Saaremaa jahimehed võtavad sigade Aafrika katku ohtu tõsiselt

Saarte jahimeeste seltsi juhatuse esimehe Mati Tangi arvates ei tea keegi päris täpselt, kui palju Saaremaal metssigu on.

FOTO: Valmar Voolaid

Sigade Aafrika katku vastu võitlemiseks kehtestas Keskkonnaamet jahimeestele kohustusliku küttimismahu. 1. jaanuari seisuga olid ainsana selle normi täitnud Saaremaa jahimehed. Kohustusliku 3401 metssea asemel oli kütitud juba 3939 ehk 116%. Veebruari lõpuks, mil norm pidi täidetud olema, olid Saaremaa jahimehed jõudnud sel hooajal küttida juba 5000 metssiga. Maa Elu küsis Saarte Jahimeeste Seltsi juhatuse esimehelt Mati Tangult, kuidas sellise arvuni jõuti.

 „Kui suurem hulk loomi küttida, siis ütleb lihtne loogika, et enne peavad need loomad kuskil olemas olema. Kui võrrelda loenduseandmetega, siis ega keegi ju päris täpselt ei tea, kui palju metssigu Saaremaa metsades on. Tõenäoliselt ei ole olnud õiget ettekujutust arvukuse kohta ja sigade populatsioon on siin eeldatust märgatavalt arvukam. Positiivse statistilise näitaja ehk õnnestunud küttimishooaja peapõhjus on see, et jahimehed on kõva töö ära teinud. Saaremaa on praegu katkuvaba piirkond, metssigu on palju ja kõik saavad aru, et ohu vähendamiseks on mõistlik neid praegu küttida. Põllumajandusele tekkivale kahjule lisaks arvestame meie, et ka küttimisele järgnev metssigade realiseerimine oleks katku siia jõudes märksa keerulisem,” selgitab Mati Tang.

Nii võtavadki Saaremaa jahimehed metssigade jahtimist väga tõsiselt. Samas ei saa Saaremaa jahimeeste juht öelda, et kohustuse täitmine oleks olnud määrav motivaator. „Kui ette antud normi peetaks primaarseks, siis oleks see number ju kohustuse numbri täitudes pidama jäänud. Küttides sellele ei mõelda. Meil on jahindusnõukoguski vaidlusi olnud, et kui mõistlik see kohustus üldse peale panna oli. Vähemalt Saaremaal on jahindusnõukogus kinnitatud arvust kogu aeg rohkem kütitud. Jahimehed käivad ikka metsas ja nii palju, kui metssigu ette jääb, neid ka kütitakse. Kui teistes piirkondades lastakse neid vähem, siis järelikult neid juba ongi seal vähem. Kui loomi hakkab metsas liiga paljuks minema, siis nad hakkavad ka silma paistma. Meil on see teine variant.”

Eestis on juba piirkondi, kus siga nähakse väga harva või üldse mitte. Aasta alguse seisuga oli näiteks Võrumaal lastud 40% (564, kohustus 1400), Viljandimaal 50% (796, kohustus 1600) ja Valgamaal 55% (436, kohustus 800) ette antud arvust. Need näitajad olid veebruari lõpuks, mil kohustus pidi täidetud olema, tõenäoliselt kasvanud, aga normi täitmist oli vähe loota. „Nendes piirkondades ongi tulised vaidlused ja negatiivsed emotsioonid, et kohustus on peal, aga metssigu, keda küttida, polegi enam. Mõni usin ametnik ei pruugi näha suuremat pilti ja võib hakata täitmata kohustuse pärast sanktsioone välja mõtlema. Minul pole teada, et keegi teadlikult ei täida pandud ülesannet. Teiste piirkondade jahimehi teeb murelikuks see, et kui siga ikka metsas ei ole, ei saa ka kohustust täita. Jahimehed pole kindlad, et ametnikud arvestavad, et katk on sead ära võtnud. Ise loodan siiski, et keegi kedagi karistama ei hakka. Kõigile on ju teada, kus katk on kõvasti laastanud ning kus mitte. Aga paratamatult on sellised asjad protesti tekitanud. Saaremaal on tulenevalt looduslikest ja teistest eripäradest läbi aegade metssigu rohkem olnud. Praegu on siin määrav olnud, et tegu on katkust puutumata maaga,” ütleb Tang.

 „Usun, et kui norme poleks, oleks meil kütitud varasemate aastatega võrreldes ikka vähemalt sama palju sigu. Sel hooajal on just jahimeeste tahe katku eemal hoida andnud lisatõuke. Kohustus pidi olema täidetud veebruari lõpuks, aga praegu oleme lasknud juba üle viie tuhande metssea. Selle kohta, kas pandud kohustus on väike või suur, ma hinnangut ei annakski. Et loendusandmed ja kohustuse suurus oleksid täpsemad, peaks siin taga olema rohkem teadlaste tööd.”

