Üldiselt aga ostame maailma mõttes suurfirmadelt, sest Tesco ostumaht on niivõrd suur, et väiksemate riikide tootjad ei suuda meid varustada. Väiksematelt tootjatelt ostame vaid nišikaupu, mida mujalt ei saa.
Millisena te näete tänapäeva põllumajanduse tulevikku?
Näen mitut võimalikku varianti. Üks asi, mis kindlasti peab muutuma, on suhtumine toitu kui millessegi odavasse. 1990ndatest alates oleme tänaseks tekitanud lääne tarbijas ootuse, et toit ei maksa peaaegu midagi: ostad, paned külmkappi, ja kui halvaks läheb, viskad ära. Toidu väärtus on devalveerunud.
Kui ületarbimine jätkub sellise hooga nagu praegu, lõpetame olukorras, kus kliimamuutuste tõttu ikalduvad saagid ja karjad surevad, sest antibiootikume on nii palju kasutatud, et need ei mõju enam. See on väga must stsenaarium, aga nii võib juhtuda, kui me neist probleemidest praegu mööda vaatame.
Millised on positiivsemad arenguvõimalused?
Praegu otsustavad paljudes riikides toidupoliitika üle toidutootjad ja tehased, mitte riik. Toidupoliitika peaks olema demokraatia küsimus ja riigid ise otsustama, millisena tahavad oma põllumajandust tulevikus näha, mitte laskma suurtootjatel seda määrata.
Kiiduväärt väljavaade on see, et kõik osapooled peavad rangelt kinni Pariisi kliimakokkuleppest ning lääne teadmised põllumajanduse efektiivsest toimimisest kanduvad edasi arenevatesse riikidesse. Samal ajal jätkub innovatsioon ja tootmissüsteemid arenevad veelgi efektiivsemaks.
Kui see käib käsikäes tarbija teadlikkuse kasvu ja ületarbimise kontrolli alla saamisega, siis näen väga positiivset tulevikku. Nii et kõik on tänaste valikute ja otsuste küsimus.