Eesti mesilasaretus seisab entusiastide najal

Mesiniku jaoks on tähtsad eelkõige mesilindude meekorjevõime, haiguskindlus, talvekindlus, sõbralikkus, rahulikkus ja vähene sülemlemiskalduvus. Foto: Ants Liigus

Eesti kliimas on mesilaste üheks tähtsamaks omaduseks talvitumisvõime. Selleks et meie mesilad sobivatest mesilindudest tühjaks ei jääks, tegutseb Eestis mesilaste tõuaretuse selts. 

Eesti mesilaste tõuaretuse selts ehk EMTS loodi 2010. aastal. Seltsi ühe asutaja Priit Pihliku sõnul tehti seda selleks, et pikalt varjusurmas olnud aretustööga jälle korralikult tegelema hakata. Praegu on seltsil kaheksa liiget, kes entusiastlikult mesilaste tõuparanduse ja -aretuse tarvis tööd teevad.

Seltsi teine liige Aimar Lauge ütleb, et kui mujal maailmas tegelevad mesilaste tõuaretusega spetsiaalselt selleks loodud instituudid, siis eesti aretajadki võiksid tegelikult endale sellise sildi ukse peale kleepida. Töö, mida nad teevad, on tema kinnitusel täpselt sama. Samuti on eesti aretajate oskused tema sõnutsi välismaa kolleegidega võrdsel tasemel. „Tuleb meelde, et ühes instituudis, kus meile loengut peeti ja hiljem mesilaste aretuse kohta küsimusi esitada paluti, küsiti varsti meie küsimuste peale vastu, kas oleme kõik ülikooli professorid,“ meenutab Lauge.   

Kolme sorti mesilastõuge  

EMTSi ühe asutaja Priit Pihliku jutu järgi on Eestis kõige levinumateks tõugudeks kraini, itaalia ja buckfasti mesilased. Kümneid aastaid tagasi eksisteeris ka Eesti oma tumemesilane, kes oli väga hästi kohanenud kohalike kliima- ja korjeoludega, kuid kelle toodangu tulemused jäid kesiseks. „Soovida jättis nii meetoodang kui ka see, et mesilased olid tigedad,” räägib Pihlik. Niisiis alustati 1920. aastal mesilasemade sissetoomisega, et aretuse teel muuta tumemesilane produktiivsemaks ja rahulikumaks. Aretustöö oli küll edukas, kuid varsti ei jäänud algsest tumemesilasest enam palju järele. Pideva mesilasemade sissetoomise tõttu segunes kohalik looduslik tõug teiste tõugudega ja tumemesilase populatsioon vähenes pidevalt. Pihlik nendib, et praegu ei ole sellest arvatavasti enam midagi järel. „Aeg-ajalt küll keegi kuskil on näinud, et keegi kuskil peab, aga tõestust ei ole sellele saadud,” sõnab ta.

Küll aga on Pihliku sõnutsi Eestis populaarsed näiteks kraini mesilased, kelle eelis teiste tõugude ees on parem hakkamasaamine aladel, kus meetaimi on vähe või eritavad need halvasti nektarit. Mesinik Aleksander Kilk ütleb, et talle on kraini mesilased meelepärased hea talvitumise ja ilmastikutingimustega kohastumise poolest, samuti suhteliselt stabiilselt hea meesaagi kogumise võime poolest. Need mesilased püsivad rahulikult kärjel ja on sõbralikud. Ka on kraini mesilased tema sõnutsi alahoidliku loomuga.

Itaalia mesilaste pere areneb suuremaks kui krainidel, ütleb EMTSi asutaja Pihlik. See tagab ka suurema meetoodangu heal aastal. Seevastu halval meeaastal võib selline suur pere Pihliku juttu mööda nälga jääda.         

Buckfasti mesilased aga on ristand-mesilased, ütleb Pihlik. Puudusi tema sõnul buckfasti mesilasel ei ole, kuid nende pidamisel tuleb mesilasemasid kas pidevalt sisse osta või ise tegeleda aretusega, et ristandiefekt püsiks.          

