Viimastel aastatel korraldatud maale kolimise kampaaniad on päästnud mõne kooli ja toonud hajaasustusse noori ja aktiivseid inimesi, ent pole suutnud pidurdada pärismaalaste hoogsat lahkumist.
Maale elama? Kampaania ja suur pilt
Suur pilt pole muutunud – maalt kolitakse minema kiiremas tempos kui kunagi varem mitmekümne aasta jooksul. Inimgeograafid ennustavad siiski, et tuul võib peagi pöörduda.
Pettuma pidid need, kes lootsid, nagu piisaks vaid Misso valda kolimisest ja kõik varasemad probleemid saavad nõiaväel lahenduse, olgu need siis kiirlaenuvõlad või lihtviisiline sotsiaalne suutmatus. Pettuma pidid ka need, kes lootsid maaelust kujunevat mõnusat erakuelu linnulaulu saatel – maal suheldakse inimesega rohkem kui linnas eales. Ja kui tulija pole valmis sellises kogukonnaelus osalema, siis on keeruline ka kusagilt tuge saada. Aga päris üksinda on külas keeruline hakkama saada.
Misso kogemus
2012. aastal asus MTÜ Tule Maale eesotsas Nopri talumeierei omaniku Tiit Niiloga meelitama Eesti kaguservas asuvasse kanti uusi elanikke, lubades neile nii tööd kui ka elamist. Misso valda kolis selle rohkem kui kolme aasta jooksul lühemaks või pikemaks ajaks 30 perekonda, pidama on neist jäänud aga Niilo kinnitusel 11 peret. „Meie üks eesmärke oli kooli päästmine ja 11 perekonnas on 23 last – nemad on laias laastus pool meie kooli ja lasteaia kasvandikest,” lisab ettevõtja. „Kui poleks neid lapsi, siis poleks praeguseks ka kooli ja lasteaeda.”
Vahepeal kampaania sisuliselt peatus, ent on nüüd Niilo kinnitusel taas algamas, seda siiski varasemast teisiti. „Nüüd on tegu ühest küljest kohapealsete tööandjate konkreetsete tööjõusoovide täitmisega,” selgitab ta. „Teisalt reklaamime aga siinseid ettevõtlustingimusi ja kutsume inimesi, kes näevad Missomaal võimalusi ettevõtjana tegutsemiseks.”
Niilo kinnitusel ei saa tulijate peatses lahkumises kindlasti süüdistada vaid neid endid, sest ka mittetulundusühing lubas rohkem, kui tegelikkuses suutis. „Kiitsime piirkonda üle,” tunnistab ta. „Kutsusime inimesi arenevasse kogukonda panustama, aga tegelikkuses soikus arendustegevus pärast viimaseid valimisi.” Lihtsustatult öeldes jäi Niilo leer volikogus opositsiooni. Põlisemates vallaelanikes tekitasid uusasunikud esialgu omajagu paksu verd ja küllap see oli kampaania algatajate varasemast nigelama valimistulemuse üks põhjuseid.
Osa Missosse kolinutest sai küll tööd, aga ootas suuremat palka, teised otsisid lihtsalt õnne, aga ei leidnud. Mõnel jäi kohapeal puudu sobivast seltskonnast, teisele ei sobinud pakutavad teenused. Mitu lahkunut kolis aga naabervalda, kust leidsid endale ise sobivama talukoha. Paar peret ei sobinud ka lihtsalt elukommete tõttu, nendib Niilo. „Nemad tulid otsima lihtsat elu ja said lausa siit minema aidatud. Leidub inimesi, kes kolivad ühest paigast teise ja kasutavad seejuures kõiki võimalikke boonuseid, mida pakub riik, omavalitsus ja ettevõtjad – see on lausa eluviis.”
Ükski Missosse kolinu ja hiljem lahkunu ei kolinud samas tagasi sinna, kus nad enne elasid.
MTÜ Tule Maale on saanud kodanikuühiskonna sihtkapitalilt 2013. aastal 55 000 eurot, samuti inimesi maale elama kutsuv ja portaali maale-elama.ee pidav MTÜ Partnerlus aga 2012. aastast ligi 52 000 eurot.
