu laike. Metsaservadel ja aedades ruttasid neid kasutama talve siin-seal poolnäljas redutanud hall- ja musträstad, kes endale lehevarise ja rohukulu seast toidupoolist otsivad.
Musträstas on eriline selle poolest, et tema suudab lehekihist söödavat leida siblides, kuna teised rästad selles lihtsalt nokaga sobravad.
Musträsta sugupooled on erineva välimusega: isaslinnud kannavad tuhmmusta sulekuube ja neil on erekollane nokk, mis sügise poole tuhmub. Emased aga on tumepruuni selja ja pisut heledama alapoolega, nokk on tuhmkollane, sügiseks tumeneb. Saba on üsna pikk ja seda aetakse aeg-ajalt püsti.
Isasel musträstal on kõlav, pisut melanhoolset tooni flöötiv-vilistav laul. Seda esitatakse tavaliselt kõrgel puu ladvaosas, linnas ka majakatusel või antennil istudes. Musträstad ongi järjest enam linnalindudeks hakanud, eelistades muidugi aedlinnu, näiteks Nõmmet. Veel sada aastat tagasi pesitses musträstas Eestis vaid Lääne-Eestis, aga hakkas möödunud sajandi keskel jõudsalt levima ida poole, olles nüüd üsna tavaline ka näiteks Põlvamaal ja Alutaguselgi. Musträsta arvukust hinnatakse meil 300 000 – 400 000 haudepaarile, talvitama jääb alla 10 000 isendi.
Niisiis enamikus Eestist tohtis kunagi musträsta nime kasutada ka kuldnoka kohta. Nüüdki on mõned inimesed segaduses, et kes on kes. Kuldnoka sulestik on kevadel tähniline ja rohekalt-violetselt läikiv, saba lühike ja lind kulgeb sammudes. Musträsta sulestu aga ei läikle ja maapinnal ta enamasti hüpleb, aeg-ajalt seisatades. Nokk on kevadel mõlemal liigil kollane, kuldnokal sügise poole mustjas.
Musträstas pesitseb lehtpuistutes, reeglina kuni paari meetri kõrgusel. Pesapuu suhtes kaldub eelistus noortele kuuskedele ja kadakatele, parkides-aedades elupuudele. Tihti leitakse musträsta pesi puutüükalt, puuriida vahelt, majaseina ülemisel palgilt, haruharva maapinnalt. Lääne-Eesti puisniitudel oli kunagi musträsta pesa lausa iga teise küüni katuse varjus. Pesaaineseks kasutatakse oksaraage ja heinakõrsi, sisekihi moodustavad kuivad lehed, samblad ja samblikud. Tüüpiline on, et musträsta pesapõhi ja osalt küljedki on tugevdatud mudakihiga.
Aprilli teisest poolest alates on pesas 4–6 muna, mida peamiselt emalind haub kaks nädalat. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud paar nädalat pesas ja veel üksjagu aega pärast seda. Tihti koperdavad pojad veel lennuvõimetutena pesast välja, näiteks mingi häire korral, ja kui neid keegi ära ei söö, toidavad vanalinnud neid ka maapinnal, leides nad üles mangumishüüete järele. Vanalindude hoiatushüüd on metalne vali kigigi ... Jaanipäevaks pannakse alus uuele pesakonnale, enamasti kevadist pesa kasutades.
Praegu aga on enamik musträstaid alles koduteel ja jõuab kohale märtsi lõpul.