Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/11/5033723t1h5a49.jpg)
Maailma suuruselt teises poeketis Tesco jätkusuutliku põllumajanduse valdkonna juhina töötava Kene Umeasiegbu sõnul on põllumajandus lääneriikides järjest efektiivsem, kuid kestlikkusest on silmakirjalik rääkida, kui kolmandik toidust jääb külmkappi seisma ja visatakse lõpuks ära.
Niisiis ei ole Kene Umeasiegbu selgitusel küsimus mitte ainult selles, kuidas säästlikult toota, vaid kuidas ka tarbida raiskamata. Ligi 500 000 töötajaga ülemaailmses kaubandusketis Tesco on Kene Umeasiegbu ülesanne seista selle eest, et ettevõte oma ärihuvide saavutamisel austaks keskkonda ja panustaks elujõulise põllumajanduse arengusse.
Praktikas tähendab see, et kui näiteks firma saab soodsaima pakkumise tomatite ostuks külast X Hispaanias, siis Kene Umeasiegbu ülesanne on hinnata, kas tomatite ostmine selle tarnija käest on keskkonnahoidlik ka mõne aasta perspektiivis. „Kui on näha, et piirkonnas on tõsine probleem kuivuse ja vee kättesaadavusega, siis me sealt tomateid ei osta, muidu lõpetaks see maa-ala varsti kõrbestumisega,” toob ta ühe näite.
Eestisse tõi Kene Umeasiegbu esinemine noorte ettevõtlikkuse edendamisega tegeleva organisatsiooni AIESEC vilistlaskonverentsil, kus ka Maa Elu temaga kohtus.
Millised on praegu peamised katsumused, millega teil tuleb tegeleda Tesco jätkusuutliku põllumajanduse valdkonna juhina?
Minu töö hõlmab väga erinevaid valikuid: kust ja kellelt me oma müüdava kauba ostame, kust hangime tooraine, milliseid energiaallikaid kasutame, kuidas saame vähendada CO2 emissiooni oma otsustega. Põhiküsimus: kuidas ühendada suurettevõtte kommertshuvid ja keskkonnasääst.
Kui küsida pisut kriitilisemalt, siis kuivõrd on kliimamõjudest ja põllumajanduse kestlikkusest hoolimine ühe suurettevõtte jaoks lihtsalt PR ja reklaamivõimalus ning kui palju on selle taga tegelikku hoolt?
Kõik on omavahel seotud. Ühest küljest on see muidugi ka PR. Tarbijate surve on suur. Tõin näite sellest, kuidas vahetasime välja tarnija, kellelt ostsime tuunikalakonserve, sest Greenpeace’i aktivistid kritiseerisid teravalt meil müügil olnud konservides kasutatud kala püügimeetodeid. Arutelud Greenpeace’iga käivad minu töö juurde.
Hiljuti tehtud kliendiuuring näitab, et kliendid hoolivad rohkem sellest, kuidas sa oma raha teenid, mitte sellest, kuidas teenitud raha kulutad. Nii et valik on kahtlemata tähtis osa turundusest ja klientide hoidmisest, kuid teisalt on see ikkagi strateegiline otsus ja väärtuste asetus. Meie eesmärk ei ole iga hinna eest osta kõige odavamaid tomateid, mis parajasti saadaval, kui on teada, et oma valikuga kurname maa või veeressursi selles piirkonnas täielikult ära.
Kui hästi ja säästlikult kasutatakse teie hinnangul põllumajanduses ressursse?
See sõltub konkreetsest piirkonnast. Läänes on põllumajandus väga efektiivselt korraldatud: riikides on ranged regulatsioonid tootjatele, nad kasutavad vett täpselt nii palju, kui taimele on vaja, pestitsiide tarvitatakse võimalikult vähe, loomade karjamaad on just nii suured, kui loomade heaoluks vajalik ja mitte suuremad jne. Tootmine on väga efektiivne.
Teisalt on neis riikides väga suur mure toidu raiskamise ja ületarbimisega. Inimesed ostavad koju toitu, millest mõnedel andmetel kuni kolmandikku nad ei puutugi, vaid viskavad lihtsalt minema. See on põllumajandusressursi lubamatu raiskamine.