MTÜ Partnerlus korraldab maale elama kolimist propageerivaid messe, veebiportaal avati veebruaris. Partnerluse juhatuse liikme Ivika Nõgeli kinnitusel püüab maale-elama.ee pakkuda maaelust huvitunule võimalikult terviklikku infopaketti. „Seal on nii uutest elanikest huvitatud kogukonnad, tööpakkumised kui ka elukohtade pakkumised – tulija saab ise pusle kokku panna. On ka kohalik nõuanne ja abi maale sisseelamiseks.” Nõgeli sõnul on portaali andmebaasi kogunenud vaid kolme nädalaga 109 ankeeti perekondadelt, kes on avaldanud soovi maale kolida.
Kuidas aga ära hoida juba olemasoleva elanikkonna lahkumist maalt? „See nõuab natuke teistsuguseid meetmeid, mis on seotud eelkõige ettevõtluse toetamisega,” ütleb Nõgel.
Tiit Niilo kinnitusel kustuvad väikestes valdades teenused, kui elanike väljavool ületab teatud kriitilise massi. „Minu kui paarikümne töötajaga ettevõtja jaoks on kõige olulisem lasteaiateenus, põhikool ja perearst võivad olla ka veidi kaugemal, aga lasteaed peab olema kohapeal,” lausub ta. „Investeerin töötajate elukohtade remonti ebanormaalseid summasid – olukord on niigi kehv, aga võtan oma ettevõtlusest raha remondiks välja, selle asemel et ehitada lauta. Kui küsida minu kui ettevõtja käest, mida ma riigilt ootan, siis ootan ma toetusmeedet elukohtade taastamiseks ja remondiks.” Samas ootab Niilo ka haldusreformi, sest praegused väiksed omavalitsused pole tema hinnangul jätkusuutlikud.
Kuidas peatada lahkujad?
Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsendi Garri Raagmaa kinnitusel tuleb mõelda mitte üksnes sellele, kuidas inimesi maale elama tuua, vaid ka sellele, et olemasolevad elanikud minema ei koliks. Üks võimalus selleks oleks tasuta maakondlik ühistransport. „Linnades on töökäte puudus, aga samas on maal küllalt inimesi, kes ei jaksa endale autot osta ja ka ühistranspordikulu sööb palga ära,” tõdeb Raagmaa.
Raagmaa sõnul peituvad maapiirkondade kiire tühjaksjooksmise põhjused 1980. aastates, kui maale tekitati palju töökohti ja noored inimesed kolisid maale. Toona sündis palju lapsi, kes on nüüd täiskasvanud ja kolivad linnadesse. „On loogiline, et noor inimene läheb õppima või karjääri tegema,” lisab Raagmaa. „Majanduskriis kiirendas omakorda väljarännet kogu riigist.”
Samas on ka Raagmaa kinnitusel toimumas rändepööre – esiteks hakkavad koju tagasi kolima vahepeal välismaale tööle läinud ja teiseks võib loota, et maale ja väikelinnadesse asuvad lähikümnenditel arvukamalt elama inimesed, kelle aktiivsem tööiga on möödumas. „Suundumustel on kalduvus võimenduda,” lausub Raagmaa. „Kui kõik lähevad minema, siis miks mina peaksin jääma? See protsess võimendub ja kestab ka mõnda aega pärast seda, kui lahkumiseks pole enam objektiivset põhjust.”
Juba praegu tegutseb maal Raagmaa kinnitusel rida tegusaid kogukondi, mis on saanud täiendust linnast sisserännanutest. „Meil on juba päris vahvaid kogukondi – Rõuge, Värska, Räpina, Kamari, Kiideva, Nurste, Voore ja teised,” loetleb ta. Hakkajad sisserändajad ja naasjad muudavad omakorda aktiivsemaks terve piirkonna.
Üks sellistest kogukondadest on tekkinud Värska valla Nedsaja külla, kus on üheks kohalikuks eestvedajaks inimgeograafi haridusega Meel Valk. Tema sõnul on Nedsaja külla kolinud kahe aasta jooksul viis noort peret, sellele lisaks on paar peret leidnud elamise naaberkülades.
