Ilmatark: Udu – sulailmade tüüpiline kaaslane

Udu lennujaamas

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Mäletame ehk sügisest, kui palju oli uduseid ilmu. Ka praegusel kevadtalvisel ajal on udu tavaline. Mis on udu ja kuidas see tekib?

Udu kuulub Eestis kihtpilvede (Stratus) hulka (mägedes võivad udu moodustada paljud pilveliigid olenevalt mägede kõrgusest). Kihtpilvedel on kolm vormi: pilvetükid; lauspilvisus, kuid pilvekihi alumine piir ei ulatu maapinnani, ja udu. Kaks viimast varianti kombineeruvad tihti omavahel (kinnise taevaga udu).

Kihtpilved võivad madalduda maapinnani või seal tekkida – mõlemal juhul saab rääkida udust, nii et nähtavus langeb horisontaalsuunas alla ühe kilomeetri (see on kokkulepe!). Nähtavust üksnes palja silmaga täpselt mõõta ei saa, kuid sobivate orientiiride korral on seda siiski üsna täpselt võimalik hinnata, nt ilmajaamades saavad vaatlejad seda kasutada.

Udusid on mitut liiki. Need jaotatakse kahte suurde rühma: frontaalsed ja õhumassisisesed. Õhumassisisesed (ka massisisesed) udud jaotatakse omakorda jahtumise tagajärjel ja auramise tagajärjel tekkivateks. Jahtumise tõttu tekivad radiatsiooniudud, advektiivsed, advektiiv-radiatsioonilised ja nõlvade udud.

Eestis on külmal poolaastal tavaline advektiivne ehk sisserännanud udu, mis tekib siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külma aluspinna kohale. See juhtub näiteks siis, kui ilm läheb sulale ehk kohale jõuab tsükloni soe sektor – lumega kaetud maapinna kohal saabunud soe õhk jahtub, suhteline õhuniiskus suureneb kuni küllastuseni ja moodustub udu, mille paksus võib olla isegi paar kilomeetrit. Sealjuures võib tuul olla väga tugev, isegi üle 15 m/s. Sellise uduga on seotud tavaliselt tugev inversioon – kõrgemates õhukihtides on temperatuur kõrgem kui madalamates –, ja seda just seoses sooja õhumassi jõudmisega külma aluspinna kohale. Seetõttu advektsiooniudu tekkimise aeg kellaajast eriti ei sõltu.

Kiirguslik ehk radiatsiooniudu (ka jahtumisudu) tekib selge ja vaikse ööga, kui maapind tugevasti jahtub. Sellest räägime ükskord eraldi pikemalt.

Udu ja sadu ei esine tavaliselt koos, v.a mõned erandid, nagu frondiudud või kihtpilvedega kaasnevad sademed. Kihtpilved võivad kaasa tuua uduvihma, udulund (lumeteri), jääkristalle või lumekübemeid, kuid sademed pole siiski tüüpilised. Tähtsad on need pilved ehk siis ka udu selle poolest, et takistavad maapinnal ja sellelähedasel õhukihil jahtumast, kaitstes niiviisi näiteks kevadel taimi öökülma eest.

Vahel võib kondenseerumine alata ka juba 75–80% suhtelise niiskuse juures, kui õhus on hügroskoopseid kondensatsioonituumakesi. Sel juhul moodustub nn niiske vine ehk hägu, mida nimetatakse ka uduvineks. Uduvines on nähtavus horisontaalsuunas kokkuleppeliselt 1–10 km (lennunduses 1–5 km). Uduvine tekib ka enne udu teket, kui õhk on veeaurust küllastunud (suhteline niiskus 100%). Udu ja uduvine koosnevad kondensatsiooniproduktidest, olles seega õhu niisked sumestused, seevastu somp koosneb tahketest osakestest (tolm, suits jne), olles õhu kuiv sumestus.

Kevadtalv ehk lume sulamise aeg muudkui kestab. Teisiti on olukord saartel, kus lumi on ammu läinud ja varakevad käes. Nädala alguses tõid lõunatsüklonid rohke saju, sh allajahtunud sademeid, aga ka märksa soojema õhumassi, nii et lume sulamine kiirenes.

Praeguseks jätavad lõunatsüklonid Eesti ilmselt rahule, sest tugevneb antitsüklon. See toob kuivema ja rahulikuma ilma, võib olla suhteliselt selge. Viimasel juhul on öösel miinus-, aga päeval plusskraadid. Siiski ei saa veel väita, et talvega on ühel pool – vajadusel tuleb järgmine kord sellest juttu.

Populaarne

Tagasi üles