Pikaajaline protsess

EMTSi liikme Aimar Lauge sõnade järgi on mesilaste aretuse juures oma eripärad. Aretustöö hinnang toimub viie kriteeriumi põhiselt – meetoodang, talvitumisvõime, rahulikkus, käitumine kärjel ja haiguskindlus. Eesti aretajad kasutavad liiniaretust. See tähendab, et valitakse üks mesilaspere, mille järglastest valikuid tegema hakatakse. Selliseid liine olla aretuses kuus-seitse või isegi rohkem. „Igast liinist tehakse 30 või rohkem uut mesilasema, kes pannakse mesilasperedesse ja neid peresid hinnatakse kahe aasta jooksul,“ räägib Lauge. Lõpuks valitakse üks parimate omadustega pere välja. Lauge kinnitusel on aretustöö pikaajaline protsess. „Selleks et saada mesilaste aretuses esimesi käegakatsutavaid tulemusi, kulub neli-viis põlvkonda ehk umbes kümme aastat ning sedagi juhul, kui nende aastate jooksul kõik hästi läheb,” sedastab ta.  Lauge märgib, et aretustöös on ühe aastaga võimalik näiteks 30 aasta töö ära nullida. „Muidugi on rõõm seda suurem, kui kõige kiuste õnnestub,” lisab ta.            

Paarumisalad Kesselaiul ja Piirissaarel  

Mesilaste tõuaretuseks kasutatakse Eesti laidusid. Näiteks Kesselaid on buckfasti mesilaste paarlaks, Piirissaar aga itaalia mesilastele. Kraini mesilaste paarumisalaks on Abruka saar. Aimar Lauge selgitab, et mesilasema viljastumine toimub kõrges õhus ja erinevate isamesilastega. Inimestel aga on väga raske sellesse sekkuda ja mesilasemasid just aretajate arvates õigete leskedega paaruma panna. Seepärast tuleb Lauge sõnutsi inimesel kaval olla. Ta kirjeldab, et kuna on teada, et lesed vee kohale ei lenda, siis viiakse aretuseks mõeldud mesilaspered saartele või laidudele, kus teisi mesilasperesid ei ole. „Sellega tagatakse, et seal on ainult meile meelepärased lesed,” ütleb Lauge. Mõne aja pärast tuuakse saarele  mesilasemad ja nii aretus toimubki. Ühe lesepere kohta võib korraga paaruma panna kuni 25 mesilasema.     

Paremate vahenditega paremad tulemused         

Küll aga nendib Lauge, et mesilaste aretus liiguks ilmselt palju kiiremini, kui vahendeid oleks rohkem. Riiklikust mesindusprogrammist on küll mõned vahendid saadud, kuid tööraha tema sõnutsi inimestele anda pole. „Piltlikult öeldes on laeva keres allapoole veepiiri kolmemeetrine auk ja meilt nõutakse selle paikamist kolmesentimeetrise paigaga, mis meile selleks antakse,” kirjeldab Lauge. Ta lisab, et kui aretajad leiavad endale rahastajad ja saavad pühenduda aretusele, võib kindlalt öelda, et eesti mesinikud saavad endale head mesilased. Priit Pihliku sõnulgi ei ole aretajad veel lootust riigi toetusele kaotanud ja tegutsevad aktiivselt edasi.

Mida tahab mesinik?          

Mesinik Aleksander Kilgi sõnutsi ütlevad kogenud mesinikud, et hea meesaagi kogumiseks on kolm peamist eeldust: rikkalik korjemaa, sobivast rassist terved ja tugevad mesilaspered ning tark mesinik, kes aitab mesilastele kaasa hea meesaagi kogumiseks. Seega suudavad targa mesiniku käe all kõik tõud head saaki anda. Kilk märgib, et mesiniku jaoks on tähtsad eelkõige mesilindude meekorjevõime, haiguskindlus, talvekindlus, sõbralikkus, rahulikkus ja vähene sülemlemiskalduvus. Ta ütleb, et kasutatavad mesilased ei saa ühegi omaduse poolest olla väga nõrgal tasemel. Samal ajal pole ükski mesilasrass kõigi näitajate poolest väga hea.

„Näiteks mesinik-ettevõtja ja meetootja seab esikohale võimalikult suure meesaagi kogumise ning seega kasutatavate mesilaste võimalikult suure saagikorjevõime, samas võimalikult heal või vähemalt rahuldaval tasemel teisedki omadused,” selgitab Kilk. Ta nendib, et head meesaaki soovivad ka väikemesinikud, kuid kuna mesindus on nende jaoks pigem mõnus harrastus, ootavad nad oma mesilastelt eelkõige rahulikku ja sõbralikku käitumist. Kilk leiab, et mesinike soovid, ootused, arvamused ja valikud mesilaste omaduste suhtes võivad olla erinevad ja isikupärased.