Magusat ja kibedat omakasvatatud paprikalt ja tšillilt

ee foto ei anna kaugeltki edasi paprikate vormi- ja värviküllust. Foto: Säde Lepik

Kui poevalikust ei piisa, siis on nüüd õige aeg hakata ette kasvatama paprika- ja tšillitaimi. Need on aeglasema aernguga kui tomatid ja seepärast peaks nende seeme umbes märtsi keskpaigaks mulda saama.

Eriti innukad aednikud külvavad juba iseseisvuspäeva paiku, kuid täpne külviaeg sõltub sellestki, milliseid tingimusi saate hiljem oma taimehakatistele pakkuda: kas kasvatate neid lisavalgusega või ilma, köetavas või kütteta kasvuhoones, tuulevarjulises ja päikeselises paigas avamaal või hoopis potiga terrassil või aknalaual.

Minul lähevad sooja- ja valgusnõudlikud paprikad mai lõpul või juuni algul, kui öökülmaoht möödas, kütteta kasvumajja. Mõne potti istutatud hilisema valmimisega soojalembiga tahan katsetada terrassilgi.

Paprika hakkas Eesti kodukasvuhooneis levima1980. aastail, mil seda taime innukalt tutvustas Saku teadur Malle Järvan. Kuid mõisate triiphooneis olla selle taimeperekonna (Capsicum) liikmetega katsetatud juba 19. sajandil.

Aiaäride sordivalik on nüüd muidugi hoopis parem kui 30 aasta eest, aga kui internetikaubandus appi võtta, võiks katsetada lausa sadu sorte. Meie poed ei hakka kõike, mis olemas, pakkuma seepärast, et kütteta kasvumajas tulebki eelistada võimalikult varaseid (või keskvaraseid) sorte, mis ei ole väga haigusõrnad ja lepivad paremini meie suvede temperatuurikõikumistega. Hästi kindel sort on näiteks punane ja ülivarajane (istutusest saagini kulub 60–65 päeva) „Bendigoˮ. Tunduvalt soojemas kliimas aretatud sordid on küll ahvatlevad, kuid ei pruugi meil jõuda valmida, niiskel suvel võivad hiliste sortide viljaalgmed hallitama minna ja variseda. Kuid on ka erandeid: küpselt suurte punaste viljadega sordiga „Californian Wonderˮ on paljud rahul.

Hilisemaid või erilisemaid sorte on kindlam kasvatada potis: kasvuanumaga saab taime jaheda ilma või vihma käest tuppa sooja kolida ning valges jahedas ruumis võiks proovida ka  taimede ületalve hoidmistki. Tšillikasvatajad on saanud potitaimelt järgmisel aastal suuremaidki saake.

Erilistest paprikatest tasub kindlasti proovida Itaalia sorti „Corno di Toro Rossoˮ, sest see olevat maailma magusaim, süüa võib tema koonusjaid 20–25 sentimeetri pikkusi vilju juba roheliselt, õige maitse (siin magususe) saab paprika aga oma bioloogilises küpsuses, kui viljad on sordiomaselt värvunud ja seemnedki valminud. Hästi magus on ka „Carmagnola Rossoˮ. Väikeste magusate roheliste viljadega on „Padroneˮ.

Poepaprikad on punased-kollased-rohelised ja oranžid, kuid sellega nende värvi- ja vormivalik muidugi ei piirdu. Valkjate viljadega on näiteks sordid „Diamondˮ ja „Zlataˮ, mustad või mustjaspunased ja -violetsed on „Nigraˮ, „Ingridˮ, „Odaˮ, „Tequilaˮ, tumeda šokolaaditooniga on aga „Sweet Ingridˮ ning varane ja madal „Brownieˮ. Väga paksu viljalihaga „Kromoˮ kollased viljad kaaluvat isegi 360–380 grammi. Sortide „Dumasˮ ja „Rubinovaˮ punased ribilised ja ümarad viljad meenutavad kujult tomatit, ka madala ja varase „Topepo Rossoˮ viljad on nagu väikesed (30–80 grammi) tomatid, „Frigitelloˮ (punane) ja „Lombardoˮ (oranžikaskollane) kannavad aga hoopis pikki ja kitsaid vilju – umbes selliseid, nagu on meil poes värskelt müüdavad tšillid.

