Sidrunhein ja pronks-lutiklill ahvatlevad katsetama

Sellistes mustjaspunastes hekkides püüdis pronks-lutiklill mõne aasta eest pilku Prantsusmaal Villandry lossi köögiviljaaias. Foto: Säde Lepik

Märtsis ei saa aiapoest enam kuidagi seemneid ostmata tulema. Igal aastal tahaks katsetada ka millegi uuega. Mina ostsin tänavusteks katsetusteks näiteks juba ära malabari sidrunheina (Cymbopogon flexuosus) ja pronks-lutiklille (Perilla frutescens) seemned.

Kumbki neist pole meil enam küll tundmatu taim, kuid neid võiks hoopis julgemalt ise kasvatada ja kasutada. Kõrreliste hulka kuuluva sidrunheina sidrunilõhn ja hapukas maitse meeldivad kindlasti Aasia köögi fännidele, sidrunheina liikides sisalduvate eeterlike õlide mõju olete küllap kogenud aroomiteraapias või kosmeetika- ja puhastusvahendites. Pronks-lutiklille oskame juba hinnata kena lillepeenra ääristajana, kuid selle taime lehed annavad toitudele ka põneva maitse. Mõlemad Aasiast pärit taimed on muidugi eriti omased sealsele köögile.

Sidrunheina seeme idaneb halvasti ja taime areng on aeglane. Nii et seemnetega võib-olla ei tasukski jännata, palju kindlamalt saate endale põneva taime siis, kui mõni tuttav kevadel oma toas kasvatatud sidrunheina ümber istutades jagab. Või kui näete poes müügil sidrunheina varsi, millel on tervena alles natuke jämendunud lihakas ja valkjas alumine osa. Kui seda pole väga ära nüsitud, siis pistke varred veepurki vm anumasse ja kasvatage neile vees juured alla. Umbes 4–5 sentimeetri pikkuste juurtega taimed võib potti ümber istutada.

Ma pole sobivaid varsi veel leidnud, mulle aga meeldib sidrunheina tee ja seepärast proovingi ära, kuidas õnnestub sidrunheina seemnest kasvatamine. Peale malarabi sidrunheina on müügil olnud ka hariliku sidrunheina (C. citratus) seemet. Sidrunheina taimi on kevaditi kas maitse- või toataimena müügil olnud ka laatadel ja mõnes puukoolis, nii et kui seemnest kasvatamine ei peaks õnnestuma, saab sidrunheina kusagilt lõpuks ikka.

Troopikas ja lähistroopikas kasvava taimena vajab sidrunhein palju soojust ning niisket ja viljakat mulda. Neid soove on meil lihtsam rahuldada taime kas lillepotis või kasvuhoones kasvatades. Suve lõpuks võib kitsaste sinakashallide ja kenasti kaarduvate lehtedega sidrunhein sirguda umbes ühe meetri kõrguseks ja väga sobivas kohas suuremakski. Sügisel saab kütteta kasvumajas elanud sidrunheinast tavaliselt suurde potti istutatud toataim – meie talvekülmi see muidu üle ei elaks. Muidugi võib igal kevadel ka uuesti taimed kasvatada, aga sellega on palju jändamist. Lihtsam on sidrunhein toas võimalikult valges kohas ületalve hoida, piisab, kui kastate talvel korra kahe nädala tagant. Kevadel lõigake vanad kõrred maha ja istutage taim ümber. Suvel võib sidrunheina oma potiga ka välja viia, väga päikeselises paigas tahab see siis aga palju juua ning ka lisatoitu. Kui talvel on toas valgust taime jaoks liiga vähe, siis lõigake sidrunheina lehed juba sügisel ära, varsi ja lehti, mida kohe ära ei kasuta, võib kuivatada või sügavkülmutada. Ka kuivatatud lehtede lõhn säilib mitu aastat. Teed valmistades võtke pool teelusikatäit sidrunheinalehti klaasi keeva vee kohta.

Kui külvate sidrunheina seemne märtsis niiske mullaga külvikasti, siis katsuge külvata võimalikult hõredalt ja raputage seemneile ainult kerge mulla- või liivakiht. Katke külv niiskust hoidva kile või klaasitükiga. Kuni taimede tärkamiseni võib külvinõud hoida näiteks põrandaküttega vannitoas, sest idanemise ajal tahab sidrunhein eriti palju soojust: 25–29º. Jälgige, et külv kuivale ei jääks.

Sidrunheina noori lehti võib lõigata salatitesse, varre lihaka osa tükid sobivad hautistesse, suppidesse või näiteks kalaroogade maitsestamiseks.

Sidrunheina hinnatakse ka mitmekülgse ravimtaimena, väidetavalt annab sidrunhein elujõudu, parandab meeleolu ja tähelepanuvõimet, mõjub diureetikumina, ergutab vereringet ja seedimist, aitab kaalu langetada, sidrunheina tõmmis ja õli ravivad vistrikke ning mõjuvad hästi rasusele ja suurepoorilisele näonahale. Müüakse sidrunheinalõhnaga putukatõrjevahendeid, kuid suvel võib proovida oma nahka sääsetõrjeks ka sidrunheina katki tehtud lehtede või vartega lõhnastada.

