Maaeluminister piimandusest: probleem on piima ja sealiha ületootmises Euroopa Liidus

Minister Urmas Kruuse eelmise aasta septembris toimunud põllumeeste meeleavaldusel. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Eesti piimandusel on rasked ajad. Sellega seoses pöördus Maa Elu oma küsimustega maaeluministri Urmas Kruuse poole, uurimaks, kas ka ministeeriumi võimuses on olukorda leevendada.

Ehkki AS Tere on sada protsenti erakapitali käes, kas maaeluministeeriumis on tekkinud olukorda arutatud. Selles võtmes, kuidas abistada neid, kellel müüdud piima eest lubatud raha on jäänud saamata.

AS Tere ja piimatootjate vahel on ettevõtjate omavahelised suhted, kus üks osapool ostab ja teine osapool müüb. Riik ei lepi nende kahe vahel kokku tarnitava piima hinda ega ka tingimusi.

Tõsi on küll see, et jälgime olukorda väga tähelepanelikult, sest asjade halva arengu korral võib mõju piimandussektorile olla suur. Positiivne on olukorra juures muidugi see, et on kuulutatud välja saneerimismenetlus – see tähendab, et osapooltel on soov halvimat vältida.

Olen kuulnud, et Läti ja Leedu toiduainete, sh piimatoodete jaoks on  Hiina turg avanenud. Eesti jaoks aga mitte. Minister Urmas Kruuse käis detsembris Hiinas ja selle käigu põhjal jäi  mulje, et kohe-kohe avaneb Hiina turg ka Eesti toiduainetele. Kaugel sellega ollakse?

Uutele turgudele minek on väga pikaajaline ja vaevaline protsess, eriti Aasias. See koosneb vähemalt kahest osast – esmalt ametkondlike barjääride ületamisest ja teiseks ettevõtjate enda tegevusest kohapealsete partnerite leidmisel.

Hiina turu avanemise eeltingimus on Hiina ametkondade poolne eksportiva riigi toidu- ja veterinaarjärelevalve korralduse ja eksportivate ettevõtete tunnustamine. Konkreetsed nõuded ja tingimused riiki sisenevatele kaupadele ning nende käitlemisele esitatakse kahepoolselt kooskõlastatavates protokollides ning sertifikaatides. Nendega kinnitatakse, et eksporditav kaup vastab Hiina esitatud tingimustele ning toote käitlemisel on kinni peetud nii eksportija kui ka sihtriigi seadustes kajastatud nõuetest. Turu avanemisele eelneb teisisõnu mitmeastmeline ja aeganõudev protsess.

Piimatoodete impordiks vajaliku loa saamiseks on VTA esitanud Hiina karantiini ja tootekvaliteedi inspektsiooni eest vastutavale asutusele (AQSIQ – Administration of Quality Supervision, Inspection and Quarantine) täidetud küsimustikud ning AQSIQ ametnikud on teinud Eesti riiklike järelevalvesüsteemide ning ettevõtete kohapealse inspekteerimise. Järgmise sammuna peaks allkirjastatama piimatootmise nõudeid tunnustav protokoll ehk nn piimaprotokoll. Praegu ootab Hiina-poolset kooskõlastamist ka piimatoodete ekspordisertifikaat.

Nagu öeldud, on impordiloa saamiseks nõutav Hiina turule ligipääsu soovivate ettevõtete registreerimine Hiina Sertifitseerimis- ja Registreerimisadministratsiooni (CNCA – China National Certification and Accreditation Administration ) juures. Impordiloa saamise eeltingimus on informatsiooni edastamine Eesti riikliku järelevalvesüsteemide ülesehituse kohta ühes ettevõtete poolt täidetud küsimustikega. Praegu tegeleb VTA küsimustiku täitmisega ning on ka ettevõtetele küsimustikud edastanud.

Mis puudutab teisi tootegruppe, siis linnuliha impordiloa saamiseks on küsimustikud täidetud ning me oleme avaldanud valmisolekut vastu võtta Hiina audit. Kala Hiinasse viimiseks vajalik impordiluba antakse iga liigi puhul eraldi. Mitmete kalaliikide jaoks on see olemas. Allkirjastamist ootab kilu ja räime eksporti reguleeriv protokoll.

Seega liigume Hiina turu suunas, kuid see on päris keeruline ja aeganõudev protsess. Ka näiteks Soomel võttis see seitse aastat aega. Võrreldes teiste riikide kogemusega oleme liikunud edasi päris kiiresti.

Kas vastab tõele, et enne Hiina turu avanemist Eesti toiduainetele  peab Eesti riik andma mingid garantiid? Kui jah, siis millised need on? Ja kas need on Eestile vastuvõetavad?

