Hinna paigalseis Eesti puiduturul

Praegu on turulu kujunenud küttepuidu ülepakkumine. Foto: Viio Aitsam

Praegu ei ole ühtegi aktiivset turutegelast, kes puiduhinda ülespoole kergitaks, kuid silmapiirile on neid juba tekkinud.

Eelmine aasta tõi puiduturul kaasa hindade jätkuva kahanemise. Paberipuidu ja küttepuidu hind on olnud metsaomanikule kehv juba pikemat aega. Palgi hind ei ole nuriseda, kuid pole ka kasvanud, pigem oli keskmine 2016. aasta jaanuariks mõne protsendi võrra väiksem kui 2015. aasta alguses.

Hetkeseisu kommenteeris Erametsakeskuse puiduturu-uuringute autor Heiki Hepner.

Mis puiduhinda madalal hoiab? Kas mõjub ehitustegevuse langus Euroopas, Hiina majandusarengu aeglustumine või miski muu?

Põhjused mõjuvad kõik koos. Näiteks palgi hind sõltub sellest, kui häid tehinguid suudavad meie saeveskid teha, kui nad Euroopas, Hiinas, Jaapanis, Lähis-Idas või mujal oma toodangut müüvad. Aga samas mõjub seegi, mida teevad lähimad konkurendid: põhjamaad, Poola, kes ekspordib oma puitu nii Saksamaale kui ka mujale Kesk-Euroopasse, Venemaa, kelle puiduekspordi partner number üks on Hiina ja kasepuidu osas Soome.

Kui Hiinas majandusareng aeglustub ja puidu tarbimine väheneb, jääb Venemaal puitu üle ja nad hakkavad sellele mujal turgu otsima. Samamoodi jääb puitu üle Euroopa teistel Hiinasse eksportivatel riikidel ja Ameerikal. Nende täiendavate puidukoguste tõttu langeb toodangu hind ka meil ja see mõjutab puidu kokkuostuhinda.

Paberipuiduga on laias laastus samamoodi, kuid paberipuiduturg ise on meie jaoks keerulisem, kuna oma töötlejaid peaaegu pole. Eestis on paberipuidu töötlemisse tehtud vaid üks suurem investeering (Estonian Cell Kundas) ja kõik muu läheb valdavalt ümarpuiduna Skandinaavia maadesse. Kui näiteks Soomes kasvab raiemaht rohkem kui tootmismaht, ostavad nad oma tööstuse paberipuidu eelkõige oma metsaomanikelt. Kusagilt peab selle võrra vähem ostma, olgu siis Baltimaadest või Venemaalt. Kui meilt ostetakse vähem, langeb kohe ka paberipuidu hind.

Aga küttepuit, mida ju sellises ulatuses ei ekspordita?

Küttepuit on globaalsest kaubandusest kõige vähem mõjutatud. Selle hind sõltub kvoodikaubandusest, ent ka puidugraanulite ekspordist, mis Eestis on jõudnud päris suure mahuni. Praegu oleme seisus, kus küttepuidu tarnimine pole vähenenud, kuid hind on ikkagi kukkunud. See näitab, et turul on pakkumist rohkem kui nõudlust. Küttepuitu tuleb turule juurde ja me ei suuda seda ära kasutada. Oma mõju ülepakkumisele on muidugi ka viimaste aastate soojadel talvedel.

On lootust, et tänavu teisel poolaastal midagi muutub ja see on seotud puidu kasutuselevõtuga Narva elektrijaamades. Mina seda otsust kiidan.

Kui meil oleks küttepuidul hind, mis laseks seda 100 km kauguselt vedada, siis ma vast ütleksin, et võiks veel kaaluda, kas on mõtet täiendavat tarbijat lisada. Aga meil on olukord, kus vedu ei tasu end juba 40 kilomeetri kauguselt ära – lähed sellega miinusesse või pankrotti, sest varumiskulu läheb nii suureks. Täiendav tarbija, kes puidu hinda liigutaks, oleks hädavajalik.

Metsaomanikule on vaja, et tallegi jääks küttepuitu müües kännule mingi summa, kuna tal on metsa majandamisega omad kulud. Peamised polegi tavapärased kütusekulud (nafta hind on hoopis langenud), vaid palgakulud ‒ miinimumpalk tõuseb iga aastaga 10 protsenti.

Kui küttepuidu hind on pikalt madalal, tekib oht, et metsaomanikud ei tee enam vajalikke harvendusraieid. Kuna need raied nõuavad erioskusi, on tegijaiks tihti head saemehed, kes paraku tahavad ka head palka. Kui metsaomanikul hakkab maksmine kujunema pealemaksmiseks, pole tal tahtmist raietega kiirustada. Kui harvendusraie jääb tegemata, on meil 30‒40 aasta pärast vähem palki, vineeripakku ja teisi kvaliteetsemaid puidusorte.

Hooldamata metsas kasvab kehvem puit. Üleküpsenud metsas on sama lugu: kase, haava, lepa ja tegelikult ka kuusega on nii, et kui küpseks saab, hakkab puidu kvaliteet kiiresti langema. Tekivad mädanikud, putukakahjustused, juurekahjustused. Mänd on meil ainuke puuliik, mida kannatab nii hoida, et praegu ei raiu, vaid raiun hoopis 10‒20 aasta pärast ...

Kuidas Narva otsus saab seda olukorda päästa? Ei ole ju mõeldav, et igast Eesti nurgast hakatakse küttepuitu sinna vedama.

Kui Ida-Eestis hakkab lisatarbimine puidu hinda kergitama, hakkab see mujalegi kaudselt  mõjuma. Ei pea tingimata puitu Võrust Narva vedama.

Metsaomanikuna peaksin siis küttepuidu asjus jälgima Narvas toimuvat ja palkide asjus vist rõõmustama, et mitu tööstust korraga (nt Arcwood, Toftan, Viiratsi saeveski) on otsustanud oma tootmist laiendada?

Palgiga pole Eestis asjad laita. Tööstusel on jätkunud kindlust pidevalt edasi minna. Uued investeeringud annavad tõesti ka metsaomanikule julgustava signaali.

Palgi hind ei ole täna väga hea, aga on hea ja palgimetsa tasub ka praegu raiuda. Paberipuidu hind on väga odav ja see tähendab, et kui on mets, kust tuleb vaid 30% jämedat, kallimat puitu ja 70% odavat puitu, ei jää kännule eriti midagi.

Kas sellel, mis on toimunud palgi poolel, et rühitakse aina edasi, ei ole vähem väärtusliku puidu poolel mingit analoogi, mis annaks võimaluse mitmekesistada hoopis kasutusviise?

Need viisid on olemas, aga ei julge kinnitada, kas oleme selleks valmis. Näiteks soomlased on uute kasutusviiside (nanotselluloos, puitkütus vedelal kujul jms) arendamisel väga tublid, aga neil on tselluloositööstusel tugev ajalooline taust. Meil sellist teadusrahaga tõhusalt suunatud tausta ei ole.

Meil räägitakse palju infotehnoloogia arendamisest, kuid materjalitööstus on tagaplaanil nii puidu kui ka maavarade poolel. Teine probleem on, et raha kulub pigem lühiajalisteks projektideks ja nii on teadussiiret tööstusesse keeruline teha. Mulle tundub, et oleme lihtsate lahendustega jõudnud teatud piirini, kust enam samamoodi edasi minna ei saa. Järgmise arenguhüppe tegemiseks vajaksime hoopis keerulisemaid lahendusi.

Foto: Maa Elu