Kui sidrunheina puhul kahtled, kas see taim sobib meil paremini tuppa või kasvuhoonesse, siis pronks-lutiklill on kindlasti korraga nii ilu- kui ka tarbetaim, seda kasvatame ilusate huvitava maitsega lehtede pärast. Pronks-lutiklille õitsemine jääb sügisesse, tema pisikesi ja tagasihoidlikke õisi ei pane tähelegi.

Minu võlus kõrge ja lopsaka mustjaspunase hekina kasvav pronks-lutiklill ära Prantsusmaal Villandry lossi köögiviljaaias. Natuke ilunõgest meenutav suvik sobibki hästi musterpeenardesse või siis taustataimeks. Taimel on ka pronksjate, roheliste või laiguliste lehtedega vorme ja sorte, leheservad võivad olla nii lainelised ja säbrulised kui ka üsna siledad. Isegi samal taimel võib märgata teisiti värvunud lehti. Meil ka pronksleheks, õli-lutiklilleks ja perillaks hüütud taim on pärit Kagu-Aasiast.

Lutiklille nimi vihjab sellele, et taimes sisalduvad ained sobivad putukatõrjeks. Paljud rahvad on hinnatud maitsetaimele andnud hoopis oma nime: inglastele on ta näiteks biifsteegitaim või nüüd jaapanipäraselt shiso, mõnel pool ka punane münt, Hiina basiilik, lõgismaorohi jm. Pronkslehti on kuus liiki, need kuuluvad lutiklille perekonda ja huulõieliste sugukonda.

Pronks-lutiklille seemneist pressitud õli on Aasias kasutatud õli- ja aroomilampides, laki, linoleumi, immutatud õlipaberi ja veekindla riide jpm valmistamisel, hästi sobib see ka toiduõliks.

Kui hakkate lutiklille taimi märtsis või aprilli alguses ette kasvatama, siis arvestage, et peenikest seemet ei tarvitse külvikastis mullaga katta, vajutage see vastu niisket mulda. Jälgige, et külv kuivale ei jääks, tõusmeid peaks nägema 7–10 päeva pärast. Peenrale saab pronks-lutiklilled istutada pärast öökülmaohu möödumist, taimede vaheks jätke 25–30 sentimeetrit. Pronkslehti võite kasvatada ka rõdul või terrassil potis, kuhu mahub umbes viis liitrit mulda. Pronks-lutiklillele meeldib sõmer, toitainerikas ja parasniiske muld. Ärge laske sel kunagi läbi kuivada.

Peenral katke taimed alguses kattelooriga. Juulis ja augustis võiks pronks-lutiklilli kastes kosutada sõnnikuleotisega või multšige taimede ümbrus umbes viie sentimeetri paksuse muruhakke kihiga. Lehti võib võtma hakata siis, kui taim on vähemalt 20 sentimeetrit kõrge.

Looduslikult kasvavad lutiklilled kuni pooleteise meetri kõrguseks, meil võivad kõrgemad sordid peenral sirguda 60 –100 sentimeetri pikkuseks. Pronksleht haruneb paremini, kui ettekasvatatavalt taimelt latv ära näpistada, ka hilisema lehtede võtmise vastu pole taimedel midagi. Sügisel tasub ka pronks-lutiklille lehti natuke kuivatada või sügavkülma panna.

Maitsetaimena on pronks-lutiklill meil alles üsna avastamata ja nii kirjeldataksegi tema maitset tihti tuttavamate maitsete kaudu: selles segunevad vürtsikus ja magusus, tunneks nagu natuke basiilikut, melissi, münti, aniisi, kaneeli, lagritsat, tsitruselisi, koriandrit ... Taime lehtede, varte ja seemnetega maitsestatakse puu- ja köögiviljasalateid, hautisi, hoidiseid, äädikat, kastmeid, sushi't, muna-, riisi-, nuudli-, kala- ja liharoogi. Pronks-lutiklille maitsega tuleb ehk natuke harjuda ja seda algul tagasihoidlikumalt kasutada.

Meil on vist levinuim pronks-lutiklille mustjaspunaste lehtedega sort 'Atropurpurea'. Äsja ilmunud Lena Israelssoni raamatust „Gurmeeaed”, mis õpetab kasvatama ainult kõige maitsvamaid köögivilju, oli huvitav teada saada, et Koreas hinnatakse maitsetaimena hoopis pronks-lutiklille roheliselehelisi sorte, kuna need on palju tugevama ja huvitavama maitsega.

Korea restoranides tuuakse näiteks eelroana lauale korvike efektsete pronks-lutiklille lehtedega, mille ülemine pool on roheline, alumine aga veinpunane. Neisse lehtedesse keerab iga sööja siis ise hakitud liha, oamääret, kimchi't, riisi jt hõrgutisi üheks mõnusaks suutäieks. Leht, kuhu saab toidupalu rullida, peaks olema umbes kümme sentimeetrit pikk.

Samast rootsi keelest tõlgitud raamatust leiab soovitusi ka teiste meil alles vähe levinud lehtköögiviljade ja maitsetaimede kasvatamiseks: näiteks sarepta sinep, Itaalia lillnaeris, misuuna, paksoi, aedportulak, ürt-allikkerss, kristall-lõunalill, salati-klaitoonia, kroonjas jaanikakar, ürt-merisalat, ogamaltsad jt.