Väikestes ruumides sünnib suur teadus

Kõige silmapaistvam katseseade ruumis on mitmest osast kokku pandud.

FOTO: Heleri All

Eesti Maaülikoolis tehakse tipptasemel teadust. Maa Elu uuris, milliseid seadmeid maaülikoolis metsandusuuringuteks kasutatakse ja kuidas see inimestele kasu toob. 

Maaülikool koosneb paljudest struktuuriüksustest ja lisaks õppetööle käib Tartu linna piiril asuvates ülikoolihoonetes iga päev ka vilgas teadustöö. Üks paljudest Maaülikooli uurimisruumidest, Metsamajas asuv metsaentomoloogia uurimislabor on võrdlemisi väike ruum, kuhu on kokku kuhjatud palju teadusaparaate, mille pikad ja rasked nimetused teadusvõõrale inimesele palju ei ütle.

Näiteks võib sealt leida olfaktomeetri – masina, mille abil hindavad teadlased maapinnal kõndivate või roomavate putukate käitumisreaktsioone erinevate lõhnaainete suhtes. Samuti seisab seina ääres laual gaaskromatograaf-massispektromeeter, mida kasutatakse taimede ja loomade lõhnade analüüsimiseks. Seinte ääres seisavad külmkapid. Ühte kappi on paigutatud katseloomad – putukad, teise aga nende vastu kasutatavad mürgid, mille uurimisega selles ruumis praegu tegeletakse. Ringiliikumiseks on pisikeses laboris pigem vähe ruumi. Maaülikooli dotsent Ivar Sibul töötab siin peaaegu iga päev. Tema sõnutsi saaks sellesama viimati mainitud aparaadi, gaaskromatograaf-massispektromeetri hinna eest Tartu linnas väikese maja osta.     

Aparatuur tuleb ise kokku sobitada

Olfaktomeeter ja gaaskromatograaf-massispektromeeter on tegelikult üheks projektiks vajaliku terviksüsteemi osad. Süsteemi osade hulgas on tähtsal kohal ka arvutiprogramm, mille hinna kohta samuti sõna „odav” kasutada ei saa. Kogu selle riist- ja tarkvaraga uurisid Ivar Sibul ja tema meeskond alles hiljuti putukate lõhnaorienteerumist. Uurimuse tulemused on praegu publitseerimisel. Lühidalt kokku võttes tuli katsest välja, et männikärsakate vastu kasutatav neonikotinoide sisaldav mürk võib kaugelt olla seotud isegi mesilasperede massilise väljasuremisega.

Kuna katseteks vajalik aparatuur on sageli spetsiifiline, on ka vastmainitud katseks vajalik süsteem tegelikult mitmest osast kokku pandud. Aknaalusel laual seisab hiigelsuur klaasiga kaetud alus, mille kohale on pruudiloori meenutavalt seatud rippuma valge riide sarnane materjal. Klaasi alla pannakse putukas, näiteks männikärsakas, ning sinna suunatakse lõhnad, näiteks männi või nulu aroomid. Seejärel registreerib arvutiprogramm putuka liikumise ja sel viisil uurivad teadlased putukate mõtlemist. Katseseade on ruumis üks silmapaistvamaid. Selle kõrval laual kasvatatakse katsealustele putukatele söögiks jahumardikaid.

Teise seina ääres laual on veel aparaate ja arvuti, mis kõik eelmainitud putukate lõhnaorienteerumise uurimiseks tarvilikud on. Tundub, et kõik toas asuvad masinad on ühel või teisel viisil üksteisega ühendatud. Samasse komplekti kuulub aparaat, mida Ivar Sibul nimetab tuuletunneliks. See aparaat aga oli pisikese laboriruumi jaoks liiga suur ja on seega viidud maja teise otsa, kus seda katse jaoks siiski kasutatakse. „Raam on Eestist, tihendid tegime ise, rotameetrid on Hiinast pärit, klaas Inglismaalt,” loetleb Sibul ühe, pealtnäha tervikliku aparaadi osi. See on Sibula sõnul teadusaparatuuri muretsemise juures ka üks suuremaid probleeme – täpselt oma uurimuse jaoks sobivaks tuleb aparatuur ise teha.

Niisiis leiab Jaapanist ja Inglismaalt tellitud katseseadmete hulgast ka maaülikooli teadlaste endi kokkupandud seadeldisi, mis samuti katse õnnestumiseks hädavajalikud on. Spetsiaalse arvutiprogrammigi pidid hollandlastest loojad maaülikooli teadlaste projekti õnnestumiseks veidi ümber kirjutama. „Laboriseadmeid ei saa osta nii nagu poest leiba või saia,” võtab Sibul asja lühidalt kokku.

Inimene aparaatidest tähtsam       

Seadmetest tähtsamadki on aga inimesed, kes nendega tööd teevad. Vilkam teadustöö toimub Ivar Sibula sõnutsi pigem kevadsuvel. „Sel perioodil aastas meil puhkepausi ei ole, töö käib 24/7,” räägib ta. Talvel on rohkem aega teadusartiklite kirjutamiseks ja õppetööks. „Teadlaste elu on tsükliline,” sõnab Ivar Sibul ning lisab, et palju sõltub rahastusest. See tähendab, et kui üks projekt saab läbi, siis lahkuvad laborist ka seal seni töötanud teadlased ning järgmiste projektide jaoks tuleb leida juba uued tegijad, kes võib-olla konkreetsete laboriseadmetega esmakordselt kokku puutuvad. Laboris kasutatav aparatuur on keeruline ja igaüht nende kallale loomulikult ei lasta. Seega tulebki ühe projekti lõppemise järel järgmiste katsete tegemiseks leida tihti uus inimene, selmet teadlast, kes juba masinaga töötada oskab, edasi kasutada.

Küll aga märgib Ivar Sibul, et sellessamas uurimislaboris on töid ja katseid teinud ka gümnaasiumiõpilased ja väga edukalt: nende tööd on Sibula sõnul tihti tasemelt suisa ülikooli lõputöödega võrreldavad. Õnneks on Sibula juttu mööda instituutide koostöö üha tihedam ning veelgi edukama teadustöö eesmärgil on jõud ühendatud teiste ülikoolidega.           

Teadus peab jõudma rahvani         

Dotsent Ivar Sibul on kindel, et teadusest peavad osa saama needki, kes ise sellega kokku ei puutu. Tema sõnul peab teadlane suutma võimalikult lihtsalt oma tööd ka ülikoolist väljaspool  selgitada. „Sageli meenutan, kuidas Albert Einstein ütles: oled tubli teadlane siis, kui suudad kodus vanaemale arusaadavalt ära seletada, mida sa ülikoolis teed,” on Sibul veendunud. Kui seda oskust aga pole, siis pole tegemist arvatavasti ka tubli teadlasega, ütleb ta.

Ivar Sibul märgib, et temalt küsitakse tihti, mida saab ülikoolis tehtavast teadusest maksumaksja. Ka sellele küsimusele peab oskama vastata. Teadlane toob näiteks varem mainitud putukate lõhnaorienteerumise uuringu. Tema sõnul on see metsa- ja keskkonnakaitse aspektist väga oluline. „Kui teame, kuidas putukas mõtleb ja saame tema hingamise järgi teada, kas putukas on haige või terve, siis ka see on tähtis teadmine,” sõnab ta. 

Populaarne

Tagasi üles