Oma mõju on olnud lumevaestel talvedel ja seda mitmes mõttes: pehmem kliima soodustab metssigade paljunemist, aga teisalt ei võimalda lumevaene talv ettenähtud korras tegeleda loendusega, sest see eeldab lumikatte olemasolu. Hinnang muutub ebatäpsemaks.

Nüüd ongi Saaremaa jahimeestes tekitanud paksu pahameelt Keskkonnaagentuuri eluslooduse peaspetsialisti Rauno Veeroja ja Keskkonnaministeeriumi jahindusnõuniku Tõnu Traksi väljaütlemised, kus nad avaldasid Saarte Hääles ulukite loendus- ja küttimisandmete suure erinevuse põhjal kahtlust, kas Saare jahimehed ikka avaldavad õigeid arve. „See küttimisarv on iseenesest fantastiline, vaatame ise ka seda suure imestusega,” sõnas Veeroja ajalehele. „Siin on kaks võimalust: kas Saaremaal on talvine põhikarja arvukus vähemalt 2–3 korda alla hinnatud või kütitakse mingi osa sigadest ainult paberi peal,” pakkus ulukispetsialist, kes on varemgi Saaremaa jahimeeste seireandmete usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Laugi jahiseltsi esimees Andrus Sepp väitis vastukommentaaris, et sellised süüdistused on solvavad ja et valeandmete esitamisel puudub igasugune mõte. Loendus on tema sõnul hinnang ning selliste vahendite ja suunitlusega, nagu seda täna tehakse, ongi selle kvaliteet just selline, nagu ta on.

Mati Tang tõdeb, et pinged ja  erimeelsused tulenevad paljuski omavahelise suhtlemise puudulikkusest. „Ühest küljest ei peaks riigiametnikud endale lubama kedagi riivavaid väljendeid ja suhtumist. Teisalt on teada, kuidas loendamine käib. Jahimeestel on kohustus teha märtsikuu jooksul ruutloendus, milleks on maastikukaardil ette antud maatükid, mis tuleb läbi käia ja jäljed ära loendada, edasi tulevad juba teaduslikud meetodid, mille põhjal tulemusi analüüsitakse. Jahimeeste ülesanne on anda jälgede andmed. Seda ruutloendust pole kahel viimasel aastal olnud võimalik korralikult teha, sest selline metoodika eeldab lume olemasolu, mis peaks ka riigiametnikele hästi teada olema. Pigem peaks ühiselt midagi välja mõtlema, mitte ajakirjanduses süüdistusi loopima. Mida suurem on loomade arv metsas, seda suurem on eksimisvõimalus. Praegu on nii, et jahimehed ei saagi õigeid andmeid esitada ja siis saavad nahutada.”

Saarte Jahimeeste Selts esitas läinud kolmapäeval keskkonnaminister Marko Pomerantsile järelepärimise, milles palub selgitada, miks kahtlustavad kaks riigiametnikku Saaremaa jahimehi jahindusstatistika moonutamises. Jooksva nädala alguseks polnud kõnealused ametnikud ega nende tööandjaiks olevad ametiasutused selles asjas esitanud ühtegi õiendust ega selgitust. Seepärast palutakse kirjas selgitada, mille alusel väidavad Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaagentuur oma esindajate kaudu, et Saaremaa jahimeeste loendus- ja küttimisandmed on võltsitud ja valed. Seda ajal, mil saarlased on mõistnud sigade Aafrika katkuga seonduvat tõsist olukorda ning asunud, juhindudes tauditõrjekomisjoni otsustest, Keskkonnaameti peadirektori käskkirjast ja maakondliku jahindusnõukogu kokkulepetest, metssigade arvukust vähendama. „Tunneme end tõepoolest häirituna,” ei tee Tang saladust.

Ehk aitab pingeid maandada just täna (10. märtsil) Keskkonnaameti Saaremaa kontori saalis toimuv jahinduse teabepäev, kus päeva teises pooles on kavas Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna ülevaade jahindusstatistiliste andmete ja ulukivaatluse kogumisest, samuti ruutloendusest. Päeva esimeses pooles annavad Keskkonnainspektsiooni töötajad ülevaate eelmise aasta jahipidamisega seotud rikkumistest, jahipidamisega seotud seaduste tõlgendustest ja seisukohtadest.

 Mõistagi loodavad saarlased, et sigade Aafrika katk Saaremaale ei jõuagi, aga välistada ei saa midagi. Mati Tang: „Kui katk Saaremaale jõuaks, ega siis siga üleöö kaoks. Küttimine muutuks muidugi hulga keerukamaks ja tülikamaks. Teoreetiline jätk oleks, et metssiga kaob siit mingiks ajaks ära ja tuleb haiguse vaibudes tagasi. Populatsioon taastuks suhteliselt kiiresti.”

Populaarne

Tagasi üles