Väärtuslik puutuhk ja kärsaka hingamisrütm

Suuremate katlamajade juures tasub tuhast graanuleid toota. Tallinna Tehnikaülikooli teadlane Peep Pitk rõhutas, et riikliku toetuseta selleni ei jõua.

FOTO: Viio Aitsam

Eesti metsateadlaste töö arvestatavaks tellijaks on kujunenud RMK, kes vahemikus 20082015 on metsanduslikke rakendusuuringuid rahastanud ligi kahe miljoni euroga.

Sündmuseks on kujunenud RMK korraldatavad teadusseminarid, kus teadlased oma uuringute tulemusi või käiku tutvustavad. Seminaridel kuuleb uudiseid ja saab aimu uutest huvitavatest uurimismeetoditest.

Katlamaja juurde tuhagraanulitehas

Kuuleb ka uutest võimalikest rakendustest, nagu näiteks tänavusel seminaril räägitud puutuhagraanulite tootmine. Kuna tolmjat tuhka pole mõttekas kaugele vedada, oleksid tootmisüksused suuremate puiduküttel katlamajade lähedal, toodangut saaks kasutada väetisena metsas, põllul ja aianduses.

Põllumajandus on praegu neist kolmest ainus, kus puutuhka lubiväetisena tõesti ka kasutatud on. Teadlaste arvates võiks kasutus olla hoopis laiem, selle asemel et tuhka lihtsalt ladustada, prügimäele viia või sellega karjääre täita. Graanulid võimaldaksid väärt väetusainet paremini käidelda, transportida, laotada jne.

Skandinaavia maade kogemus ja Eesti teadlaste uuringud näitavad, et teatud muldadel mõjub tuhk metsale hästi. Näiteks lämmastikurikastel turvasmuldadel kasvavates männikutes annab see soomlaste andmeil aastas puidu lisajuurdekasvu 2‒4 kuupmeetrit hektaril.

Tuha väetusained oleksid raidmete äraveol ka metsale tagasi antavaks kompensatsiooniks. Eestis on seni tuhka metsa viidud vaid eksperimendi korras. Juurdekasvuefekti tooks see meilgi just turvasmuldadel ning tuhka tasub kasutada ka jääksoode ja ammendunud freesturbaväljade metsastamisel. Mineraalsetel muldadel kasvavates metsades oleks kasu, kui seal kasutataks tuhka kombineeritult reoveesettega, ent see on kasutusviis, mida tuleb veel täiendavalt uurida. Ka kombineeritud väetusainet saaks graanuliteks pressida.

Praegu Eesti metsasid ei väetata. Mineraalväetiste kasutamine on üleüldse keelatud. Selleks et tuhka kasutada ja tuhagraanulite tootmist arendada, on vaja nii seaduste täiendamist kui ka kompensatsioonisüsteemi graanulitootjate ja tuha kasutajate jaoks. Jätkata tuleb ka tuha-uuringuid ja katseid.

Tootmine vajab koera abi

Trühvlid on maa-aluste viljakehadega seened. Maailmas on neid 50 perekonda ja üle tuhande liigi, Eestis umbes 20 liiki. Kitsamas mõttes käsitletakse trühvlitena ühe perekonna (nn päristrühvel) umbes 300 liiki, mille elu on seotud puudega. Neid on eelmise aasta seisuga Eestist leitud viis liiki.

Just päristrühvlite seas on liigid, mida Lõuna- ja Kesk-Euroopa riikides hinnatakse kui gurmeeseeni. Eriti hinnatuks teeb neid tüüpiline vürtsikas lõhn, mis tekitab isu. Leitud on neid trühvleid vanadest parkidest või väga vanadest metsadest, peremeespuudeks peamiselt tamm ja pärn, ka sarapuu.

Eesti viimase aja trühvlileiud on kõik seotud spetsiaalse väljaõppe saanud koeraga, kes inimesest palju paremini oskab trühvleid lõhna järgi üles leida. Teine osav trühvlileidja on siga.

Euroopas on levinud trühvlikasvatus istandikes ‒ umbes pool turule tulevaist trühvleist pärineb just sealt. Sobilike istikute saamiseks nakatatakse näiteks tammesid trühvlieostega juba seemikueas. Palju vaeva tuleb näha taimede kasvatamisega ja istanduse ettevalmistusega. Esimesi trühvleid võib saada viis-kuus aastat pärast istutamist, kuid peamine saagikoristus jääb vahemikku 10‒50 aastat pärast istutamist.

