Ilmatark: lõunatsüklonid

Loodus on andekas kunstnik. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Hiljuti, peamiselt 18. veebruaril, tekitas taas üsna palju probleeme, aga ka suurt huvi selline nähtus nagu allajahtunud sademed. Nendest oli ühes varasemas loos juba juttu (8. veebruari Maa Elus, vt http://maaelu.postimees.ee/3570221/ilmatark-jaavihm). Seekord tutvustan toimunut lõunatsüklonite kontekstis, sest jäävihm ja jäätuv vihm koos intensiivse jäite ja kiilasjää tekkega on seotud just lõunatsüklonite mõjuga külmal poolaastal (oktoobrist aprillini).

Mis on lõunatsüklon? Kõige lihtsama määratluse järgi on see tsüklon (madalrõhkkond), mis tuleb lõunast (veidi üldisemalt lõunakaartest ehk kagust, lõunast või edelast); lõunapoolkeral tuleb analoogne põhjatsüklon põhjast. Seega kannab selline tsüklon endaga väiksematelt laiustelt pärit soojust suurematele laiustele.

On ka keerukamaid definitsioone. Näiteks Kaupo Mändla on oma töödes kasutanud definitsiooni (Eesti kontekstis): "Madalrõhkkond, mis tekib kaugel lõuna pool lähistroopilistel laiustel Vahemere, Musta ja Kaspia mere kohal ning liigub üldsuunas põhja poole, mõjutades Eesti ilmastikku. Tekkepunkt lõuna pool 47° põhjalaiust ja nullmeridiaanist ida pool."

Lõunatsüklonid seostuvad meil külmal poolaastal väga keeruliste ja raskete ilmaoludega, mis mõjutavad oluliselt inimtegevust. Näiteks liikluses peame olema valmis selleks, et suur tuisk jätab meid lumevangi, halb nähtavus sunnib autojuhte vähendama kiirust ning teedel valitsev jäite ja kiilasjää oht osutub karmiks proovikiviks isegi neile, kes käivad spetsiaalselt jäärajal ekstreemoludes hakkamasaamist harjutamas.

Allajahtunud sademed – jäävihm, jäätuv vihm ja jäälörts – on Eestis seotud eeskätt lõunatsükloniga, sest see toob väiksematelt laiustelt kohale väga sooja õhu, kuid selle all, maapinna lähedal, on külm, miinuskraadidega õhukiht. Sellist olukorda, kus temperatuur kõrgusega tõuseb, nimetatakse inversiooniks. Inversioon kaasneb allajahtunud sademetega alati ja on väga tugev. Sama juhtus ka 18. veebruaril. Kui lõunatsüklon liigub Eestist lääne poolt mööda, siis võib oodata väga järsku õhutemperatuuri tõusu. Sel juhul võime kogeda, et paks lumikate sulab nii kiiresti, et siin-seal tekivad isegi üleujutused. Sulaleminekuga võib tekkida ka suurt ala haarav advektsiooniudu.

Kui lõunatsüklon liigub Eestist ida poolt mööda, siis võib sadada palju lund ja tuisata. Sügava lõunatsükloni korral võivad meid tabada lausa sellised suured lumetormid, nagu leidsid aset 2008. aasta 26. märtsil ja 23. novembril (samal ajal oli Moskvas vastavalt 13 ja 10 kraadi sooja ehk vastavate kuupäevade soojarekordid).

Kui lõunatsüklon liigub meist otse üle või kui selle soe front jääb vaadeldava ala kohale, siis võib oodata allajahtunud sademeid jäite ja kiilasjää tekkega, kusjuures erinevad sajufaasid võivad vahelduda. Selline oli olukord ka tänavu 18. veebruaril. Lõunatsüklon ise asus siis Aadria merel, hiljem Kagu-Euroopas, aga selle soe front ulatus põhja–lõunasuunaliselt üle Baltikumi Karjalani ja oli väheliikuv.

Soojal poolaastal seostuvad lõunatsüklonid paduvihmade ja kuumalainetega olenevalt sellest, kustpoolt see meist möödub. Kui lõunatsüklon suundub Rootsi, siis jäävad Eesti ja seda ümbritsevad alad soojalainesse (kuni 34 °C võimalik) ning võib esineda ohtlikku äikest. Kui aga lõunatsüklon liigub mööda Venemaa lääneserva põhja, on Eestis väga jahe ja sajune ilm, ning otse üle liikumisel võib tulla paduvihma ja tekkida üleujutusi.

Viimasel ajal ilma kujundanud lõunatsüklonid on Eesti lõpuks rahule jätnud ning lõunavool on asendunud läänevooluga. Seega jäite ja kiilasjää oht küll vähenes, kuid kuna õhutemperatuur on jätkuvalt 0 °C lähedal, siis libedus püsib: öösel on õhutemperatuur mitmel pool miinuspoolel (sulavesi jäätub), aga päeval pigem plusspoolel. Suure tsükloni mõju püsib ilmselt nädala lõpuni, mistõttu kiiret ilma paranemist loota pole, kuid sajud peaksid siiski nõrgenema ja selgimiste võimalus suurenema.

Käes on kevadtalv ehk lumesulamise aeg kestab.