Tšillide vormi, värvi ja maitsete (tulisuse) valik on veelgi suurem. Kui hakkate seda küllust alles interneti abil avastama, tekib paratamtult suur segadus ja algaja ei saa enam aru, mis on mis ja mida ta otsib. Süüdi on see, et tõlgime mujalt meieni jõudnud taimede nimesid teistest keeltest ja väga paljudes neis on nimetuse üheks osaks – ilmselt terava maitse tõttu – sõna pipar: näiteks sweet pepper ja chili pepper (inglise k), cayennepippuri (soome k), chilipeppar (rootsi k), krasnõi perets (vene k) ... Eesti keeles aga öeldakse näiteks maguspipar, punapipar ja tšillipipar.

Ma ei taha kedagi ümber harjutada, aga arvan, et palju lihtsam oleks järgida saksa eeskuju ja piirduda üldnimedena paprika ja chili ehk meil siis paprika ja tšilliga. Paprika ei ole ju pipar, need taimed ei ole isegi sugulased, vaid kuuluvad erinevatesse sugukondadesse. Pipraid on pipraliste (Piperaceae) sugukonnas üle tuhade liigi, nende seas on puid, põõsaid ja liaane. Kümneliigiline paprika (Capsicum) perekond kuulub maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda ja seal on valdavalt rohttaimed.

Harilikust paprikast (Capsicum annuum) on aretatud mitmeid sordirühmi, tuntumad neist on magus paprika ehk salatipaprika (C. annuum’i Grossum-rühm), kirsspaprika, ilupaprika ja vürts- ehk tšillipaprika (C. annuum’i Longum-rühm).

Omaette liigid on aga veel näiteks kibe paprika (C. frutescens), kariibi paprika (C. chinense) ja maripaprika (C. baccatum), C. pubescens (kutsutakse ka rokotopaprikaks) ja neil kõigil on oma sordid. Seega: paprikad on nad kõik, tulised paprikad on veel ka tšillid ja tšillisid me ei söö nagu köögivilju, nad sobivad toitudele särtsu ja lõhna andjaiks ning kuulsate kastmete koostisaineiks (näiteks sordid „Cayenneˮ, „Tabasco Chilliˮ, „Jalapenoˮ).

Paprikate tulisust ehk alkaloid kapaitsiini sisalduse ühikuks on SHU (Scoville Heat Units on nimetatud selle mõõtmismeetodi ja ühiku kasutuselevõtja Wilbur Scoville järgi). Tulisuse skaala ulatub nullist (magusa paprika sordid, näiteks „California Wonderˮ) kuni 16 000 000 SHUni (puhas kapaitsiin). 2013. aasta seisuga on maailmas kõige tulisem kariibi paprika sort „Carolina Reaperˮ – 2 200 000 SHUd. Pipragaas on sellest sutsuke tulisem ... Rekordsordid ahvatlevad tõelisi pürogurmaane ja selliste viljadega toimetades olgu kindad käes, hobiaednikele piisab palju-palju mahedamatest tšillidest, ka 100 000 SHUd on treenimata suule ülituline kogemus.

Algajale sobiks näiteks mahe maripaprika sort „Jamaican Bellˮ (100–1500 SHUd, kui seemned eemaldada, siis veel mahedam), selle kellukesekujulistel punastel viljadel on puuviljane maitse ja kerge rabarberilõhn. Kui sorti potis kasvatada, saab seda valges jahedas ruumis ületalve hoida. Kevadel lõikate taime tagasi ja kasvatate näiteks kaheharuliseks kujundatult edasi. Bulgaaria sordi „Shipkasˮ (ka „Bulgarian Carrotˮ) viljad on nagu oranžid porgandid (12 000 – 30 000 SHUd), need on eriti head suitsutatult. Kollase sordi „Hot Lemonˮ (5000 – 30 000 SHUd) sidrunkollastel viljadel on tsitrusemaitset. Kui kasvatate seda sorti rõdul, kolige taim sügisel päikeselisele aknalauale.