Toidukaupade impordiloa saamiseks peab eksportiv riik tõepoolest garanteerima, et eksporditav kaup vastab sihtriigi veterinaarnõuetele. Nõnda peavad ka kõik kaubad, mida soovitakse Hiinasse eksportida, olema kooskõlas Hiina nõuetega. Nagu öeldud, veterinaarnõuetele vastavust tõendab veterinaarsertifikaat, mida väljastab Eestis Veterinaar- ja Toiduamet.

Kas vastab tõele, et vajalikud paberid Hiina ja Eesti kaubavahetuse alustamiseks liha ja piima vallas on maaeluministeeriumil juba olemas, kuid siiani pole suudetud leida raha ega tõlki nende tekstide meile mõistetavasse keelde panekuks?

Hiinaga asju ajades tuleb arvestada, et osa üsna spetsiifilisest dokumentatsioonist on hiina keeles ja vajab tõlkimist. Sellega on mõistagi arvestatud.

Kas vastab tõele, et aasta tagasi suure kära saatel Jaapanisse saadetud Tere piimapulber oli tehtud Poola toormest? Ja kas vastab tõele, et see partii piimapulbrit saadeti kui Jaapani nõuetele mittevastav Eestisse tagasi? Koos trahvisanktsioonidega?

Peaksite seda täpsustama pulbrit eksportinud ettevõttega.

Kas maaeluministeerium on kursis, et piima kokkuostuhind võib märtsis langeda (või on juba langenud) 21 sendini liitri kohta? Kas ministeeriumis pole mõeldud täiendavate piimatoetuste maksmist tootjaile?

Toorpiima hind on tõepoolest endiselt madal – nii meil kui ka mujal. Jaanuaris oli keskmine toorpiimahind Eestis 23,43 eurot/100 kg. Praegu pole maailmaturult ka positiivseid signaale, et hinnad võiksid tõusma hakata. Pigem toob iga järgnev päev välismaalt murelikke uudiseid – paljude riikide piimakarjakasvatajad on hädas. Piima toodetakse liiga palju ja hind on madal.

ELi põllumajandusministrite nõukogu viimastel kohtumistel on piimasektori keeruline olukord olnud ka teemaks. Märtsis toimuvaks nõukoguks saadavad liikmesriigid Euroopa Komisjonile oma ettepanekud piima- ja sealihasektori olukorra leevendamiseks. Tõstatasime ühe küsimusena erakorralise toetuse raskustes sektoritele, sama on teinud ka mitmed teised riigid. Raske on praegu öelda, kui tõenäoline see on.

Samas ei või unustada, et keskne küsimus olukorra leevendamisel on ikkagi see, kuidas leida toodangule turg. Probleem seisneb Euroopa Liidu tasandil nii piima kui ka sealiha ületootmises. Tarbija pole valmis põllumehe soovitud hinnaga kaupa ostma.

Uute turgude otsimiseks on Euroopa põllumehel tänavu võimalik kasutada 111 miljonit eurot turustusmeetme raha, millest 30 miljonit on kavandatud vaid sealiha ja piimasektori projektidele. Kolmandate riikide turule sihitud programmides katab Euroopa Liit 80% kuludest, 20% on taotleja enda kanda. Aprillis on taotluste esitamise tähtaeg ja loodame, et Eesti põllumajandusorganisatsioonid kasutavad seda võimalust. Seni on Eesti põllumees seda toetust kasutanud pigem tagasihoidlikult.

Eestisiseselt saaks keerulise olukorra lahenduseks olla põllumeeste positsiooni muutmine väärtusahelas. Ühelt poolt tähendab see oma toodangu ühist müüki tööstustele, sest sel juhul on turujõud suurem. Teiselt poolt aga ühistule töötlemisvõimsuse rajamist. Plaanimegi tänavu avada Eesti maaelu arengukava 2014–2020 investeeringumeetme, milles on ette nähtud kuni 18 miljonit eurot ühistulise suurprojekti rahastamiseks. Selle toetusega saavad ühistutesse koondunud põllumehed rajada endale töötlemisvõimsuse ja aluse näiteks parema piimahinna saamiseks. Tõsi, see pole väga kiire meede, aga struktuursed muudatused polegi enamasti kiired. Raha on olemas, vaja on vaid põllumeeste väga tugevat initsiatiivi.

Viimase poole aasta jooksul on riik koos Euroopa Liiduga maksnud üsna arvestatava summa kriisiabiks. Eelmise aasta lõpul otsustatud kriisiabi raames maksti piimatootjatele ja seakasvatajatele kokku 10,56 miljonit eurot, millest piimatootjatele läks 75%. Tänavu on riigieelarvest makstud piimatootjatele välja neli miljonit eurot kriisiabi. Need toetused on kindlasti aidanud leevendada piimatootjate olukorda ja andnud aega turumuutusega kohaneda.

Kuid on päevselge, et turumuutust maksumaksja kinni ei jõua maksta. Praeguse tootmiskoguse juures tähendaks ühe sendi kompenseerimine riigieelarvele umbes kaheksat miljonit eurot.