Eestis on tehtud katseid tammede ja pajude nakatamisega. Trühvlikasvatusel võiks meil olla potentsiaali ja kasvatajad saavad arvestada kõrge kasumlikkusega. Istandusest kujuneks suure elurikkusega puisniit, kuna ala tuleb ka niita. Aga trühvlitootja peaks olema kannatlik ja arvestama näiteks sellegagi, et siseturgu trühvlitel vähemalt praegu ei ole.

Kärsakad laboris katsejänesteks

Männikärsakamardikad aitavad teadlastel selgitada, mis tõrjevahendiga neid endid tõrjuda kuuse- ja männialadelt, kus nad on põhilised noorte puude kahjustajad. Muu hulgas on tulnud neil laboritingimustes eri tõrjevahenditega töödeldud toitu süüa ja näidata, kui palju ja mida nad kannatavad ning mis kohe jalust niidab. Nad on katsejänesteks olnud ka ses mõttes, et neid jälgides selgitatakse, kas ja mis lõhnasid nad tunnevad, kuidas nende hingamine muutub jne. Eraldi uuritakse isaste ja emaste mardikate käitumist.

Mürki sisse süües putuka normaalsed hingamistsüklid kaovad ega taastu. Kärsaka tundlikkust näitab seegi, et kui inimene ta pihku võtab, hakkab kärsakas samuti „hingeldama”, kuid rahuneb, kui saab jälle omaette olla.

Katseid on tehtud kõikide Eestis kasutusel olevate tõrjevahenditega. Näiteks Actara, mida kasutatakse riigimetsas, soovitavad teadlased vahetada välja biovahaga, mis on märksa tõhusam, pikemaajalise toimega ja keskkonda vähem kahjustav. Üks selle pikaajalise uuringu osa on olnud vaadata, kuidas kärsakate hävitamiseks mõeldud vahendid mõjuvad sealsamas metsas elavatele nn kasulikele putukatele. Näiteks röövtoidulistele jooksiklastele, kelle toiduks ka kärsakad on. Kui jooksiklaseni jõuavad toidu kaudu Actara jäägid, saab temagi otsa ‒ need jäägid lagunevad looduses väga aeglaselt.

Sama peen töö kui tõrjevahendite mõju uurimine on olnud uuringud, mille siht selgitada, kui suur roll on metsakultuuride putukkahjuritel seenpatogeenide levitajana. Selleks koguti harilikke ja väike-männikärsakaid, männi-juureüraskeid ning saart kahjustavaid suur- ja väike-saareüraskeid.

Männikärsakatega tulevad kõige sagedamini kaasa puidusinetust tekitavad seened, üraskitega külmaseened. Putukatel on seente levikul suur osa mitmes mõttes. Nad võivad ise seennakkuse kandjad olla või mõjutada olukorda kaudselt ‒ putukas sööb taime stressi ning stressis taim on seennakkusele vastuvõtlik.

Väikekiskjad hiilivad metsisemängu

Üks tavapärane viis selgitada, kes keda metsas sööb, on uurida kütitud kiskjate maosisu. Sellest, kui suur osa on väikekiskjate toidus metsisel ja teistel lindudel kevadel, on teada palju vähem. Nüüd on seda aga uuritud uue geneetilise meetodiga.

Sisuliselt tähendab see, et metsisemängude lähistelt kogutakse kiskjate, aga ka metssigade väljaheiteid, mille põhjal uus meetod võimaldab määrata, kes loomadest hunniku tegi ja mis liiki lindusid ta söönud oli. See ei õnnestu kõikide väljaheidete puhul, kuna need peavad määramiseks olema piisavalt värsked.

Näiteks kolme aasta jooksul kogutud 418 väljaheiteproovist õnnestus kiskjani välja määrata 151. Liigini määratud väikekiskjatest olid arvukamad metsnugis, rebane ja kährik. Linnujäänuseid leiti 30% väljaheidetest ja kõige rohkem oli mainitud kiskjatest muu toidu kõrvale linde söönud metsnugis. Rebane üllatas teadlasi sellega, et sööb kevaditi linde suhteliselt vähe.

***

Teadusseminaril oli teemasid palju rohkem. Enamasti käsitlesid ettekanded RMK teadusprojekte, kuid oli ka külalisesinejaid. Huviline saab ettekandeid ise kuulata videotest, mille leiab RMK kodulehelt www.rmk.ee. Sealsamas on kokkuvõtteid varasematest teadustöödest.

Siin ülevaates on vahendatud noppeid ettekannetest, mille pidajad olid teadlased Peep Pitk (Tallinna Tehnikaülikool), Leho Tedersoo (Tartu Ülikool), Ivar Sibul (Eesti Maaülikool), Riho Remmelgas (Tartu Ülikool) ja Egle Soe (Tartu Ülikool).

Populaarne

Tagasi üles