Soomes ja Rootsis on tšillikasvatus iga aastaga ühe menukam ja meilgi on juba tšillifänne, kes saavad tuliste sortidega hästi hakkama toas, kasvuhoones ja isegi päikeselisel peenral. Huviliste jaoks on nüüd liikvel ka eestikeelset lugemisvara. Hea ülevaate väga eriilmelistest sortidest saate kodulehelt chilitalu.ee. Lia Virkuse, Kaili Maide, Merrit Kiho ja Siiri Kirikali koostatud põhjalik raamat “Tšilli. Päike või saatan” õpetab aga tšillisid liigitama ja kasutama ning annab 80 tulist retsepti.

Kui olete omakasvatatud paprikalt seemneid võtnud, siis tasub neid enne külvi natuke hoida 3–5protsendises keedusoolalahuses. Külvake raskemaid seemneid, mis vajusid lahuses põhja. Hübriidsortidelt võetud seemnetest ei kasva ilmselt päris samade omadustega vilju.

Parikaseemned võivad idaneda isegi üle kahe nädala. Et taimed rutem tärkaksid, võib seemneid ööpäeva leotada toasoojas vees. Õrna juurekavaga paprikale ei meeldi pikeerimine ega ümberistutamine, pärast seda võib taime areng nädala või kauemgi paigal seista. Seepärast on neid kõige kindlam ette kasvatada eelnevalt märjaks tehud turbatabletis või -potis. Turbatablette on mugav hoida plastist minikasvuhoones. Et külv õhku saaks, pistke tikk selle kaane vahele.

Turbatableti saate siis, kui taimekestel on juba üks-kaks pärislehte, tervelt edasi istutada umbes liitrise mahu ja rammusa mullaga kasvupotti. Sellest istutate taime siis, kui sel on juba õied või esimesed viljaalgmed, püsivale kasvukohale. Päev enne iga ümberistutamist kastke taimi hoolikalt.

Kuid ettekasvatamiseks sobib ka külvimuld ja ühte potti võib külvata mitugi seemet, et nõrgemad tõusmed hiljem ära näpistada. Seemned vajutage tiku või hambaorgiga kergelt mulla alla ja kastke siis külvi pritspudelist. Kasvunõu võiks katta toidukilega, millesse on torgatud õhuaugud. Sobivaim idanemistemperatuur on umbes 25 ⁰C. Kasvunõu võiks kuni taimede tärkamiseni olla näiteks küttega vannitoapõrandal. Jälgige, et külv püsiks parajalt niiske. Kui taimed on tärganud, tõstke nad neljaks-viieks päevaks jahedamasse kohta (16–18 ⁰C), et taimehakatised välja ei veniks. Paprika tahab palju valgust, märtsi teises pooles ja aprillis leidke neile võimalikult valge koht, kus päeval oleks sooja 20–25 ⁰C ja öösel 4–5 ⁰ vähem. Kui ettekasvatus venib pikale, tuleb taimi lämmastikurikka väetisega kosutada.

Püsival kasvukohal ärge istutage paprikat nii sügavale kui tomatit, sest selle juured tahavad sooja õhurikast mulda. Kui paprika ja tomatid kasvavad ühes kasvuhoones, siis jälgige, et tomatid paprikate eest valgust ei varjaks. Paprikale jätke kasvuhoones lõuna- või läänepoolne külg.

Kui kasvatate paprikaid potis, siis enamikule sortidele sobib kuni viieliitrine pott, suurematele taimedele võtke 10–15-liitrine pott.

Vesi ei kustuta tulekahju

Kui juhtute näiteks reisil olles sööma rooga, mille tšilli on liiga tuliseks kütnud, siis tasub teada, et külma vee joomisest pole mingit abi, see teeb asja hoopis hullemaks. Jooge parem piima, keefiri, jogurtit, õlut, kuuma rohelist teed, abi võib olla viina või puhta õli lonksust või magusast ampsust, näiteks šokolaadist.