Käes on okaspuude varjutamise aeg

Foto: Maarja Otsa

Igal aastal, kui päike jälle kõrgemalt käima hakkab, jõuab kätte okaspuude varjutamise aeg. Kellel varjutuskangaste laotamine veel tegemata on, siis veebruar on selleks just sobilik aeg. 

Hansaplanti õuetaimede tootegrupijuhi Jane Pärnalaasi sõnul lükkab varjutuskangas puu kasvuperioodi algust edasi seni, kuni maa on juba sulanud ja juured saavad maast vett kätte. Kasvuga viivitamine on tähtis, sest juba esimeste päikesepaisteliste ilmadega soojendab päike okkaid ja lehti ning vesi hakkab nende pinnalt auruma. Kiirgust võimendab erevalge lumi, kust kiired tagasi peegelduvad. „Samal ajal on aga maa veel külmunud ja juured ei saa vett kätte, mistõttu päike põletab ja kuivatab okkaid ning lehti. Võrasse võivad jääda isegi mitmeks aastaks koledad pruunid laigud,” selgitab Pärnalaas.

Kindlasti vajavad Jane Pärnalaasi sõnul okaspuud varjutamist paaril istutusjärgsel aastal, sest noorte puude juurestik on pinnapealne ja külmub kergesti läbi. „Esimesel kahel kevadel pärast istutamist tuleb elupuuhekk kindlasti varjutuskangaga katta, kuid soovitatav on varjutada ka vanemat hekki, kui talv on olnud pikk ja väga külm,” paneb ta aednikele südamele ja hoiatab, et varjutamata noor elupuuhekk võib hukkuda.

Hansaplanti esindaja sõnul tuleks okaspuudest igal aastal kindlasti varjutada ebaküpressid, kadakad, jugapuud, kanada kuused „Conica” ja „Alberta Globe”, katta ei ole vaja aga meie harilikku kuuske ja mändi. „Varjutuskangaga tuleks katta ka igihaljad rododendronid, pukspuud ja mõned kiviktaimla taimed, nagu kivirik, ibeeris ja liivatee,” loetleb Jane Pärnalaas.

Materjalid

Varjutamiseks on soovitatav kasutada spetsiaalset varjutus- ja tuulekaitsekangast. „See on tugev, polüpropüleenist kootud eri tihedusastmega võrk, mis on tavaliselt rohelist või musta värvi,” kirjeldab Pärnalaas ja toonitab korduvalt, et kindlasti ei tohi puid katta katteloori või kilega.

Sama meelt on ka Kärner ja Ko esindaja Tiina Niiberg: „Katteloori ei tohi mingil juhul kasutada varjutamiseks, kuna see tekitab vastupidise efekti. Katteloor loob taime ümber mõnusa sooja keskkonna, ergutades nii taime mahlade liikumist okastes või lehtedes. Tulemuseks on jällegi füsioloogiline põud – lehed või okkad kuivavad vee puuduses,” hoiatab ta.

Lisaks sellele, et varjutuskangas hoiab taime päikesepõletusest, kaitseb võrkjas kude ka tuule eest. „Nii nagu inimesel on ka taimel väga külm, kui puhub vali tuul,” põhjendab Jane Pärnalaas ja selgitab, et varjutuskangas tuleb mässida mitmekordselt puu ümber ning siduda kinni nööriga.

Tiina Niiberg toob välja ka ühe odavama lahenduse ja soovitab madalamaid taimi varjutada kuuseokstega, lükates oksad otsapidi maasse (lumme) ja sidudes ülevalt ladva juurest kokku. „Jälgige, et kõik võrse otsad ja noored kasvud saaksid kaetud,” rõhutab ta.

Lumerohke talv

Varjutuskangad või oksad eemaldatakse kevadel alles siis, kui maapind on täiesti sulanud. Olenevalt aastast võib see juhtuda aprilli esimeses pooles või isegi alles mai algul.

Jane Pärnalaasi sõnul võib raske lumi murda kõiki igihaljaid taimi, aga ka tihedate okstega heitlehiseid põõsaid. „Okaspuudest murduvad lume raskuse all kergemini männid ja kadakad, samas kõige vastupidavam on painduvate okstega jugapuu,” nendib ta. Pärast suuremat lumesadu soovitab Pärnlaas aias kõikidelt okaspuudelt lume maha raputada, et neid suuremast raskusest säästa. „Isegi kui taime oksad otseselt ei murdu, võib lumi okaspuude võra laiali vajutada, nii et taime võrakuju hiljem ei taastu,” märgib ta.

Suuremat tähelepanu tasub Jane Pärnlaasi soovitusel pöörata ka taimedele, mis asuvad maja räästa all, sest pärast esimest sula mattuvad kõik taimed lumme ja võivad saada tugevaid kahjustusi. „Esimesel võimalusel tuleks taimed ettevaatlikult lume alt välja kaevata.”

Peale taimede varjutamise tuleks Kärner ja Ko esindaja Tiina Niibergi sõnul kaitsta talvel viljapuid ka näriliste ja metsloomade eest. Selleks võiks viljapuude tüve ümbert lume kõvasti kinni tallata, et hiired ei pääseks lume alla puu koort närima. Seda muidugi siis, kui lund jagub. Tüvede kaitsmiseks sobib aga hästi tugevam paber, mis ei lase jäneseid koorele ligi. „Läbi aegade on kasutatud ka rohelist seepi, millega on viljapuude tüved kokku määritud, ja lupjamist, mis aitab samuti päikesepõletuse vastu,” jagab ta veel soovitusi.