Valk ise kolis maale kaheksa aasta eest. „Suurema avalöögi on andnud meie kogukonna suurenemisele Maale Elama mess ja kampaania. Otse Maale Elama messilt tuli meie külla elama üks pere, aga edasi toimib juba see, et kus on, sinna tuleb juurde.” Üks pere otsustas lausa Walesist Eestisse tagasi kolida ja valis koduks Nedsaja küla.
Valgu sõnul on väga oluline, et kohapeal oleks inimesi, kellega suhelda. „Kui ma peaksin endale praegu uuesti elukohta otsima, siis ei valiks seda mitte talumaja, vaid ümbruses elavate inimeste järgi. Maal on tore elada siis, kui sul on naabermajades mõttekaaslasi,” lisab ta. „Meie külas saavad ka vana ja uus kogukond väga hästi läbi.” Valgu sõnul on uusasukatel tegemist küllaga ja leib laual. „Aasta jooksul on meie külas tärganud ka kolm uut väikeettevõtet,” ütleb ta. „Mõned inimesed käivad ka palgatööl, aga aina usinamalt võetakse end palgatööst vabaks, et teha midagi päris ise. Kolmes talus on hobused, ühtedel on kitsed, meil lambad – ka see on väike lisasissetulek.”
Meel Valk tunnistab, et maal elavate inimeste hulk kahaneb mittetulundusühingute kampaaniatest hoolimata. „Riik saaks teha väga palju regionaalpoliitika muutmiseks, aga seni on tehtud pigem negatiivse mõjuga otsuseid,” räägib ta. „Kindlasti aitaks kaasa see, kui riigiasutusi kolitakse Tallinnast välja, samuti võiks olla maapiirkonna ettevõtetele maksuerisused. Loomulikult saab iga majanduslikult mõtlev inimene praegu aru, et tootmisettevõtet on mõistlikum teha pigem Tallinna külje alla kui Setomaale.”
Tegevust jagub
Värska vallavanema Raul Kudre sõnul on valda kolinud 30 uusasuka ringis, enamasti on need lastega noored pered. „Püüame inimestele selgitada valla igapäevast elukorraldust, anda neile igakülgset abi ja aidata otsida ka elukohti,” räägib ta. „Meie ei ehita siiski midagi inimeste eest ise valmis.”
Kudre kinnitusel on kõige nõutumad sellised majad, kuhu saab sisse kolida võimalikult väikese remondikuluga. Selliseid on aga paraku vähe. „Valla töö ongi olnud sobivaid hooneid otsida – me teame talusid, mis seisavad tühjalt. Inimene sureb ära ja maja jääb pärijatele, kes ei tule selle peale, et võiks ju talu hoopis maha müüa.” Nii püüab vallavanem neile kaugel elavatele sugulastele selgitada, et pole mõtet lasta majal lihtsalt puhtast nostalgiast ära laguneda ja sageli on sel jutul edu.
Värska vald ei paku inimestele otseselt tööd, küll aga annab nõu, kust ja kellelt tööd küsida. „Kui inimesel on mingid oskused, siis on ta leidnud endale varem-hiljem ka töö.”
Kudre kinnitusel leidub inimesi, kes põgenevad oma probleemide eest maale. „Kui aga inimene ei saa linnas hakkama, siis maal ei saa ta kindlasti hakkama,” teab Kudre. „Maale satub ka eluvõõraid looduslapsi, kellele käib reaalne elu üle jõu.”
Maale tasub niisiis tulla pärast seda, kui plaan on korralikult läbi mõeldud. Kudre sõnul on mõned tulijad eelistanud alul elada kortermajas. Selle aja jooksul veendutakse, kas maaelu üldse sobib. Alles siis ostetakse või ehitatakse endale maja.
Niisiis võib maale elama kolimise kampaaniate otsene kasu tunduda senise elanikkonna kao taustal küll piisana meres, ent seda suurem võib olla kaudne tulu. Raagmaa hinnangul aitavad need kaasa vahepeal lausa inetuks kiskunud väikelinnade ja maaelu stigmatiseerimise pöördumisele: „Maa- ja linnakeskkonnal on erinevate inimeste jaoks omad eelised ja sõltuvalt elukaarest või väärtustest valitakse elamiseks kas üks või teine.”