Eraldi teema on ülesöömine: süüakse rohkem, kui organism vajab. Ülekaalulisus ja sellest tingitud tervisehädad on paljudes lääneriikides tõsine probleem. Inimene ei vaja tegelikult iga päev nii suures koguses liha, nagu on harjutud sööma. Tehes teadlikumaid valikuid toitumises (süües rohkem taimseid valke, köögivilju jne), saame samuti hoida põllumajandust ja samas ka enda tervist.
Tooge veel näiteid, mida Tesco teeb, et toetada säästlikku põllumajandust.
Näiteks soja, mis on levinud loomasööt kogu Euroopas. Ostame ainult jätkusuutlikult ja vastutustundlikult toodetud soja Brasiiliast. Selleks anname tarnijatele standardid ja tahame olla veendunud, et meie soja pole kasvanud Amazonase vihmametsade maadel ning me ei toeta kuidagi vihmametsade maharaiumist.
Teiseks võtame ette oma enim müüdud kaupade nimekirja ja vaatame nende tootmise mõju üle ühe, viie ja kümne aasta perspektiivis – kas on ette näha ohte, millega saaks juba praegu tegeleda.
Samuti oleme läinud seda teed, et eelistame sõlmida tarnijatega pikemaid lepinguid kui vaid aastaks. Nad on meie strateegilised partnerid ja koos vaatame, mida annab teha, et hind püsiks stabiilne, tootmiskulu väike ja kogu tootmine oleks säästlik. Me ei vaheta tarnijat igal aastal.
Omaette teema on see, kui palju saab riik valikuid reguleerida. Näiteks kilekotid: tänu sellele, et meil on kohustus küsida kilekoti eest raha, vähenes nende kasutamine meie poodides 80 protsenti.
Kas Tesco on Eestist ka midagi ostnud?
Mina ei tea, et oleks, aga kuna Tesco on väga suur ettevõte, siis ma ei haldagi kogu infot. Paljusid kaupu – näiteks teravilja või piimatooteid – ostame börsilt, nii et kui Eesti kasvatajad müüvad teravilja börsil, siis niimoodi kaudselt võib küll olla ka Eesti toodang meieni jõudnud.
Üldiselt aga ostame maailma mõttes suurfirmadelt, sest Tesco ostumaht on niivõrd suur, et väiksemate riikide tootjad ei suuda meid varustada. Väiksematelt tootjatelt ostame vaid nišikaupu, mida mujalt ei saa.
Millisena te näete tänapäeva põllumajanduse tulevikku?
Näen mitut võimalikku varianti. Üks asi, mis kindlasti peab muutuma, on suhtumine toitu kui millessegi odavasse. 1990ndatest alates oleme tänaseks tekitanud lääne tarbijas ootuse, et toit ei maksa peaaegu midagi: ostad, paned külmkappi, ja kui halvaks läheb, viskad ära. Toidu väärtus on devalveerunud.
Kui ületarbimine jätkub sellise hooga nagu praegu, lõpetame olukorras, kus kliimamuutuste tõttu ikalduvad saagid ja karjad surevad, sest antibiootikume on nii palju kasutatud, et need ei mõju enam. See on väga must stsenaarium, aga nii võib juhtuda, kui me neist probleemidest praegu mööda vaatame.
Millised on positiivsemad arenguvõimalused?
Praegu otsustavad paljudes riikides toidupoliitika üle toidutootjad ja tehased, mitte riik. Toidupoliitika peaks olema demokraatia küsimus ja riigid ise otsustama, millisena tahavad oma põllumajandust tulevikus näha, mitte laskma suurtootjatel seda määrata.
Kiiduväärt väljavaade on see, et kõik osapooled peavad rangelt kinni Pariisi kliimakokkuleppest ning lääne teadmised põllumajanduse efektiivsest toimimisest kanduvad edasi arenevatesse riikidesse. Samal ajal jätkub innovatsioon ja tootmissüsteemid arenevad veelgi efektiivsemaks.
Kui see käib käsikäes tarbija teadlikkuse kasvu ja ületarbimise kontrolli alla saamisega, siis näen väga positiivset tulevikku. Nii et kõik on tänaste valikute ja otsuste küsimus.